Doktorantuur ehk doktoriõpe on õppevorm ülikoolides, mille lõpus on ette nähtud doktoritöö kaitsmine ja mille lõpetamisel saadakse doktorikraad. Doktorantuuri käigus läbitakse doktoriprogramm, mille kestus on tavaliselt neli aastat. Doktoriõppes õppivat üliõpilast nimetatakse doktorandiks.
Vastavalt Eestis kehtivale ülikooliseadusele on doktoriõpe kõrghariduse kõrgeima astme õpe, mille kestel üliõpilane omandab iseseisvaks teadus-, arendus- või kutsealaseks loometööks vajalikud teadmised ja oskused. Doktoriõppe nominaalkestus Eestis on kolm kuni neli aastat. Doktoriõppe alustamise tingimus on magistrikraad või sellele vastav kvalifikatsioon. Doktorant läbib perioodilise atesteerimise ülikooli nõukogu kehtestatud tingimustel ja korras. Doktoriõpe lõpeb doktoritöö kaitsmisega. Doktoriõppe lõpetanud isikule antakse teaduskraad – doktorikraad. Doktoriõppe lõpetajale antava kraadi nimetus on filosoofiadoktor, millele lisatakse sulgudes täidetud õppekava nimetus või kitsam õppekavajärgne spetsialiseerumine. Eesti doktorikraadi ingliskeelne vaste on Doctor of Philosophy ja lühend on PhD.
Nõukogude ajal oli doktorantuur tasustatav puhkus, mis oli ette nähtud doktoritöö vormistamiseks. See kestis kuni ühe aasta.
ISCED haridussüsteemide astmestiku järgi kuulub doktorantuur astmesse ISCED 6A.
Reform
2022. aastal jõustus doktoriõppe reform[1], mille kohaselt muuhulgas said doktorantidest teadusasutuste või ettevõtete lepingulised töötajad.[2] Vastav positsioon tagab doktorandile sotsiaalsed garantiid (puhkus, haigushüvitis, töötervishoiunõuded)– doktorant ei sõltu enam stipendiumitest ja grantidest.[3] Doktoranditoetus asendati nooremteaduri töötasuga.[2] Teisalt säilis võimalus läbida doktorantuur soovi korral ka töölepinguta.[3]
Samuti muudeti doktorantuuri läbimise tingimusi: doktorandi doktoriõppes viibimise aeg lepitakse edaspidi kokku tema õppe- ja teadustöö kavas, mis jääb reeglina kolme kuni kaheksa aasta sisse (mis oli ka varem õppimise maksimaalne periood).[2]
Trend
Eestis oli 2016. aastal OECD riikidega võrreldes tuhande tööealise inimese kohta keskmiselt kaheksa doktorikraadiga inimest, samal ajal kui OECD keskmine näitaja oli kümme ja Soome näitaja 12,6 inimest. Välisdoktorantide osakaal oli samas kasvamas.[4] Doktoriõppe lõpetajate arv oli Eestis madal ning majanduse struktuuri muutmiseks ja ühiskonna vajaduste täitmiseks ebapiisav.[2]
2025. aastal valminud ülevaate kohaselt küll Eesti teadlaste üldarv kasvab, aga doktorante on vähem kui kümme aastat varem, mis seab küsimärgi alla eestikeelse kõrghariduse jätkusuutlikkuse. Teadussüsteemi tuleviku jaoks on oluline noorteadlaste pealekasv, kuid 2024. aasta andmete kohaselt on kraaditöö kaitsmiseni jõudnud vähem kui kaks kolmandikku doktorantidest.[1]
Vaata ka
Viited
- ↑ 1,0 1,1 ERR, Andres Reimann | (28. veebruar 2025). "Noorteadlaste nappus seab küsimärgi alla eestikeelse kõrghariduse jätkumise". ERR. Vaadatud 28. veebruaril 2025.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 Kruuse, Merilin (23. veebruar 2022). "Riigikogu kiitis heaks doktoriõpet reformiva seaduse". Riigikogu. Vaadatud 28. veebruaril 2025.
- ↑ 3,0 3,1 "Doktorandid saavad ülikoolis või teadus- ja arendusasutuses nooremteaduri ametikoha". Haridus. 9. september 2021. Vaadatud 28. veebruaril 2025.
- ↑ "Doktoriõppe reform" (PDF). Haridus- ja teadusministeerium. 2022. Vaadatud 28. veebruar 2025.