Holosteum (Holosteum) on nelgilaadsete seltsi nelgiliste sugukonda kuuluv perekond.[1]
Nimetus
Teaduslik nimetus tuleneb vanakreeka sõnadest ὅλος ("holos") – "terve" ja ὀστέον ("osteon") –"luu". Nimetusest võiks järeldada, et tegemist on väga tugeva taimega, aga nimetus on antud vastandsõna printsiibi järgi. Carl von Linné kasutas sõna "Holosteum" ka liigi nimetuse andmisel – Stellaria holostea (mets-tähthein), mis samuti kuulub nelgiliste sugukonda. Perekonnal puudub eestikeelne nimetus.
Levila
Levila hõlmab suurema osa Euraasiast: Ida-Euroopa, Kesk-Euroopa, Lääne-Euroopa, Põhja-Euroopa, Lõuna-Euroopa, Kesk-Aasia, Ida-Aasia, Lääne-Aasia. Viimaste andmete järgi Eestis ei levi. Kohanenud kuivemate päikesepaisteliste, sageli liivaste ning klibuste kasvukohtadega, nagu näiteks: niit, liivik, kink ja loopealne.[2]
Botaaniline kirjeldus
Üheaastased taimed. See tähendab, et need taimed idanevad, õitsevad ja surevad ühe vegetatsiooniperioodi jooksul.
Kõrgus
Perekonna Holosteum esindajad on 3–30 cm kõrgused (teiste andmete järgi kuni 25 cm kõrgused).
Vars
Vars on taime harunemisvõimeline peamiselt maapealne organ, mis ühendab lehti, õisi ja vilju juurega. Perekonna Holosteum esindajatel on püstine vars, mis on tavaliselt kaetud trihhoomidega (epidermi rakud, mis näevad välja nagu karvakesed), harvemini paljas. Vars on kaetud hallikasroheliste vastakuti paiknevate lehtedega. Tavaliselt on lehti 1–3 paari. Servadest on nad enamasti kaetud trihhoomidega, harvemini paljad.
Õis
Õisik on ebasarika tüüpi ja on sümpodiaalne lihtõisik, mille kõik raod lõpevad õiega. Külgharud võivad seejuures olla suhteliselt pikad, ka pikemad peaharust. Õisiku ehitustüüp on dihaasium, millel on järgmine ehitus: pearaag lõpeb õiega, millest allpool paikneb kaks külgharu, mis kumbki lõpeb õiega; nende õite raagudel on samuti kaks külgharu, mis lõpevad õiega, kummastki külgharust võib omakorda lähtuda kaks külgharu, millest kumbki lõpeb õiega. Vahel võib pearao tipmine õis ka mitte välja areneda. Õied on kahesugulised e. hermafrodiitsed, see tähendab, et õies on tolmukad (õie osa, milles valmivad tolmuterad) ja emakad (õistaimedel õie keskne emassugurakke sisaldav organ, milles arenevad seemnealgmed).
Õiekate
Õiekate koosneb tupplehtedest ja kroonlehtedest.[3] Õietupp on lahklehine ja koosneb 5 tupplehest, tupplehed on paljad või kaetud trihhoomidega; 3–4,5 mm pikad, 1,5–2 mm laiad. Õiekroon on lahklehine ja koosneb 5 kroonlehtest, mis võivad olla kuni 2 korda pikemad kui tupplehed; valged, harvemini heleroosad.
Emakkond ja tolmukkond
Tolmukaid harilikult 2–10 tükki. Esineb emakakael. Viljaks on piklik kupar, tavaliselt 1,5 korda pikem kui õisik. Kupar avaneb ettepoole, jaguneb kuueks osaks, ja need osad rullivad ülevalt alla. Seemned on 0,7–1,3 mm pikad, tumepruunid. Domineerib risttolmlemine putukate abil. Seemned levivad peamiselt tuule abil.
Õievalem
- K – õietupp (kalyx)
- C – õiekroon (corolla)
- A – tolmukad (androeceum)
- G – emakkond (gynaeceum)
Liigid
Perekonda Holosteum kuulub 6 liiki:
- Holosteum glutinosum (M.Bieb.)Fisch&С.A.Mey
- Holosteum margitanum C.Koch
- Holosteum sperguloides Lehm
- Holosteum subglutinosum Klok.
- Holosteum syvaschicum Kleop.
- Holosteum umbellatum L.
Kirjandus
- ↑ Gibbons, Bob & Brough, Peter 2007: WILD FLOWERS OF BRITAIN AND NORTHERN EUROPE, London "Plilip's Limited"
- ↑ 2,0 2,1 Raudsepp, Ludvig 1981: "Eesti õistaimi", Tallinn "Valgus"
- ↑ Raven, Peter & Evert, Ray & Eichhorn, Susan : Biology of Plants, SIXTH EDITION, " W.H. FREEMAN AND COMPANY WORTH PUBLISHERS"