Jaapani mänd (Pinus parviflora) on männiliste sugukonda männi perekonda kuuluv okaspuu. Ta kuulub viieokkaliste mändide alamperekonda Strobus.
Jaapani männil eristatakse kahte teisendit, millest üks kasvab Honshūl, Kyūshūl ja Shikokul 200–1800 m kõrgusel üle merepinna ja teine Hokkaidōl 60–800 m kõrgusel ning Honshūl 300–2500 m kõrgusel üle merepinna.
Mänd leiab palju kasutust haljastuses ja bonsaina.
Kirjeldus
Jaapani mänd kasvab kuni 25 m kõrgeks, tüve läbimõõt on kuni 1,0 m. Tüvi on massiivne ja tavaliselt sirge, kuid võib hargneda ka kaheks-kolmeks haruks. Võra on lameda ja ebakorrapärase kujuga.[3]
Korp on noores eas sile ja hall, vananedes tuhmhall, rõmeline ja kestendav. Pungad on punakaspruunid, 5–15 mm pikad. Võrsed on hallikasrohelised kuni kollakaspruunid ja siledad. Okkad on viiekaupa kimbus, 3–6 cm pikad, kõverdunud, terava tipuga, kolmnurkse ristlõikega, tumerohelised ja kahe marginaalse vaigukäiguga.[3]
Isasõisikud on silinderja kujuga, punakaspruunid ja 5–6 mm pikad. Käbid on alamperekonda Strobus kuuluvate mändide seas ühed väiksemad, 6–8 cm pikad ja 3–3,5 cm läbimõõduga, munajad või ellipsoidsed ning vaiguste kattesoomustega. Seemned on mustjad ja 8–10 mm pikad.[3] Põhiteisendi seemnetel on lühikesed, 2–9 mm pikkused tiivakesed, teisendil pentaphylla aga pikemad, 8–19 mm pikkused tiivakesed.[4]
Jaapani mänd talub külmakraade kuni −23...–29 °C.[5]
Teisendid
Jaapani männil eristatakse kahte teisendit:
- Pinus parviflora var. parviflora levila paikneb Jaapani saartel Honshūl, Kyūshūl ja Shikokul.[1]
- Pinus parviflora var. pentaphylla kasvab Jaapanis Hokkaidol ja Honshū põhjaosas ning Lõuna-Koreale kuuluval Ulleungdo saarel.[6]
Teisendite peamised erinevused on järgmised:[4]
| Erinevus | Põhiteisend parviflora | Teisend pentaphylla |
|---|---|---|
| Seemne kogupikkus | 11,5–18 mm (10,6–19 mm) | (16–) 18–28 mm |
| Seemne kesta % kogupikkusest | 50,9–83,5%, keskmine 67,1% | 32,7–53,8%, keskmine 43,8% |
| Seemne tiivakese pikkus | 2,0–9,1, keskmiselt 4,96 mm | 7,7–18,9, keskmiselt 12,15 mm |
Levila ja ökoloogia
Põhiteisend (Pinus parviflora var. parviflora) kasvab Honshūl, Kyūshūl ja Shikokul 200–1800 m kõrgusel üle merepinna. Teisend Pinus parviflora var. pentaphylla kasvab tavaliselt avatud nõlvadel, Hokkaidōl 60–800 m kõrgusel ning Honshūl 300–2500 m kõrgusel üle merepinna. Eelistatud kasvukohtadeks on täisvalgus ja poolvari. Jaapani mänd talub põuda, kuid ei talu kõrget pinnasevee taset.[3]
Kliima
Jaapani männi levilas valitseb niiske ja jahe kliima. Jaanuaris langevad minimaalsed temperatuurid Hokkaidōl kasvava asurkonna levilas kuni −16 °C, Honshūl kuni −14,7 °C. Keskmine sademete hulk aastas on 1000–3000 mm.[7]
Kasvupinnas
Pinnastest domineerivad jaapani männi kasvukohtades õhukesed leetmullad, mille lähtekivimiteks on andesiit, basalt, graniit, moondekivimid, liivakivi ja tuff.[7]
Kaasliigid
Jaapani mänd moodustab harva puhaspuistuid ja kasvab segametsades peamiselt koos järgmiste puuliikidega: korea seedermänd (Pinus koraiensis), jaapani elupuu (Thuja standishii), Sieboldi tsuuga (Tsuga sieboldii) ja kääbus-seedermänd (Pinus pumila). Viimasega hübridiseerub jaapani mänd looduslikult (Pinus x hakkodensis).[7]
Kasutamine
Jaapani männi puitu kasutatakse mõnel määral puutöödel ja ehitusmaterjalina. Oluliselt rohkem kasutatakse teda Jaapanis ja Hiinas haljastuses ja bonsaina. Seetõttu on temast aretatud mitu kultivari. Jaapani mändi kasutatakse ka hübriidide saamiseks. Laboritingimustes ristub jaapani mänd rumeelia männiga, pisarmänniga, valge männiga ja läänemänniga.[7]
Paljunemine
Jaapani mänd on ühekojaline okaspuu ja paljuneb seemnete abil. Tolmlemine toimub tuule abil alates mai algusest. Seemned valmivad tolmlemisele järgneva aasta oktoobris ja levivad samuti peamiselt tuule abil. Pärast seemnete varisemist jäävad käbid puule tavaliselt mitmeks aastaks. Seemikute arenguks on soodsad varjulised ja niisked kasvukohad.[7]
Viited
- ↑ 1,0 1,1 "Conifer database: "Pinus parviflora var. parviflora"". Catalogue of Life: 2010 Annual Checklist (inglise). Vaadatud 03.05.2010.
- ↑ Conifer Specialist Group (1998). Pinus parviflora. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2010.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 "Pinus parviflora". www.conifers.org (inglise). Vaadatud 03.05.2010.
- ↑ 4,0 4,1 Roman Businsky. "A revision of the Asian Pinus subsection Strobus (Pinaceae)", Berlin-Dahlem, 2004. ISSN 0511-9618
- ↑ Francine J. Bigras ja Stephen J. Colombo. "Conifer Cold Hardiness", Holland: Kluwer Academic Pulishers, 2001. ISBN 0-7923-6636-0.
- ↑ "Conifer database: "Pinus parviflora var. pentaphylla"". Catalogue of Life: 2010 Annual Checklist (inglise). Vaadatud 03.05.2010.
- ↑ 7,0 7,1 7,2 7,3 7,4 F.A. Andersson. "Coniferous Forests, Volume 6 (Ecosystems of the World)", Elsevier Science, 2005, lk 213. ISBN 978-0444816276; ISBN 0444816275
Välislingid
- Jaapani mänd andmebaasis eElurikkus
