Elmo Raadik (12. jaanuar 1925 Viljandi – 7. september 1969 Tallinn) oli eesti arhitektuuriajaloolane.[1]
Elmo Raadik oli sõjaväeametniku poeg.[1]
Hariduskäik
Ta lõpetas 1949. aastal Viljandi 2. Keskkooli, 1950. aastal samas pedagoogikaklassi ning 1960. aastal töö kõrvalt kaugõppes Tartu Riikliku Ülikooli kunstiajaloolasena.
Surma tõttu jäi viimistlemata kandidaadiväitekiri.[1]
Elu- ja töökäik
Nõukogude–Saksa sõjas oli ta vabatahtlik Saksa sõjaväes Sinimägede lahingutes. Oli 1944–1947 Ubja põlevkivikaevanduses.
Oli pärast keskkooli lõpetamist Suure-Jaani rajoonis Reegoldi 7-klassiline kooli õpetaja ja õppealajuhataja.
Aastatel 1958–1969 töötas ta Tallinna Arhitektuurimälestiste Kaitse Inspektsioonis kunstiajaloolasena.[1]
Teadustöö
Uuris Tallinna ehitismälestisi, oli tegev vanalinna kaitsetsooni rajamisel, osales Tallinna raekoja puitfriisi, Niguliste kiriku sisustuse jm keskaegsete Tallinna hoonete raiddetailide konserveerimises ja restaureerimises. Uuris ka Lõuna-Eesti linnuseid (eriti Viljandi ordulinnust).[1]
Teoseid
- "Tallinna linnus". Tallinn 1971. 32 lk
- "Замок Тоомпеа". Tallinn 1973. 32 lk
Viited
Kirjandus
- "Elmo Raadik". Nekroloog. Sirp ja Vasar, 12. september 1969. Lk 7
- Harry Otstavel. "Elmo Raadik 1925–1969". // Eesti ehitusmälestised. Aastaraamat. Toimetanud Tiit Masso. Valgus. Tallinn 1990. Lk 259
- Harri Otstavel. "Raadik, Elmo, arhitektuuriajaloolane". // Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafiline leksikon. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Tallinn 1996. Lk 414
Välislingid
- Eesti teaduse biograafiline leksikon. 3. köide: N–Sap TTEÜ, avaldatud elektrooniliselt 2013, lk. 916–917
- Haud Tallinna Pärnamäe kalmistul
