Eduard Ahman VR I/3 (8. aprill 1889 Vana-Antsla vald, Võrumaa – 29. juuni 1942 Norillagi vangilaager, Krasnojarski krai) oli Eesti sõjaväelane (kolonel, 1938).

Omandas Pihkva maamõõdukoolis maamõõtja kutsehariduse. Töötas 1910–1914 riigiametnikuna Pihkva maakorralduse komisjonis.

Esimese maailmasõja alul astus Vene sõjaväkke. Sõjalise ettevalmistuse sai Petrogradis Pauli sõjakoolis, kus pärast lõpetamist 1915. aastal ülendati lipnikuks. Oli seejärel kaks aastat rindel võideldes 16. Siberi kütipolgu koosseisus Riia all sakslastega. Tuli seejärel Eesti rahvusväeosadesse, teenis 3. jalaväepolgus.

Vabadussõja ajal tegutses Valgas kaitseliidu ülemana, Haapsalus piirivalve ülemana, 2. diviisi tagavarapataljonis rooduülemana ja alates 1919. aastast 7. jalaväepolgu ülema abina. Rahuajal teenis mitmesugustel staabiteenistuse ja riviala ametikohtadel. Pärast sõja lõppu täiendas end Tondil alalisväeohvitseride kursustel 1923 ja Eesti kõrgemas sõjakoolis 1927.^[1]

Oli ajakirja Sõdur tegevtoimetaja 1925–1932. 1932–1934 oli 3. Üksiku jalaväepataljoni ülem. Juulis 1934 määrati Sõjavägede Staabi topo-hüdrograafiaosakonna ülemaks, kust 1938. aastal määrati Sõjavägede staabiülema teiseks abiks ja ratsaväe inspektoriks. 1931. aastast oli rahvusvahelise Läänemere Geodeetilise Komisjoni hääleõiguslik liige.

Eduard Ahman vahistati 14. juunil 1941 ja küüditati NSV Liitu, kus ta Norillagi NKVD tribunali otsusega 16. detsembril 1941 surma mõisteti ja 29. juulil 1942 hukati.

• 1921 Vabadusristi I liigi 3. järk ja tasuta maa normaaltalu suuruses
• 1935 Kotkaristi III klassi teenetemärk
• Kaitseliidu Valgeristi III klass
• Püha Stanislavi orden
• Püha Anna orden
• Läti Kolme Tähe ordeni IV klass

Tema vend oli ehitusinsener Arnold Ahman.

• "Eesti Vabadusristi kavalerid". Stockholm: Välis-Eesti & EMP, 1984. Lk 83
• Mati Õun, Jaak Pihlak. "Eesti ohvitserid ja sõjandustegelased." I kogumik, Tallinn 1998. Lk 12-13

• Eesti ohvitserid 1918-1940