Lavats on (magamis)lava või nari, mis endisaegadel oli tavaliselt hoone seina külge ehitatud^[1].

Lääne-Euroopa ja Euroopa kirdeosa metsavööndi rahvastel (ka Eestis) olid varematel aegadel maaelamutes kasutusel mitmesugused lavatsid.

Lavatsid kadusid Eestis kasutuselt 19. sajandi teisel poolel, kauem püsisid need vaid ajutistes eluruumides (näit. kalamajades, punkrites jne).

Eestis paiknesid lavatsid enamasti rehetoa tagaseinas reheahju ja rehealuse vahel. Paari meetri laiused ja pikkused lavatsid mahutasid kuni 4 inimest, kitsamad ja lühemad üks–kaks inimest. Lavatsi aluspuud toetusid ühelt poolt postidele, teiselt poolt seinapalkide vahele. Aluspuudele pandi peale põhjalauad ning õled. Lavatsi all asus enamasti kanatool e. kanapuur^[2].

Tänapäeva mööblitööstus valmistab lihtsamaid äärepiirdeta lavats-voodeid, millel on neli jalga ja kõrgendusega peaalune. Lavatsi mõiste on praegu laiem, nii nimetatakse lavatsiks ka näiteks platvormvoodit, metallvedrudega voodiraami, lippidega voodipõhja jne.

Kahekorruselisi, ronimisredeli ja voodikastiga narisid valmistatakse peamiselt lastele.

Eesti murretes on lavats kandnud erinevaid nimetusi:

• labats- Suure-Jaani, Karula jt.
• lautsik- Karksi, Paistu jt.
• lavak- Viljandi, Helme jt.
• lavant- Halliste, Saarde jt.
• lavat- Kolga-Jaani, Tarvastu jt.
• lavits- Torma, Kodavere jt.
• koigas- Lääne-Eesti, saared

• diivan
• voodi

• Lavats, Eesti murrete sõnaraamat