Jaan Brems (20. detsember 1889 Laatre vald, Tartumaa – 8. november 1959 Tallinn) oli eesti psühhiaater.
Elulugu
Ta lõpetas 1916. aastal Tallinna Peetri Reaalkooli, asus 1918. aastal õppima Tartu Ülikooli arstiteaduskonda, õpingud katkesid ja ta immatrikuleeriti uuesti 1919. aastal, lõpetades 1924. aastal. Brems oli korporatsiooni Fraternitas Estica vilistlane, coetus 1917/1918.[1][2]
Brems oli 1924. aastast Närvi- ja Vaimuhaiguste Haigla Seewaldis arst, 1926. aastast ordinaator ja aastatel 1939–1941 vanemordinaator, viibis 1941–1944 Nõukogude Liidu tagalas, mille järel määrati ta Viktor Hioni käskkirjaga Tallinna Vaimuhaiguste haigla juhatajaks. Ta sai 1946. aastal Tervishoiu Rahvakomissariaadi ravi-profülaktiliste asutuste valitsuse vaneminspektoriks ja vallandati 1950. aastal, mille järel töötas ta Jämejala psühhoneuroloogia haiglas, aastatel 1952–1959 peaarstina. Bremsi autasustati 1949. aastal Eesti NSV Tervishoiuministeeriumi käskkirjaga 25 aastat kestnud töö eest.[3][2]
Brems oli Eesti NSV Neuroloogide ja Psühhiaatrite Teadusliku Seltsi ja Viljandi Teadusliku Arstide Seltsi liige.[3]
Brems on maetud Laatre kalmistule.
Isiklikku
Bremsi pojad olid arstid Uno Brems ja Bruno Brems, pojatütar on neuroloog Kersti Brems-Neuhaus.
Viited
- ↑ "Fr. Estica :: Album Esticum". www.cfe.ee. Vaadatud 16. detsembril 2024.
- ↑ 2,0 2,1 Raudla, Heiki. "Kilde Viljandi meditsiini ajaloost" (PDF).
- ↑ 3,0 3,1 "Tee Kommunismile : EKP Viljandi Rajoonikomitee ja Viljandi Rajooni RSN häälekandja 10 november 1959 — DIGAR Eesti artiklid". dea.digar.ee. Vaadatud 16. detsembril 2024.