Bunraku (jpn 文楽) ehk ningyojōruri  on traditsioonilise Jaapani nukuteatri vorm, mis sai alguse Osakas 17. sajandil ning mida esitatakse tänapäevani. See on etendus, milles on kombineeritud tayū (jutustaja) hääl, shamisen’i (kolmekeelne Jaapani pill) muusika ja nukkude (ningyō) liigutused, et luua ühtne tervik. Nukke juhivad nukujuhid e (ningyō-zūkai).^[1]

2003. aastal kuulutati välja, et bunraku on määratud UNESCO maailmapärandi nimistusse, see au sai ametlikuks aastal 2008^[2].

Bunraku sai alguse, kui vanadele nukuteatrietendustele (ayatsuriningyō) lisati keskaegsed narratiivid (jōruri) ning hakati seda kooslust nimetama ningyōjōruri’ks  (nukkude narratiivid). Bunraku sai tuntuks tänu näitekirjanik Chikamatsu Monzaemonile ja Jōruri jutustaja Takemoto Gidayule ning tema loodud Takemoto teatrile Osakas aastal 1684. Tõelise kuulsuse tõi bunraku’le hoopis Awaji saarelt pärit nukujuht Uemura Bunrakuken, kes avas 19. sajandi algul Osakas oma teatri. Tema loodud etendused olid nii suurepärased, et tema järgi saigi bunraku oma nime.^[1]

Jutustaja loob etendusele atmosfääri, annab tegelastele hääle ning emotsioonid. Selleks kasutab ta gidayū-bushi jutustamisstiili. See stiil koosneb erinevatest elementidest: kotoba (tegelaste kõneldav tekst), jiai (stseenide olustiku ning tegelaste emotsionaalse seisundi kirjeldus) ja fushi (shamisen’i saatel laulmine). Kusjuures jutustaja annab hääle igale etenduse tegelasele, olenemata nende soost või vanusest. Ta annab edasi kõiki emotsioone, alates sügavast kurbusest lõpetades ekstaatilise rõõmuga, tehes juurde veel ka väga väljendusrikkaid näoilmeid.^[3]

Bunraku’s kasutatakse kõige raskemat, suuremat ning kõige paksemate keelte ja kaelaga shamisen’i, milleks on futozao shamisen^[3]. See väljendab hästi emotsioone ning loob bunraku jaoks ideaalse olustiku^[1].

Shamisen’i mängijal on kõrvalisem, kuid võrreldes jutustajaga (tayū) siiski väga oluline roll. Tema ülesandeks on aidata luua muusikalist atmosfääri ja täiendada jutustaja häält. Jutustaja (tayū) ja shamisen’i mängija vahel käib tihe koostöö, et luua etenduse jaoks perfektne kooslus ning seetõttu töötavad nad enamasti koos aastaid, paarilist vahetamata. Pidulikus riietuses (kamishimo) jutustaja ning shamisen’i mängija põlvitavad etenduse ajal lava paremas ääres asuval pöörleval platvormil (yuka), mis toob nad nende esituse ajaks publikule nähtavale. Jutustaja keerab esituse ajal enda ees paikneval raamatul lehti, et luua sealt mahalugemise illusiooni. Kuna tegu on füüsiliselt väga raske tööga, siis on mõnel etendusel ka mitu paari jutustajaid ja muusikuid.^[3]

Esimesed bunraku nukud koosnesid vaid nuku peast ja kostüümist ning neid juhtis ainult üks nukujuht^[4]. Tänapäeval on nuku juhtimise jaoks vaja kolme nukujuhti, mis on nukuteatri maailmas ainukordne^[1].

Sellele traditsioonile pani aluse Yoshida Bunzaburō aastal 1730. Enne seda olid nukud palju väiksemad, umbes 60–70 cm kõrgused ja neid käsitleti väljasirutatud kätega.^[3]

Kolme  nukujuhi kasutuselevõtuga muutus nuku ja juhi vaheline suhe: “Nukk on sõna otseses mõttes vähemuses, ümberpiiratud, ümbritsetud. Kolme temast suurema käsitleja kohalolek tekitab lõputut paatost nuku liigutustele ja pingutustele. Nukud tunduvad abitud, lapselikud, haavatavad. Samas tunduvad nad oma väiksuse, täpsuse ja elegantsi tõttu ka suveräänsed, võimukad.”^[5]

Kõige tähtsam nukujuhtidest on meister (omozūkai), kes hoiab vasakus käes nuku puidust pead ja paremas käes nuku paremat kätt. Meistrile alluvad esimene assistent (hidarizūkai) ja teine assistent (ashizūkai), kellest esimene juhib nuku vasakut kätt ja teine nuku jalgu.^[3]

Meister on kogu aeg publikule nähtav ning tema roll on nukku kaitsta ja juhtida nagu tema teener või eestkostja, andes nuku käitumisele realistlikuma mulje^[4]. Kui tegu on vähem tähtsa tegelase (nt teenrid, sõdurid, valvurid) nukuga, siis juhib teda vahel ka vaid üks nukujuht^[3].

Vähem tähtsate tegelaste nukke nimetatakse tsume ningyō’deks, mis on palju pealiskaudsemad kui peategelaste nukud. Nende näod on tihti moonutatud ja näoilme tuimem. Neid nukke juhib tavaliselt vaid üks juht, kes liigutab oma vasaku käega nuku pead ja keha ning paremaga liigutab ta nuku paremat kätt, jättes nuku vasaku käe liikumatuks. Nukul puuduvad jalad, mis tähendab, et keha liigub ühes tükis kaasa, andes nukule koomilise ja ebaloomuliku mulje.^[4]

Nukujuhid kannavad üleni musta, vahel pidulikku riietust. Peas on neil mask, kust nägu enamasti siiski näha jäetakse^[3]. Tavapäraselt on meistri nägu näha ja kahe assistendi näod on maskiga kaetud^[5]. Assistendid sümboliseerivad nuku varje ning jätavad tihti mulje justkui sulanduksid taustaga üheks^[4].

Kuigi meister ja esimene assistent kannavad geta-nimelisi puukingi, mis lisavad nende pikkusele umbes 20 cm, on neist viimasel need pisut madalamad. Teine assistent puukingi ei kanna, kusjuures tegu on enamasti noore poisiga, kes kükitab põrandal.^[4]

Nukujuhiks saab õpipoisi õppe alusel ehk õpitakse meistri juures vastavalt 10 aastat, et juhtida jalgu ja 20 aastat, et olla kvalifitseeritud vasakut kätt juhtima ning alles siis saadakse võimalus õppida nuku pead juhtima^[3].

Õpipoisi õppe alguses tehakse valik juhtida kas mees- või naisnukke ning hiljem oma valikut muuta enam ei saa. Samuti saavad õpipoisteks ainult mehed.^[4]

Meistri (omozūkai) roll ei ole kerge, nuku pea ja käe juhtimiseks on vaja tugevat surumist, mis kahjustab meistri kätt peopesast sõrmeotsteni välja. Samas näitab selline moondunud käsi kõrget kompetentsi ja rohket kogemust nukujuhtide seas.^[4]

Tänapäeva nukud on 90–140 cm kõrged. Meesnukud on suuremad kui naisnukud. Koos riietega võivad nukud kaaluda 4–5 kg.^[3]

Mõnel nukul on olemas ka sõrmelülid, mida liigutatakse nöörikeste ja pulkade abil, sellised nukud on võimelised tegema ka keerukamaid liigutusi, nagu pilli mängimine, asjade tõstmine, tantsimine või isegi mõõga kasutamine. Enne 1730. aastat olid nukkude silmad liikumatud, kuid 1740. aastaks olid tänu maskimeistritele liigutatavate silmade ja kulmudega nukud muutunud tavaliseks.^[4]

Nukud säilitatakse osadena ja iga etenduse jaoks paneb nukujuht oma nuku ise kokku. Nukkudel on eri etenduste jaoks eri kostüümid, aksessuaarid, parukad (katsura) ning soengustiilid.^[1]

Vanasti sai vastavalt soengustiilile aru, mis sotsiaalsesse klassi inimene Jaapanis kuulus – seega on soengul väga suur roll etenduses^[3]. Mõned levinumad nukkude aksessuaarid on mõõk, lehvik ja vihmavari^[1].

Igat tüüpi rolli jaoks on oma spetsiaalne nukupea (kashira). Mõned populaarsemad rollitüübid on näiteks: musume (neitsi), bunshichi (võimas kangelane), genda (nägus noormees), fukeokami (auväärne emand).^[1]

Tegelaste peatüüp erineb vastavalt sellele, kas nad on head või halvad. Näiteks deemonitel võib olla pea, mille kaks erinevat poolt on keskelt pooleks löödud ning olemas on ka pead, mis muunduvad hetkega heast halvaks.^[3]

Nukkude kostüümid on tagant lahti, et nukujuht saaks neid juhtida. Ajaloolistes näidendites on nukkude riided pigem külluslikud, mille vastandiks on kaasaegsed näidendid, kus riided on realistlikumad ning meenutavad rohkem argipäeva riideid.^[1]

“Jaapani nukk suudab oma silmi pööritada, tõsta oma kulme, naeratada, käsi rusikasse suruda; ta suudab vireleda, ennast riietada, joosta ja veenvalt endalt elu võtta.”^[5]

Lava on avatud plaaniga ja seda värvitakse ning disainitakse vastavalt etendusele. See koosneb kolmest osast, mis on eraldatud üksteisest puidust jaotiste (tesuri) abil. Esimene lavaosa on tulede ja kardina-liigutaja jaoks ettenähtud esilava. Teine lavaosa on esilavast madalamal ning teda kutsutakse funazoko’ks ehk paadi-hoidjaks. Siseruumides toimuvate stseenide jaoks (nt tempel, palee, pood või maja) on kolmas lavaosa.^[3]

Teise ja kolmanda lavaosa vahel on madalamal asuvad käigud, kus liiguvad nukujuhid, kelle kehad on siiski publikule nähtavad^[6].

“Etendused ise on oma olemuselt pikad narratiivid, mille vahele on lisatud dialoogi.”^[3]

Bunraku etendused jagunevad kaheks:

(1) Jidaimono (ajaloolised näidendid)

Näidendid, kus näidatakse ajaloolisi kangelasi, keerulisi ja groteskseid sündmuseid nagu sõjad jms.

Teemadeks on lojaalsus sõdalasühiskonnas, armastus, ustavus ja austus vanema ning lapse vahel.

Näiteks: Ichinotani futabagunki, 12. sajandi näidend, kus toimus sõda Heike ja Genji perekondade vahel; Oushuadachi ga hara, 11. sajandi näidend, kus vanem naine tapab ära raseda tüdruku, teadmata, et see on tema enda tütar.^[1]

(2) Sewamono (kaasaegsed näidendid)

Näidendid, kus näidatakse tavainimeste elu. Teemadeks on armastaja, kes ihkab vabadust; armastus ja vihkamine ootamatutes olukordades; kohuse ja võlgade all kannatamine feodaalsüsteemi ühiskonnas.

Näiteks: Sonezakishinjyu, 1703. aasta näidend, kus sojakastme firma noor töötaja sooritab koos prostituudiga enesetapu;  Onnagoroshiaburajigoku, 1721. aasta näidend, kus naftaparuni poeg tapab kogemata palju inimesi, kui vihast naftatünni mõõgaga katki teeb.^[1]

Chikamatsu Monzaemon, keda on nimetatud Jaapani Shakespeare’iks, on loonud enamuse tänapäeval esitatavatest näidenditest. Tema loomingut on isegi Kabuki teatris kasutatud. Erilist tuntust on kogunud tema tragöödiad, kuid tema loomingus leidub ka komöödiaid. Tavapärane bunraku teatri repertuaar koosneb viiest näidendist, mis on 45 minutit kuni 2 tundi pikad. Etendused toimuvad vaid päevasel ajal, kell 11–17, nagu Jaapani dramaturgiale kohane.^[4]