See artikkel räägib mänguasjast, teiste tähenduste kohta vaata Nukumaja (täpsustus).

Nukumaja on väike maja või korteri mudel, mis on möbleeritud ja sisustatud nukkude või mänguasjade koduna. Nukumajad on enamasti mõeldud lastele mängimiseks, nukumajade valmistamine, kogumine või restaureerimine on aga täiskasvanute hobi. Algselt valmistati mängumaju peamiselt puidust, tänapäeval tehakse neid valdavalt kunstmaterjalidest.

Sellist maja, kuhu laps mängides ise ka sisse mahub, nimetatakse mängumajaks.

• 
  Nukumaja 17. sajandi Hollandist, mõeldud täiskasvanutele jõukuse näitamiseks, mitte lastele mängimiseks
• 
  Nukumaja 17. sajandi Saksamaalt
• 
  Puidust nukumaja plastiksisustusega, Holland 1974
• 
  USA presidendi Jimmy Carteri tütar Amy oma nukumaja ees

Esimene kirjalikult dokumenteeritud teave nukumajade kohta pärineb 1558. aastast, mil Baieri hertsog Albert V tellis oma tütrele ülikalli kingituse – miniatuurse maja.^[1] Tollal oli kingitust raske lapse mänguasjaks pidada, pigem meenutas ese väärtuslikku vitriinkappi, mille sees olid täpselt meisterdatud miniatuurid. Kahjuks hävis see nukumaja 1674. aastal hertsogi Müncheni residentsi põlengu käigus.^[2][3][4]

17. ja 18. sajandil olid miniatuursed majad eriti populaarsed rikaste linnakodanike hulgas ning paljud lasid oma majadest valmistada tõetruud koopiad. Kvaliteetsetest materjalidest, detailides ülitäpsete nukumajade abil demonstreerisid jõukad majaomanikud uhkelt oma elustiili ja sotsiaalset staatust. See teeb tänapäeval neist nukumajadest väärtuslikud esemed, mis aitavad aru saada möödunud sajandite kultuurist ja igapäevasest elu-olust.^[5]

Kui esialgu valmistati nukumaju pelgalt täiskasvanute imetlusobjektideks, siis juba 17. sajandil muutusid need esemeteks, mille abil aadlilastele haridust anda – eelkõige tüdrukutele majapidajanna ja pereema oskusi õpetada. Nürnbergis asuva Saksa Rahvusmuuseumi kogudesse kuulub 1631. aastast pärit puulõige, millel on kujutatud Anna Köferlini nukumaja. See kujutab pilti nukumaja fassaadist ning maja sisustuse ja otstarbe kirjeldust. 1715. aastast pärit "Frauenzimmer-Lexiconis" mainitakse nukumaju juba kui laste kingitusi jõuludeks, mardipäevaks, nime- või sünnipäevaks.^[6]

Tööstuse võidukäik tõi endaga kaasa ka muutuse nukumajade üldilmes. Väiksemad ja odavamad nukumajad muutusid üha populaarsemaks ja jõudsid 19. sajandil lastetubadesse. Kui varem valmistati suuri mitmekordseid nukumaju, siis tööstuslikud nukumajad koosnesid tavaliselt ühest või kahest ilma katuseta avatud ruumist (nt vaid magamistuba ja köök) ning neid kasutati eelkõige mängimiseks.^[7]

Tartu Mänguasjamuuseumil on väike nukumajade kogu, kuhu kuuluvad peamiselt käsitööna valmistatud Eesti nukumajad ja nukutoad. Mänguasjamuuseumi nukumajad on eksponeeritud püsinäituse osas "Nukumajade tänav".^[8]

Kollektsionäär Heli Männil on suurem valik nukumaju, mida on eksponeeritud Eesti muuseumides Haapsalus, Kohtla-Järvel, Kolgal, Tartus, Tallinnas ja mujal. Nukumajad olid 2018. ja 2019. aastal eksponeeritud Tartu Mänguasjamuuseumis näitusel "Nukukodud"^[9]. Heli Männi mänguasjade kogus on mängumaju nii Rootsist, Saksamaalt, Inglismaalt kui ka Venemaalt.^[10]

• Nukumajade, mängude ja mänguasjade muuseum Varssavis
• Euroopa suurim mängumajade kogu: Mänguasjamaailmade muuseum Baselis (endine Baseli nukumajade muuseum)
• Nukumajade muuseum Luzernis