Elmo Raadik (12. jaanuar 1925 Viljandi – 7. september 1969 Tallinn) oli eesti arhitektuuriajaloolane.^[1]

Elmo Raadik oli sõjaväeametniku poeg.^[1]

Ta lõpetas 1949. aastal Viljandi 2. Keskkooli, 1950. aastal samas pedagoogikaklassi ning 1960. aastal töö kõrvalt kaugõppes Tartu Riikliku Ülikooli kunstiajaloolasena.

Surma tõttu jäi viimistlemata kandidaadiväitekiri.^[1]

Nõukogude–Saksa sõjas oli ta vabatahtlik Saksa sõjaväes Sinimägede lahingutes. Oli 1944–1947 Ubja põlevkivikaevanduses.

Oli pärast keskkooli lõpetamist Suure-Jaani rajoonis Reegoldi 7-klassiline kooli õpetaja ja õppealajuhataja.

Aastatel 1958–1969 töötas ta Tallinna Arhitektuurimälestiste Kaitse Inspektsioonis kunstiajaloolasena.^[1]

Uuris Tallinna ehitismälestisi, oli tegev vanalinna kaitsetsooni rajamisel, osales Tallinna raekoja puitfriisi, Niguliste kiriku sisustuse jm keskaegsete Tallinna hoonete raiddetailide konserveerimises ja restaureerimises. Uuris ka Lõuna-Eesti linnuseid (eriti Viljandi ordulinnust).^[1]

• "Tallinna linnus". Tallinn 1971. 32 lk
• "Замок Тоомпеа". Tallinn 1973. 32 lk

• "Elmo Raadik". Nekroloog. Sirp ja Vasar, 12. september 1969. Lk 7
• Harry Otstavel. "Elmo Raadik 1925–1969". // Eesti ehitusmälestised. Aastaraamat. Toimetanud Tiit Masso. Valgus. Tallinn 1990. Lk 259
• Harri Otstavel. "Raadik, Elmo, arhitektuuriajaloolane". // Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafiline leksikon. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Tallinn 1996. Lk 414

• Eesti teaduse biograafiline leksikon. 3. köide: N–Sap TTEÜ, avaldatud elektrooniliselt 2013, lk. 916–917
• Haud Tallinna Pärnamäe kalmistul

Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale.