Mimas ehk Saturn I on üks Saturni kaaslastest.

Selle avastas 1789. aastal William Herschel.[1] Nime sai ta vanakreeka mütoloogiast gigant Mimase, jumalanna Gaia poja järgi.

Mimase diameeter on 396 km. Ta on Päikesesüsteemi planeetide kaaslastest ruumalalt kahekümnes. Mimas on väikseim Päikesesüsteemi taevakeha, mis on oma gravitatsiooni toimel ümaraks muutunud. Mimase pindala on umbes 490 000 km², natuke väiksem kui Hispaania pindala.

Mimase väike keskmine tihedus, 1,15 g/cm³, viitab sellele, et ta koosneb peamiselt jääst, kivimaterjali on vähe.

Loodete mõjul on Mimase kuju muutunud pisut kanamuna taoliselt piklikuks ning ta poolustesuunaline diameeter on umbes 10% suurem kui ekvatoriaalne diameeter. Mimase ellipsoidne kuju on selgemini märgatav kosmosesondi Cassini abil tehtud piltidel.

Kõige eripärasem moodustis Mimasel on suur impaktkraater läbimõõduga 130 kilomeetrit. Kraater on nimetatud Mimase avastaja Herscheli järgi. Herscheli kraatri diameeter on peaaegu kolmandik Mimase enda diameetrist. Kraatri servad on umbes 5 km kõrged, mõnes kohas on kraater kuni 10 km sügav. Kraatri keskel asuva, pärast kokkupõrget tekkinud mäe kõrgus on 6 km. Kui võrrelda Mimast Maaga – jätta Herscheli kraatri diameetri ja Mimase diameetri vaheline suhe samaks ning teisendada see Maale –, siis Maa peal oleks sellise kraatri läbimõõt üle 4000 kilomeetri ehk see oleks pindalalt suurem kui Austraalia manner. Kokkupõrge, mille tulemusel Herscheli kraater Mimasel tekkis, oli ilmselt nii tugev, et peaaegu purustas selle taevakeha. Kraatri suhtes vastaspoolsel küljel võib Mimasel näha murranguid, mis võisid tekkida siis, kui kokkupõrkest tingitud lööklained liikusid läbi Mimase.

Mimase pind on tihedalt kaetud kraatritega, kuid ükski neist pole lähedaltki nii suur kui on Herscheli kraater. Kuigi Mimase pind on tihedalt täis kraatreid, ei ole need taevakehal ühtlaselt jaotunud. Enamik pinnast on kaetud kraatritega, mille diameeter on umbes 40 km, kuid lõunapooluse ümber ei leidu üldiselt kraatreid diameetriga üle 20 km.

Mimasel leidub üldiselt kolme tüüpi pinnastruktuure: 1) kraatrid, 2) sügavad, piklikud ja järskude servadega alangud, 3) kraatrite ketid ehk kraatrid, mis tekivad siis, kui meteoor tabab taevakeha väga väikese nurga all, põrgates seal nagu lutsukivi.

Viited

No tags for this post.