Herman Sergo (1. oktoober 1911 Jausa, Käina vald – 28. september 1989 Tallinn) oli eesti kirjanik.

Sergo töötas muu hulgas madruse ja tüürimehena ning 1941. aastal lõpetas Tallinna Merekooli kaugsõidukaptenina. Aastatel 1942–1945 oli ta Punaarmees ning aastani 1965 sadamateenistuses Leningradis ja Tallinnas.^[viide?]

Ta kirjutas palju mereainelisi ning sageli ka omaeluloolisi jutte ja romaane.

• "Meri kutsub" (1960)
• "Pinnavirvendus ja põhjalained" (1962)
• "Kajakalaid" (1963)
• "Põgenike laev" (1966), randlaste põgenemisest 1944
• "Vihavald"[ tegelikult Rootsi kirjaniku Frans G. Bengtssoni Röde Ormi plagiaat] (1970)
• "Kodusadam" (1982)
• "Näkimadalad" I–III (1984), Reigi rootslastest 18. sajandil
• "Randröövel" (1988) (Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternbergi ainetel)
• "Rukkirahu" (1988)

• "Lootsitoa jutud" (1965)
• "Kauge tule kuma" (1975)
• "Kui ma alles noor veel olin" (1980)

• "Viis aastat võõra nime all" (1992)

• Juhan Smuuli nimeline kirjanduse aastapreemia (1985, "Näkimadalad")

Tema onu oli kaugesõidukapten Gustav Sergo.^[viide?]

• Linda Kaljundi. Eesti lugu: Herman Sergo „Näkimadalad”, Eesti Päevaleht, 19. detsember 2008
• Herman Sergo Eesti biograafilises andmebaasis ISIK