Hüpotensioon ehk hüpotoonia on madal vererõhk. Madalaks peetakse süstoolset vererõhku alla 100 mm Hg ja diastoolset vererõhku alla 60 mm Hg.^[1] Laste puhul on alampiir erinev.

Madal vererõhk on pigem füsioloogiline seisund ja mitte haigus. Väga madal vererõhk võib jätta aju ja teised organid hapniku ja muude toitainete puudusesse, mis viib šokini. Madala vererõhu tavalisemad näitajad on pearinglus, nõrkus, minestamine.

Madal vererõhk on pigem füsioloogiline seisund, mitte haigus. Väga madal vererõhk võib jätta aju ja teised organid hapniku ja muude toitainete puudusesse, mis viib šokini. Madala vererõhu tavalisemad näitajad on pearinglus, nõrkus, minestamine.

Madalat vererõhku võivad põhjustada liigne treenimine, palavus, hormonaalsed muutused, aneemia jne, samuti mõned ravimid.

Normaalset kõrgem vererõhk on hüpertensioon.

Eristatakse kaht tüüpi hüpotooniat: üks on haiguslik ja teine inimese individuaalne eripära.^[1]

Haiguslikku hüpotooniat võivad põhjustada kilpnäärmehaigused, suuremad verejooksud, ateroskleroos, kahjustatud närvisüsteem, korrast ära ainevahetus ja aneemia. Tavaliselt on madal vererõhk päritav ja peamiselt esineb seda kõhnadel inimestel.^[1]

• ortostaatiline hüpotensioon – vererõhu liigne langus, mis tekib püstitõusmisel või seismisel ning mis võib põhjustada pearinglust, tasakaalutust ja ka teadvusekadu^[2]
• šokk – tunnused on eelnevalt normaalse arteriaalse vererõhuga patsiendi vererõhu alanemine (vastavalt vanusele madalaim lubatud süstoolne vererõhk: < 1 aasta: 60mmHg, 1-10 aastat: vanus täisaastates +70mmHg (4a+70=74mmHg), >10 aastat: 90mmHg)), teadvusehäire, kapillaarse taastäituvuse häire, hüpoksia (SpO2 < 94%), uriini eritumise vähenemine, hingamissagedus >20 täiskasvanutel, lastel kiirenenud hingamine, füpotensioon, tahhükardia (vastavalt vanusele), nõrk, puuduv või hüplev pulss, jahe/kahvatu või punetav nahk^[3]

• südamehaigused