Homeros (kreeka keelesὍμηρος (Hómēros); täpne eluaeg teadmata) oli pärimuse järgi Vana-Kreeka pime laulik, eeposte „Ilias“ ja „Odüsseia“ autor ning varaseim õhtumaa luuletaja.

Ei ole kindlaid tõendeid selle kohta, et Homeros oli reaalne ajalooline isik. Kahtluse alla on seatud ka tema osalust „Iliase“ ja „Odüsseia“ valmimisel. Samuti on teadmata tema täpne eluaeg ja -paik. Herodotose hinnangul elas Homeros 400 aastat enne teda, mis tähendaks, et tema eluaeg jäi 8. sajandisse eKr. Teised ajaloolised allikad on Homerose tegevuse paigutanud Trooja sõja aega^[1] (Eratosthenese järgi 1194–1184 eKr). Tänapäeva ajaloolased on kokku leppinud, et Homeros, juhul kui ta olemas oli, elas vahemikus umbes 8. sajand eKr kuni 7. sajand eKr.

Antiikajal omistati Homerosele teisigi teoseid, mille hulka kuulusid Homerose hümnid. Teisalt on mitmed teadlased veendunud, et „Iliasel“ ja „Odüsseial“ ei olnud ühte kindlat autorit. Selle teooria järgi on need eeposed põlvest põlve suuliselt edasi kandunud ja arenenud lugude tulemus.

Kuigi ei olda üksmeelel seoses tema olemasoluga, arvestatakse Homerost ja tema teoseid kirjandusloo tähtsamate hulka.

Homerose nimi tähendas algselt abikaasat või pantvangi.

Antiikajal seostati seda nime Homerose väidetava pimesuse tõttu ka fraasiga ὁ μὴ ὁρῶν / ho mē horōn, mis tähendab mittenägijat.

Homerose isiku ja päritolu üle vaieldi juba antiikajal. Nii Smyrna, Ateena, Ithaka, Pylos, Kolophon, Argos kui ka Chios on pretendeerinud tema sünnikohaks olemisele. Ühe legendi kohaselt sündis ta Melese jõe ääres ning tema algne nimi oli Melesigenes ('Melesest sündinu'). Arvatavasti suri ta Iose saarel, kust Pausaniase teatel oli pärit tema ema Klymene.^[2]

Homerose isa kohta ei ole midagi teada, aga paljude allikate järgi oli tema ema nimi Kreitheis.^[3] Pausaniase järgi aga oli Homerose ema nimi Klymene.^[2]

Antiikajal kujutati Homerost sageli pimeda ja vaese raugana. Selline kuvand on muu hulgas seotud Apolloni-hümni autoriga, kelleks on peetud Homerost. Sellisele iseloomustusele räägivad osaliselt vastu tema loomingu eelduseks olevad täpsed teadmised aristokraatia ülemkihtidest, mida vaesel rändlaulikul ei oleks tõenäoliselt saanud olla. Et aga eeposeid suuliselt ette kandvad aoidid elasid mõnikord pikalt aristokraatide oikostes ehk majapidamistes ja lahutasid sealsete elanike meelt, on mõeldav, et ka Homeros oli nende elulaadiga tuttav. Mõned uurijad oletavad, et Homerose eepostes on autobiograafilisi elemente.

Homeros on saanud kuulsaks maailmakirjanduse kõige vanemate eeposte „Ilias“ ja „Odüsseia“ autorina. „Ilias“ ja „Odüsseia“ on Vana-Kreeka ajaloo esimesed suured kirjalikud mälestised. Üldlevinud käsitluse järgi saab nendest alguse Euroopa kultuuri- ja vaimulugu. Homerose autorsus on siiski vaieldav.

„Ilias“ ja „Odüsseia“ on enamasti kirjutatud varase arhailise ajajärgu Joonia murdes, kuid esineb ka Aioolia murde sugemeid. Joonia murre arvatakse viitavat päritolule Väike-Aasia rannikult. Aioolia murde elemendid tulevad ilmselt vanemast pärimusest.

Et eepost kanti algselt ette peast (suuline luule), siis korratakse näiteks epiteete ja terveid värsse (vormelvärsse).

Hellenismiajal oli erinevaid toimetuslikke muudatusi. Esimesed katsed teksti kanoniseerida ulatuvad tagasi Ateena türanni Peisistratose aega. Tänapäevane sõnastus ja jaotus lauludeks pärineb Samothrake Aristarchose (suri 144 eKr) redaktsioonist.

Enamik teadlasi peavad eeposte tekkeajaks 8. sajandit eKr, teised, eesotsas Martin Litchfield Westi (alates 1966. aastast) ja Walter Burkertiga, 7. sajandit.^[4] Homerose eeposte ajaliseks järjestamiseks kasutatakse erinevaid lähenemisi.^[5]

Homerose eeposte keerukus eeldab, et need olid kirjalikult talletatud. Et tähtkirja kasutuselevõtt Kreekas dateeritakse enamasti 800. aasta paiku eKr, ei ole need arvatavasti loodud enne seda aega. „Iliase“ stseenide kõige varasemad kujutised ilmuvad alles umbes 625. aastal eKr geomeetrilises stiilis vaasidel. Peale selle mainitakse „Iliases“ sajaväravalist Teebat Egiptuses, ^[6] mis saab käia ainult linna õitseaja kohta Nuubia (Kuši riigi) võimu all 25. dünastia (715–663 eKr) ajal, sest Assüüria riigi väed hävitasid linna, kui nad nuublased Egiptusest välja ajasid. Ühelt poolt peeti Homerost antiikajal Hesiodose kaasaegseks (tänapäeval paigutatakse Hesiodos 7. sajandisse eKr), teisalt paistab, et Ischia Nestori karikas (umbes 740–720 eKr)^[7] vihjab „Iliasele“, ning olustik viitab 8. sajandile eKr, sest alates 7. sajandist eKr oli kujutatud vaidlustamatu aadlikultuur kadunud.^[8]

Kuigi ka Hesiodose eluaeg ei ole kindlalt dateeritud ja antiikpärimus võib olla ka anakronistlik, räägivad tõendid selle kasuks, et Homerose eeposed pärinevad 8. sajandi teisest poolest või 7. sajandi esimesest poolest eKr.

 Pikemalt artiklis Homerose küsimus

Kirjandusteaduslikku kahtlust, et Homeros ei olnud „Iliase“ ja „Odüsseia“ autor, nimetatakse Homerose küsimuseks. Peamiselt arutatakse seda, kas Homeros oli üldse mõlema eepose autor või on Homerose nime alla oli kokku võetud mitu luuletajat, kes vanemad suuliselt pärandunud saagad kirjalikus vormis kokku panid.

Homerose küsimuse diskursuse alla kuulub ka mõlema eepose dateering: kas tunduvalt noorem „Odüsseia“ sai üldse veel olla kirjutatud „Iliase“ autori eluajal? „Iliast“ võib siiski pidada Homerose noorpõlveteoseks ja „Odüsseiat“ vanaduspõlveteoseks.

Kirjandusteaduslikud stiilianalüüsid kalduvad aga mõlema eepose meisterliku kompositsiooni ning ühtlaselt hea keelekasutuse tõttu järeldusele, et need pärinevad tõenäoliselt ühelt autorilt.

Antiikaegsed poolmütoloogilised Homerose elulood käistlevad ka talle omistatud teoseid. Tegu on nähtavasti pseudoepigraafidega, millest on peale fragmentide säilinud ainult travestia "Batrachomyomachia", mille autoriks tõenäoliselt ei olnud Homeros.

Vaieldav on samuti Homerose seos nn Homerose hümnidega (kiidulaulud kreeka jumalatele). Nende stiil on mõlema eepose stiili sarnane, kuid faktuaalsed tõendid Homerose autorluse kohta on puudulikud. Rapsoodidel oli kombeks neid ette kanda sissejuhatusena oma retsitatsioonidele. Kõige kuulsamad neist on hümn Apollonile ja hümn Aphroditele.

Homerose kõikjalolekust kreeka kultuurielus räägib Thomas Alexander Szlezák. See ilmneb nii kujutavas kunstis kui ka filosoofias ja kirjanduses. Kuigi Homerose keel mõjus juba toona arhailise ja raskesti arusaadavana, olid retsitatsioonid tema teostest populaarsed. "Temast arusaamisest sai aja jooksul hariduse, paideia ülesanne."^[9] Homerose eeposed aitasid killustunud Vana-Kreekas luua ühist kreeklase identiteeti. Mitme sajandi vältel vermiti tema kujutisega münte.

Roomlased võtsid Homerose au sees pidamise kombe kreeklastelt üle. Livius Andronicuse ladinakeelne „Odüsseia“ tõlge „Odusia“ oli üks esimesi ladinakeelseid kirjalikke mälestisi ning ka vabariigi ajal levinud lugemisvara aadlikoolides. Samuti võib Vergiliuse eepost „Aeneis“ pidada katseks anda roomlastele Homerose eepostega samaväärne päritolumüüt.

Keskajal vähenes lääne õpetlaste seas kreeka keele valdamise tähtsus (v.a varakristlikul Iirimaal), sellest tulenevalt jäi ka Homeros mõneks ajaks unustusse.  Toona olid Vergilius ja Lucanus eepikutena palju tuntumad. Ka Araabias eelistati ja tõlgiti rohkem meditsiinilisi, loodusteaduslikke, matemaatilisi ja filosoofilisi kreeka allikaid.

Alles umbes 1360 tõlkis Leontius Pilatus Petrarca ärgitusel „Iliase“ ja „Odüsseia“ ladina keelde.^[10]

Juba Dante Alighieri nimetab Homerost esimeseks jumalike poeetide seas ning tema poolt väga austatud Vergiliuse eeskujuks. Tema enda peateos „Jumalik komöödia“ mõjutas omakorda tervet kirjanike ajajärku, eriti 20. sajandi modernismi.

Alles kreeka õpetlaste põgenemine 1453 osmanitürklaste poolt vallutatud Konstantinoopolist tõi kreeka allikate ning seega Homerose tundmise läände tagasi ja mõjutas tugevasti renessanssi.

Homerose esimese trükiväljaande (editio princeps) valmistas 15. sajandil ette Demetrios Chalkondyles.^[11]

Johann Heinrich Voßi Homerose-tõlgetest lähtuvalt said hoogu juurde saksa klassitsism ja romantism, sest „Iliases“ ja  „Odüsseias“ nähti tõestust arusaamale, et rahval on oma autentne hääl (vrd rahvalaul). Sellesse konteksti kuulus ka Homerose küsimuse püstitamine, sest kui otsustati Homerose autorsuse kahjuks, siis olid eeposed järelikult tekkinud anonüümselt, nagu näiteks "Nibelungide laul", ja nii sai rahvast pidada autoriks. Sellega vaidles juba Friedrich Schiller sõnadega „Und die Sonne Homers, siehe, sie lächelt auch uns“ ("Ja Homerose päike, vaata, see naeratab ka meile" ("Elegie")).

Selle Homerosest sütitatud kreeklastearmastuse (Johann Wolfgang Goethe: "[…] das Land der Griechen mit der Seele suchend" ("kreeklaste maad hingega otsides"); "Iphigeneia Taurises") tõttu vürstide- ja kirikuvastase intelligentsi seas alates Göttingeni Hiiest saigi Wilhelm von Humboldti algatusel kreeka keelest ladina keele kõrval humanistliku gümnaasiumi hariduse üks tuumaine. 1858. aastal ilmus Leopold Scheferi heksameetris eepos Homerosest "Homers Apotheose", mida oli inspireerinud tema reis Troasesse 1819. aastal.

Homerose pärand on leitav nii Euroopa kirjanduses kui ka kujutavas kunstis. Kõrgkeeles on palju väljendeid tema teostest ja lendsõnu (ka see väljend pärineb Homeroselt).

Tänapäevaseid käsitlusi on loonud näiteks Wolfgang Hildesheimer ("Das Opfer Helena") ja Botho Strauß ("Ithaka").

Asteroid 5700 Homerus kannab tema nime.

• "Ilias" (Ἰλιάς)
• "Odüsseia" (Ὀδύσσεια)

• Vanakreeka kirjandus
• Antiikkirjandus

• Geoffrey S. Kirk. The songs of Homer, Cambridge University Press: Cambridge 1962.
• Wolfgang Schadewaldt. Von Homers Welt und Werk. Aufsätze und Auslegungen zur Homerischen Frage, Koehler: Stuttgart 1965.
• Albin Lesky. Homeros. – Paulys Realencyclopädie der classischen Altertumswissenschaft (RE), Supplementband XI, Stuttgart 1968, vg 687–846.
• Alfred Heubeck. Die homerische Frage (= Erträge der Forschung, kd 27), Wissenschaftliche Buchgesellschaft: Darmstadt 1974, ISBN 3-534-03864-9.
• Joachim Latacz (toim). Homer. Tradition und Neuerung (= Wege der Forschung, kd 463), Wissenschaftliche Buchgesellschaft: Darmstadt 1979, ISBN 3-534-06833-5.
• Milman Parry. The Making of Homeric Verse. The collected papers of Milman Parry, Oxford University Press: Oxford jt 1987, ISBN 0-19-520560-X.
• Joachim Latacz (toim). Homer. Die Dichtung und ihre Deutung (= Wege der Forschung, kd, 634), Wissenschaftliche Buchgesellschaft: Darmstadt 1991, ISBN 3-534-09217-1.
• Joachim Latacz (toim). Zweihundert Jahre Homer-Forschung. Rückblick und Ausblick (= Colloquium Rauricum, kd 2), Teubner: Stuttgart/Leipzig 1991, ISBN 3-519-07412-5.
• Peter Kuhlmann. Homer und Homerica. – Peter Kuhlmann. Die Giessener literarischen Papyri und die Caracalla-Erlasse. Edition, Übersetzung und Kommentar (= Berichte und Arbeiten aus der Universitätsbibliothek und dem Universitätsarchiv Giessen, kd 46), Universitätsbibliothek Gießen: Gießen 1994, lk 23–25. Allalaadimine.
• Jane B. Carter, Sarah P. Morris (toim). The Ages of Homer, University of Texas Press: Austin 1995, ISBN=0-292-71169-7.
• Louis Bardollet. Les mythes, les dieux et l’homme. Essai sur la poésie homérique. Belles Lettres: Paris 1997, ISBN 2-251-32426-7.
• Pierre Carlier. Homère, Fayard: Paris 1999, ISBN 2-213-60381-2.
• Joachim Latacz. Homer. Der erste Dichter des Abendlands, 4. trükk, Artemis & Winkler, Düsseldorf/Zürich 2003.
• Herbert Bannert. Homer. Mit Selbstzeugnissen und Bilddokumenten, 8. trükk, Rowohlt: Reinbek bei Hamburg 2005, ISBN 3-499-50272-0.
• Herbert Bannert. Homer lesen (= Legenda, kd 6). Frommann-Holzboog, Stuttgart-Bad Cannstatt 2005, ISBN 978-3-7728-2370-1.
• Joachim Latacz. Troia und Homer, 5. trükk, Koehler & Amelang, Leipzig/Berlin 2005, ISBN 3-7338-0332-9.
• Pierre Vidal-Naquet. Le monde d'Homère, Perrin: Paris 2000, ISBN 2-262-01181-8.
• Robert Louis Fowler (toim): The Cambridge Companion to Homer Cambridge 2004, ISBN 978-0-521-01246-1.
• Joachim Latacz, Thierry Greub, Peter Blome, Alfried Wieczorek. Homer. Der Mythos von Troia in Dichtung und Kunst, Hirmer: München 2008, ISBN 978-3-7774-3965-5.
• Raoul Schrott. Homers Heimat. Der Kampf um Troja und seine realen Hintergründe, Hanser: München 2008, ISBN 978-3-446-23023-1.
• Barry Strauss. Der Trojanische Krieg. Mythos und Wahrheit, Theiss: Stuttgart 2008, ISBN 978-3-8062-2154-1.
• Ian Morris, Barry Powell (toim). A New Companion to Homer, Brill: Leiden, New York 2011.
• Thomas A. Szlezák. Homer oder Die Geburtsstunde der abendländischen Dichtung, C. H. Beck: München 2012, ISBN 978-3-406-63729-2.
• Pierre Chantraine. Grammaire homérique, läbi vaadanud ja korrigeerinud Michel Casewitz, 2 köidet, Klincksieck: Paris 2015.
• Barbara Graziosi. Homer, Oxford University Press: Oxford 2016.
  

Linguistische Untersuchungen

• Manu Leumann: Homerische Wörter. Wissenschaftliche Buchgesellschaft, Darmstadt 1993, ISBN 3-534-12003-5 (Nachdruck der Ausgabe Basel 1950).
• Ernst Risch: Wortbildung der homerischen Sprache. De Gruyter, Berlin 1973, ISBN 3-11-003799-8.

Rezeption

• Mall:DNP
• Mario Baier: Neun Leben des Homer. Eine Übersetzung und Erläuterung der antiken Biographien. Verlag Dr. Kovač, Hamburg 2013, ISBN 978-3-8300-7150-1.
• Mall:DNP
• Gregory Nagy: Homer the Classic. (Hellenic Studies, 36). Cambridge MA and Washington DC 2009, ISBN 0-674-03326-4.