See artikkel räägib heliloojast; tema vanaisa kohta vaata artiklit Lodewijk van Beethoven; Mähleri maali kohta vaata artiklit Beethoven (Mähler).

Ludwig van Beethoven (arvatavasti 16. detsember 1770 Bonn – 26. märts 1827 Viin) oli saksa klassitsistlik helilooja ja pianist, kolmest Viini klassikust noorim. Elu lõpu poole valminud heliloomingus on ka palju romantistlikku.

Kuna Ludwigi pere oli vanaisa Lodewijk van Beethoveni surma järel vaesunud, pidi poiss juba 10-aastaselt rahapuudusel koolist lahkuma. Esimene muusikaõpetaja oli tema isa Johann, kes tahtis pojast teha imelast. Heliloomingut hakkas Beethoven õppima 12-aastaselt kodulinnas Bonnis Christian Gottlob Neefe juures. 16-aastaselt läks ta Viini, et õppida Wolfgang Amadeus Mozarti juures, kuid ta ei jäänud sinna kauaks. 21-aastaselt naasis Beethoven Viini, et õppida Joseph Haydni juures, ning sel korral jäigi sinna.

Viinis tõid talle pianisti- ja heliloojakuulsuse kontserdid ehk akadeemiad, mida Beethoven ise korraldas. Kuid üsna noores eas hakkas tema kuulmine halvenema. Mõningane kuulmislangus ilmnes juba aastal 1796, neli aastat enne esimest akadeemiat. 1814. aastaks kuulis ta nii halvasti, et pidi suhtlemiseks kasutama kõnelusvihikuid. 1820. aastaks oli helilooja täiesti kurt. Kurtus, aga ka nurjunud katsed leida abikaasat ning kohtuvaidlused vennapoja hooldusõiguse pärast põhjustasid heliloojale masendust. Enne surma 56-aastaselt oli Beethoven sedavõrd populaarne, et eelviimase akadeemia lõpus kõlas viiekordne ovatsioon. Helilooja matustele tuli austust avaldama eri andmetel 10 000–20 000 inimest.

Beethoven on kirjutanud üheksa sümfooniat, viis klaverikontserti, 32 klaverisonaati, kaks missat, oratooriumi "Kristus Õlimäel", ooperi "Fidelio", hulgaliselt kammer- ja klaverimuusikat ning üle saja laulu. Paljudes tema teostes valitseb heroiline ja pateetiline meeleolu, kuid tema muusikas on ka palju lüürilisust. Vormi poolest järgib ta klassikalisi traditsioone. Samas on tema sümfooniatele iseloomulikud suuremad dünaamilised kontrastid, pikemad kestused ja suuremad orkestrikoosseisud kui tema klassikutest eelkäijate omadele.

Elulugu

Noorus Bonnis

Beethoveni sünnikodu Bonnis, kus praegu asub tema muuseum

Ludwig van Beethoven sündis 1770. aastal, olles pere kolmest imikueast vanemaks kasvanud pojast vanim. Ludwigi nime kandis ka tema kaks aastat varem sündinud, kuid varsti pärast sündi surnud vend.[1] Ludwig van Beethoveni esimestel eluaastatel oli perekond küllaltki jõukas, ehkki tema isa Johann pidas tagasihoidlikku õukonnatenori ametit[2] ja ema Maria töötas majateenijana.[3] Perekonna majandusliku heaolu tagasid nimelt Ludwigi vanaisa Lodewijk van Beethoveni rahalised toetused. Pärast Lodewijki surma 1773. aastal sattus pere aga suurtesse rahalistesse raskustesse; Johanni väikest palka ja kõrtsis käimise kirge ei korvanud ka Lodewijki vara mahamüümine.[4]

Ludwigi vanemad Johann van Beethoven ja Maria Magdalena Keverich

Ludwig van Beethoveni lapsepõlv ei olnud kerge: teda kasvatasid teenijatüdrukud, sest ema tervis oli kehv. Samuti pidi viimane tegelema Ludwigi väiksemate vendadega. Ludwig paistis lapsepõlves silma oma kinnisuse ja keskendatuse poolest, samas ta ka kiindus inimestesse, suhtus kirega ümbritseva elu sündmustesse, oli huumorimeelne ja naeris sageli.[5]

Beethoven õppis kohalikus algkoolis, kust ta pidi aga 10-aastaselt rahapuudusel lahkuma ega saanudki rohkem formaalset üldharidust. See-eest täiendas ta end ise: luges palju, õppis koos enam arenenud kaaslastega, omandas ladina, prantsuse ja itaalia keele ning tõlkis ladina keelest Cicero kõnesid.[5] Beethoveni esimene muusikaõpetaja oli tema isa, kes õpetas talle viiuli- ja klaverimängu. Johann Beethoven tahtis oma pojast teha Mozarti-sarnast imelast, minnes seejuures mõnikord ka üle piiri. Näiteks 1778. aastal toimunud kontserdil, kus seitsmeaastane Beethoven klaverit mängis, esitles Johann teda kui kuueaastast.[6] Samuti pani ta oma poja juba nelja-aastaselt lukustatud tuppa tundide kaupa viiulit või klaverit harjutama.[3]

Muusikaharidus

Beethovenil oli lapsepõlves järgemööda mitu õpetajat, kellega jäi koostöö lühikeseks. Esimene õpetaja pärast isa oli eakas õukonnaorganist Gilles van den Eeden, kelle juures 8-aastane Beethoven õppis tasuta. Nendest tundidest on teada vaid asjaolu, et Eeden pidi Beethovenit sundima käsi ja keha rahulikult hoidma. Järgmine õpetaja oli draama- ja ooperinäitleja, oboe- ja flöödimängija, skandaalne Tobias Pfeiffer. Pfeiffer oli Johann Beethoveni joomakaaslane, kes kõrtsis olles tihtipeale Ludwigi muusikatunni ära unustas. Kui see talle öösel meelde tuli, äratas ta Ludwigi üles ning pani poolunise ja nutva poisi klavessiini taha istuma. Need tunnid kestsid mõnikord hommikuni. Orelimängu õpetasid Beethovenile kaks munka: kõigepealt Willibald Koch ja siis keegi Hanzmann. Neist esimene viis Beethoveni orelimängu nii kõrgele tasemele, et poiss võis oma õpetajat kirikus asendada.[7]

Juba lapsepõlves tekkis Beethovenil lai tutvusringkond, kuna tema isa külastasid mitmed õukonnamuusikud. Beethoveni silmaring laienes tänu lugemiskirele, samuti kuulis ta palju kaasaegsete heliloojate, sealhulgas Haydni, Mozarti ja Carl Philipp Emanuel Bachi muusikat. Beethoven matkas isaga palju Bonni ümbruses ning külastas sealseid asulaid ja losse.[8]

Christian Gottlob Neefe

1782. aastal hakkas Beethoven õppima kontrapunkti ja generaalbassi kunsti Christian Gottlob Neefe juures, kes oli Bonni rahvusliku teatri muusikajuht.[9] Tänu temale sai Beethoven tihti teatris käia ning seal isegi töötada. Neefe kuulus oma vaadete ja tegevuse laadi poolest 18. sajandi valgustajate hulka. Tema esteetilised vaated sarnanevad Beethoveni hilisemate mõtteavaldustega, mis näitab, et tal oli oma õpilasele suur mõju.[10] Muusikas pidas Neefe tähtsaimaks tunnete ja kirgede edasiandmist nende arengus.[11]

„ See noor geenius on pälvinud igakülgse toetuse oma kunstireisideks. Kui ta jätkab samas vaimus, nagu algas, saab temast teine Wolfgang Amadeus Mozart[11] “

Christian Gottlob Neefe Beethovenist aastal 1783

Kui Neefe suure vaevaga lõpuks kuurvürsti kapelli tööle sai (kalvinistina oli ta katoliiklikus Bonnis intriigide sihtmärgiks), võttis ta kohe Ludwigi oma abiliseks. Hea organistina asendas Beethoven sageli Neefet oreli taga. Kirikus eelistas ta harilikele saatepartiidele improviseerimist, mis kutsus esile üldise vaimustuse.[11] Neefe kiitis küll Beethoveni piiritut fantaasiat, kuid kurtis tema halva enesevalitsemise, vähese distsipliini ja kultuurituse üle. Neid omadusi lootis ta parandada, õpetades teda tundma suuri heliloojaid. Koos analüüsisid nad tol ajal veel vaid kitsamates ringkondades tuntud Neefe õpetaja Johann Sebastian Bachi "Hästi tempereeritud klaviiri". Samuti uurisid nad Beethovenile väga suurt mõju avaldanud Händeli, Mozarti, Haydni ja Carl Philip Emanuel Bachi loomingut.[9]

Esimene reis Viini

Beethoven 15-aastaselt

Beethoven oli 16-aastaselt kodulinna Bonni elanike seas kuulus, andis tunde ja esines. Tuntud olid nii tema noorpõlveteosed kui ka klavessiiniimprovisatsioonid. Bonn jäi talle aga väikseks. Beethoven oli tutvunud Mozarti teostega, mis jätsid talle sügava mulje. 1787. aastal sõitiski Beethoven Viini, et suure heliloojaga kohtuda.[12] Mozart oli parajasti pühendunud ooperi "Don Giovanni" loomisele, kuid leidis siiski aega, et kuulata, kuidas Beethoven ette antud teemadel improviseerib.[13]

„ Pange tähele, ta paneb veel kõiki enesest kõnelema.[13] “

Wolfgang Amadeus Mozart pärast Beethoveni mängu kuulmist 1787. aastal

Pärast seda hakkas Mozart Beethovenile tunde andma, kuid teated ema surmahaigusest sundisid Beethovenit Bonni tagasi pöörduma. Sünnilinna jõudes leidis ta ema eest veel elusana, kuid juba varsti too suri. Ema surm mõjus rängalt nii Ludwigi vaimsele kui ka füüsilisele tervisele. Enda sõnul põdes ta tuberkuloosi, tüüfust ja rõugeid, peale selle painas teda melanhoolia. Ka perekonna majanduslik olukord läks ema surma järel halvemaks; raha nappis, Beethoveni üheaastane õde suri ja isa liialdas alkoholiga,[13] mistõttu sai kõigest 17-aastasest Ludwigist perekonnapea.[14]

Bonnis oli vahepeal oma tegevuse lõpetanud rahvuslik teater. See-eest käisid seal külalistrupid Böömimaalt ja Prantsusmaalt. Böömimaa trupi esituses kuulis Beethoven Christoph Willibald Glucki oopereid "Alceste" ja "Orpheus ja Euridice" ning Prantsuse trupi esituses prantsuse koomilisi oopereid.[15] Samuti mõjutas Beethovenit vanakreeka (Homeros, Plutarchos), saksa (Schiller, Goethe, Klopstock) ja inglise (Shakespeare) kirjandus.[16]

„ Tema meloodiais tuli väga varakult ilmsiks Lessingi realism, Goethe siirus ja kõige enam Schilleri ... kõrgelennuline mõtteviis.[17] “

Ludwig Nohl, Beethoveni biograaf

1789. aasta sügisel astus Beethoven Bonni Ülikooli filosoofiateaduskonda, kus kuulas loogika, metafüüsika ja kreeka kirjanduse loenguid.[18] Neil aastatel kirjutas Beethoven kaks kantaati keisrite auks: ühe Joseph II surma puhul ja teise just troonile tõusnud Leopoldi auks. Neist esimest näitas Beethoven Joseph Haydnile, kes peatus Bonnis teel Londonist Viini. Haydn hindas kantaati kõrgelt ning Beethoven läks 1792. aastal uuesti Viini, kus tema õpetajaks sai just Haydn.[19] Oma sünnilinna Beethoven enam ei naasnudki.[20]

Bonnis veedetud aastate jooksul kirjutas Beethoven peamiselt klaveri- ja kammermuusikat. Tema esimene teos on 1782. aastal loodud "Variatsioonid Dressleri marsi teemale", järgmisel aastal kirjutas ta kolm klaverisonaati. Muu hulgas pärinevad sellest ajast veel kolm klaverikvartetti, trio klaverile, flöödile ja fagotile, hulgaliselt laule ja ka puhkpillimuusikat, nagu puhkpillioktett ja duetid klarnetile ja fagotile ning kahele flöödile. Selle loomeperioodi ulatuslikemad teosed on aga kaks keisrikantaati.[21]

Esimene Viini periood

Beethoven saabus Viini kõhnavõitu rahakotiga.[22] Tema esimene korter oli niiske ja külm ning asus poolkeldrikorrusel. Põhilisteks muredeks olid küttepuude ja riiete hankimine ning juuksuris käimine.[23]

„ Iga kord, kui Beethoven meile tuli, pistis ta kõigepealt pea ukse vahelt sisse, et veenduda, kas seal ei ole kedagi, kes talle ei meeldi ... Tema riietus oli äärmiselt lihtne ja sel puudus täielikult peenus, mis oli tol ajal tavaline, iseäranis meie ringkonnas ... Ta oli väga uhke ... Mäletan väga hästi, kuidas Haydn ja Salieri istusid kõrvuti diivanil väikeses toas (Lichnowskyte juures), kuhu mängima koguneti. Mõlemad olid riietatud vanamoodsalt, nad olid patsidega, pannalkingades ja siidsukis, Beethoveni rõivastus aga oli tavaliselt hoopis teistsugune ja tihti peaaegu hooletu.[23] “

L. Nohl ühe Beethoveni kaasaegse daami jutustuse järgi

Beethoveni õpingud Haydni juures kestsid vaid aasta, sest viimane siirdus Londonisse. Samuti ei paelunud need tunnid Haydnit, kes soovis tegeleda sümfooniate ja oratooriumide kirjutamisega, mitte lihtsate ja igavate kontrapunktiharjutustega.[24] Ka oli Beethoven raevunud, kui ta avastas koos Singspiel'ide-looja Johann Schenkiga, kui lohakalt on Haydn kontrapunktiharjutustes vigu parandanud. Lisaks kõigele ei sobinud nende maailmavaated.[25]

„ ... minu arvates on Teie loomingus midagi, ma ei ütleks et kummalist, kuid ootamatut, ebaharilikku – iseenesestki mõista, Teie asjad on suurepärased, nad on isegi imeilusad, ent siin ja seal on neis midagi kummalist, sünget, nagu ka Teie ise olete veidi morn ja kummaline; kuid muusiku stiil – see on alati tema ise ...[26] “

Joseph Haydn Beethovenile

Beethoveni järgmisteks õpetajateks said kontrapunktiasjatundja Johann Georg Albrechtsberger ja Antonio Salieri. Esimesele ei meeldinud Beethoveni kangekaelsus. Ta ütles hiljem: "Ta ei õppinud ega õpigi midagi selgeks."[26] Salieriga, kes suhtus Beethovenisse täie sümpaatiaga, olid suhted aga paremad. Beethoven omandas siis itaalia ooperi bel canto stiili, kuigi oma loomingus taotles ta pigem dramaatilist väljendusrikkust. Beethoveni head suhted Salieriga jäid alles ka pärast õpingute lõppemist.[27]

29. ja 30. märtsil 1795 tuli leskede ja orbude heaks korraldatud akadeemial teiste seas esiettekandele Beethoveni klaverikontsert nr 2 op. 19. Salieri dirigeerimisel esitatud teost pidi Beethoven mängima poole tooni võrra kõrgemalt, sest nii palju madalamalt oli sealne klaver häälestatud. Beethoven sai ülesandega hakkama, kuigi teose finaalosa oli valminud vaid päev varem.[28]

Sama aasta 16. detsembril toimus veel üks akadeemia, mille korraldas Joseph Haydn. Pingelistest suhetest hoolimata kutsus ta sinna ka Beethoveni. Ettekandele tulnud Beethoveni teine klaverikontsert võeti taas vastu suure menuga. 1795. aastal kirjutas Beethoven muusikat Viini kunstnike balli jaoks – säärane au sai osaks vaid tuntumatele heliloojatele. Sellest aastast pärinevad veel kolm triot (op. 1) klaverile, viiulile ja tšellole, mille esmaväljaande tellis endale enam kui sada muusikaharrastajat.[28]

„ See inimene hüvitab kaotuse, mis tabas meid Mozarti surmaga! [28] “

viiuldaja Franz Cramer pärast Beethoveni triode kuulmist 1795. aastal

Pärast triumfe tegi Beethoven kontsertreisi Prahasse, Berliini, Bratislavasse ja Besti. Kuigi Beethoven ei jäänud Berliini publikuga rahule, oli reis üldjoontes edukas.[29]

Kui Napoleon 1796. aastal Itaalias Austria väed purustas, saabus Viini suur hulk Itaaliast pärit saksa põgenikke. Nende seas olid ka viiuldaja Andreas Romberg ja tema tšellistist vend Bernhard. Nemad korraldasid 1798. aastal akadeemia, kuhu kutsusid ka Beethoveni kui publikumagneti. Helilooja kuulsusele ja majanduslikule heaolule oli aasta varem kaasa aidanud kirjastus Artaria, kus ilmus mitmeid tema töid.[30]

Esimesel Viini perioodil kirjutatud teostest on tähtsaimad klaverisonaadid. Kolmes esimeses nummerdatud sonaadis (op. 2; 1796) ilmnevad juba heliloojale iseloomulikud jooned. Järgneva kolme aasta jooksul andis Beethoven välja veel kolm klaverisonaati (op. 10), viiulisonaadi (op. 12), kolm keelpillitriot (op. 9), trio klaverile, klarnetile ja tšellole (op. 11) ning rondo klaverile (op. 51, nr 1).[31]

Kontserdikorraldaja ja pedagoog

Alates 1800. aastast hakkas Beethoven ise korraldama kontserte ehk akadeemiaid. Need olid tol ajal vähemalt neli tundi pikad. Neil kontsertidel oli ta ise solist ja esitas peamiselt enda teoseid. Esimesel Beethoveni korraldatud akadeemial kanti ette kaks aariat Haydni "Loomisest", üks Mozarti sümfoonia ning Beethoveni kammerteos, klaverikontsert, sümfoonia ja klaveriimprovisatsioon. Akadeemiate eesmärk oli tutvustada oma loomingut ja sellega raha teenida. Viimase akadeemia korraldas Beethoven 1824. aastal.[32]

1801. aastal sai Beethoven endale mitu õpilast. Nende seas olid viiuldajast perekonnasõbra Franz Riesi 17-aastane poeg Ferdinand; üliandekas üheksa-aastane Carl Czerny, kellest sai nimekas pianist ja helilooja; ning Saksamaa tolle aja parim naispianist Dorothea Ertmann. Viimasele pühendas Beethoven ühe oma sonaatidest (op. 101, nr 28). Beethoven pidas õpetamisel tähtsaks teose õiget lahtimõtestamist, mitte tehnilist täpsust. Koos hiljem liitunud Ignaz Moschelesiga on Beethoveni õpilased olnud hindamatuks abiks helilooja biograafidele.[33]

Kuulmise kaotus

"Heiligenstadti testamendi" 1. lehekülg. Kiri algab pöördumisega "Minu vendadele Carlile ja ..." ("Für meinen Brüder Carl und ..."), millele järgneb tühi koht. Teise venna Johanni nime on Beethoven jätnud kirjutamata

Esimest korda mainib Beethoven oma kuulmise halvenemist heale sõbrale Karl Amendale 1. juunil 1801 kirjutatud kirjas. Üksikasjalikumalt räägib ta sellest samal aastal arstist sõbrale Franz Gerhard Wegelerile läkitatud kirjades. Ta väidab, et kuulmine on halvenenud juba kolm aastat. Arstid pidasid kuulmislanguse põhjuseks kõhukoopa haigestumist, mis tulenes 1796. aastal läbi põetud tüüfusest.[34] Helilooja kurtuse põhjuseks on peetud ka grippi, ajupõrutust ja skleroosi.[35] "Heiligenstadti testamendi" järgi hakkas tema kuulmine halvenema juba 1796. aastal.[36]

Beethoven varjas oma haigust, sellest teadsid vaid tema parimad sõbrad. Ülejäänud pidasid teda lihtsalt väga hajameelseks. Beethoven proovis mitmeid ravimeetodeid, üritades kuulmist parandada muu hulgas mandliõli, rakuplaastrite ja galvanismi abil. Ta vahetas ka arste, kuid abi sellest ei olnud.[37]

Kuulmise halvenemine põhjustas heliloojale masendust, mis kumab iseäranis läbi "Heiligenstadti testamendist". Selles 1802. aastal vendadele kirjutatud kirjas kurdab ta haiguste üle, mis olevat mõistmatute arstide tõttu ainult halvenenud. Samuti mainib ta, et on sunnitud oma kurtust avalikkuse eest varjama, mistõttu väldib seltskondi ning tunneb üksildust. Beethoven nimetab oma vendi ülekohtusteks, leides, et nad peavad teda vaenulikuks, jonnakaks ja inimpõlguriks. Ta ütleb ka, et on vendadele andeks andnud ja et pärandab neile oma väikese varanduse.[38]

"Heiligenstadti testamendi" teine lehekülg. Alt 17. rida algab sõnadega "Carl ja ..." ("Carl und ..."), millele järgneb taas tühi koht. Ka sinna on Beethoven jätnud oma teise venna nime kirjutamata
„ ... vähe puudus, et oleksin oma elu ise lõpetanud. Ainult kunst, ainult see üksi hoidis mind tagasi.[39] “

Ludwig van Beethoven "Heiligenstadti testamendis"

"Heiligenstadti testament" tähistab Beethoveni kriisi haripunkti, aga ühtlasi ka pööret selles.[40] Beethoven kirjutas selle Heiligenstadtis, mis tol ajal oli Viinist põhja poole jääv küla. Praegu on Heiligenstadt Viini linnaosa ning majas, kus Beethoven testamendi kirjutas, asub üks tema kolmest kortermuuseumist Viinis.[41] "Heiligenstadti testament" leiti pärast helilooja surma tema isiklike asjade hulgast, millest järeldub, et ta ei saatnud seda oma vendadele ära.[42] 1806. aastaks oli Beethoven kuulmislangusega leppinud ega varjanud seda enam.[43] Sõpradega suhtlemiseks võttis ta kasutusele kõnelusvihikud, kuhu kirjutati üles vestluskaaslaste küsimused ja vastused.[44] 1820. aastaks oli Beethoven täiesti kurt.[45]

Teine Viini periood

Giulietta Guicciardi

1801. aastal tunnistas Beethoven Wegelerile, et armastab "kütkestavat, imeilusat tütarlast". Beethoveni ja ta õpilase krahvinna Giulietta Guicciardi tunded olid küll vastastikused, ometi ei sobinud nad abikaasadeks. Tüdruk oli vaid 17-aastane, väga kergemeelne ning kuulus aristokraatia hulka. Pealegi tekkis Beethovenile konkurent: noor krahv Gallenberg, kes ajakirjanduse sõnul heliloojana orjalikult Mozartit ja Cherubinit jäljendas. 1802. aastal Beethoveni ja Giulietta suhted jahenesid ning järgmisel aastal abielluski tüdruk krahv Gallenbergiga. Hiljem pöördus Giulietta Beethoveni poole rahapalvetega ning püüdis teda tagasi saada, kuid tulutult. Giuliettaga veedetud suve peetakse Beethoveni elu kõige õnnelikumaks, samal aastal kirjutatud "Kuupaistesonaadi" pühendas Beethoven just Giuliettale.[46] Pärast Giuliettat kiindus Beethoven Giulietta onutütresse Josephine Deymisse, kes oli samuti võtnud Beethovenilt klaveritunde. Kuid taas sai saatuslikuks klassivahe ning Josephine'i perekond seisis abielule vastu. Pealegi oli tüdruk Beethoveni jaoks liiga hellitatud, passiivne ja tahtejõuetu.[47]

1806. aastaks oli Beethovenist saanud rahvusvaheline kuulsus: üle Euroopa leidus tema austajaid, tema teoseid kanti ette Londonist Moskvani, Pariisi klaverivabrikant Érard kinkis talle uut tüüpi klaveri ning seni vastakaid kommentaare jaganud ajakirjandus kiitis heliloojat järjest rohkem. Ometi iseloomustab tema isiklikku elu üksindus, rahulolematus ja korralagedus. Korterites paistsid silma laiali loobitud käsikirjad, peremehe lõhutud mööbel ja jäljed klaveri sisse ümber läinud tindipotist.[48]

„ Tema [Beethoveni] kodus valitseb tõepoolest hämmastav korralagedus. Igas nurgas vedeleb noote ning raamatuid, samuti ka külma toidu riismeid ja avamata või pooleldi tühjendatud pudeleid; kirjutuspuldil uue kvarteti põgus visand ning sealsamas kõrval hommikueine jäänused; klaveril, üleni varesejalgadega kaetud lehtedel, materjal suurepäraseks, alles eos suikuvaks sümfooniaks, ja päästmist anuvad korrektuurpoognad ... Kadunud asjade otsimine vältas nädalaid. Ja vaatamata kogu sellele segadusele oli meie maestro tegelikkuse kiuste omandanud kombe ehtsalt tsiitserolikus ilukõnes ülistada oma täpsust ja korraarmastust.[49] “

dirigent Ignaz von Seyfried

Kaks noort naist

Therese Brunswick

1809. aastal kevadel armus Beethoven oma 18-aastasesse õpilasse, mõisniku tütresse Therese Brunswickisse. Aasta hiljem saatis ta vanale sõbrale Franz Gerhard Wegelerile kirja, kus palus saata abiellumiseks vajaliku ristimistunnistuse.[50] Kuid Therese polnud abieluga nõus, põhjuseks vanusevahe (Beethoven oli tollal 40-aastane) ning helilooja kurtus ja ebakindel materiaalne seisund. Kuigi abielu pealiskaudse, kergemeelse naisega oleks kujunenud pigem õnnetuks, põhjustas Therese eitav vastus Beethovenile kannatusi.[51]

Samal kevadel piirasid Napoleoni väed taas Viini ümber ning pommitasid seda. Suurtükitule ajal oli Beethoven oma venna Karli juures keldris, pea patjade vahel, et kaitsta oma kuulmist.[52]

"Kiri surematule armsamale", autograafi viimane lehekülg

Kaks aastat pärast Therese eitavat vastust ei olnud tüdruk Beethoveni mõtetest ikka veel kadunud. 1812. aastal kirjutas Beethoven kirja, mis on saanud nimeks "Kiri surematule armsamale".[53] Kuigi Beethoveni uurijad kirja adressaati päris kindlalt ei tea, viitavad mitmed laused just Theresele. Pealegi leiti kiri koos Therese Brunswicki pildiga.[54] Brunswicki ja Beethoveni armastusest ja koguni kihlusest on rääkinud ka tüdruku majapidajanna. Tema sõnul sai paarile saatuslikuks Beethoveni kõhklus, kuid tegelik põhjus oli ilmselt siiski klassivahe.[55] Teise versiooni kohaselt on "Kiri surematule armsamale" adresseeritud abielunaisele Antonie Brentanole ning on arvatud, et Beethoven ei saatnudki seda kirja ära.[45]

Bettina Brentano (Ludwig Emil Grimmi joonistus)

1810. aasta maikuus, kui Therese ütles Beethovenile lõplikult ära, kohtas helilooja 25-aastast luuletajat, hea sõbra Antonie Brentano õde Bettina Brentanot. Esimest korda kohtusid nad tööhoos oleva Beethoveni kodus, kuhu heliloojale võõras Bettina ootamatult saabus. Bettina on seda kohtumist kirjeldanud järgmiselt. Beethoven istus kodus oma toas ja mängis äsjakirjutatud suurepärast laulu "Mignon" Goethe sõnadele. Kaks kätt laskusid tema õlgadele. Helilooja vaatas tahtmatult üles ja nägi tundmatut noort neidu, kes ütles talle kõrva sisse: "Mu nimi on Brentano." Beethoven vastas talle: "Just nüüdsama kirjutasin teile ilusa laulu, kas tahate seda kuulda?" Ta laulis "Mignoni" oma terava, kõrvu lõikava häälega. "Suurepärane, eks ole tõsi?" küsis ta Bettinalt ja laulis laulu teist korda.[56] Beethoven ei olnud Bettinasse kunagi armunud. Kui tüdruk 1811. aastal luuletaja Ludwig Achim von Arnimiga abiellus, kirjutas Beethoven talle südamliku kirja, milles soovis talle õnne ja kõike head.[57]

Kohtumised Goethega

Beethoven (esiplaanil) ja Goethe (vasakul) Teplitzis, kui keisrinna koos õukonnaga neist möödub
„ Ma ei ole veel kunagi varem kohanud ühtki nii keskendunud, nii energilist ja siirast kunstnikku. Ma mõistan ülihästi, kui omapäraselt ta peab suhtuma ümbritsevasse maailma.[58] “

J.W. von Goethe Beethovenist 19. juulil 1812 kirjas oma naisele

15. juulil 1812 leidis Teplitzis aset Beethoveni kauaoodatud kohtumine Johann Wolfgang von Goethega. Viie päeva jooksul külastas Goethe heliloojat ühtekokku kolm korda: 19., 20. ja 23. juulil. Alguses pakkus kohtumine kuulsa luuletajaga Beethovenile palju rõõmu, kuid üsna varsti tema arvamus Goethest muutus ning nende suhted muutusid halvaks. Peagi ei maininud Goethe oma kirjades enam Beethoveni nime ega vastanud tema kirjadele, kuigi helilooja püüdis nende suhteid siluda.[59]

„ Õukonnaõhk meeldib Goethele märksa rohkem, kui see luuletajale kohane on. Kas maksab siis kõnelda virtuooside veidrustest, kui luuletajad, kelles tuleks näha rahvuse esimesi õpetajaid, kõik muu selle kassikulla tõttu ära unustada võivad?[58] “

Beethoven Goethest kirjas 9. augustil Gottfried Christoph Härtelile

„ Tema [Beethoveni] talent hämmastas mind; kuid kahjuks on ta täiesti ohjeldamatu isiksus, kes, tõsi küll, ei eksi, kui ta leiab, et kogu maailm on vastik, kuid millega ta kahtlemata ei tee seda meeldivamaks ei temale endale ega ka teistele. Talle tuleb andeks anda ja tõsiselt kaasa tunda, sest ta kaotab kuulmise, mis teeb võib-olla vähem kahju tema olemuse muusikalisele kui seltskondlikule küljele. Olles selletagi lakooniline, muutub ta selle puuduse tagajärjel veelgi sõnakehvemaks.[60] “

J.W. von Goethe kirjas helilooja Karl Zelterile

Goethe kohtumisest Beethoveniga on läbi Bettina Brentano mälestuste säilinud üks lugu. Selle kohaselt tuli Teplitzis kord Beethovenile ja Goethele vastu keisrinna koos hertsogite ja õukonnaga. Goethe jäi tee äärde seisma, võttis mütsi peast ja kummardas. Beethoven see-eest surus käed taskusse ning kõndis teda sõbralikult tervitavate hertsogite vahelt läbi.[61]

Beethoven jõudis kuulsuse tipule 1814. aastal, kui algas Viini kongress. Beethoveni kodulinna saabunud monarhid kaaskonnaga külastasid tema sagedasi kontserte, mille ajal oli saal alati puupüsti täis. Neil aastail tuli taas ettekandele ooper "Fidelio". Beethoven sellise huvi üle suurt rõõmu ei tundnud, kuna tal puudus austus aadli vastu.[62]

Teisel Viini perioodil kirjutas ta enamiku oma sümfooniatest (3.–8. sümfoonia). Teistes žanrites teoste hulgast väärib märkimist oratoorium "Kristus Õlimäel", mille Beethoven kirjutas samal ajal kui 3. sümfoonia.

Kolmas Viini periood

Ludwig van Beethoveni vennapoeg Karl van Beethoven

1815. aastal suri Beethoveni vend Kaspar Anton Karl. Vendade läbisaamine polnud kuigi hea, kuid Kaspar Karli viimastel haigusaastatel nende suhted soojenesid ja Ludwig aitas oma venda tihtipeale rahaliselt. Karli naine Johanna oli väga kergemeelne, mistõttu määras Kaspar Karl testamendiga oma lapse hooldajaks Ludwigi, mitte abikaasa. Kuid ühe oma testamendi punkti jättis Kaspar Karl nii segaseks, et sellest tulenes viis aastat kohtuprotsesse ja vaidlusi. Alles 1820. aastal otsustas kohus tunnistada Ludwigi oma vennapoja ainsaks hooldajaks.[63]

Nende viie aasta jooksul kannatas Beethoven palju. Ta pidi taluma solvanguid ja kohtuliku asjaajamise venimist. Peale selle oli tema rahaline seis halb. Kolme aristokraadi makstud toetus ei katnud veeranditki Beethoveni kuludest. Samas pidurdasid teda uute teoste kirjutamisel haigus ja kohustus kasvatada vennapoega. Lisaks kõigele ei olnud kirjastused enam kuigivõrd huvitatud Beethoveni teostest, sest need olid edukaks müügiks liiga keerulised.[64]

Beethoven nimetas Karli pojaks ja ka kasvatas teda kui oma poega, erilise hoole ja ennastsalgavusega. Üksvahe võttis ta enda kanda ka Karli harimise, kuid otsustas siis poisi ühte instituuti panna. Kergemeelse ema kasvatus oli poisi ära rikkunud. Karl oli silmakirjalik, valelik, tühine, kergemeelne, ei suutnud midagi lõpule viia, oskas aga lipitseda oma onu ees, keda ta ei armastanud. Ludwigi meelest oli tal potentsiaali saada õpetlaseks, sest poiss tundis korralikult kreeka keelt ja tegeles filoloogiaga. Carl Czerny õpilasena mängis ta korralikult klaverit, kuid muusikut temast ei saanud. Õllekeldrites kogus ta populaarsust piljardimänguga. Pärast ebaõnnestunud õpinguid polütehnilises instituudis leidis Karl lõpuks – vahetult enne Ludwigi surma – oma tõelise kutsumuse, sõjaväeteenistuse.[65]

1818. aastal kutsuti Beethovenit Kasselisse Vestfaali kuninga õuekapellmeistri kohale. Kuna helilooja tundis Viini ja aadli suhtes nördimust ning Kasselis pidi saama head palka, oli ta pakkumisega nõus. Tema sõbrad aga sattusid ärevusse. Nimelt kartsid nad, et haige ja ärritatud Beethoven võib üksi teise linna minnes kergesti konfliktidesse sattuda.[66] Seepärast koostas Beethoveni sõber Ignaz Freiherr von Gleichenstein projekti, mille kohaselt pidid kolm Austria suurnikku heliloojale perioodiliselt pensioni maksma. Beethoven kohustus jääma Austriasse; lahkuda võis ta vaid kontsertreisideks.[67]

Viimased aastad

Beethoveni surimask. Skulptor Josef Danhauser võttis surimaski pärast helilooja lahkamist, kui tolle nägu oli juba deformeerunud[68]

Beethoveni elu lõpu poole sattus tema looming teatava põlu alla. Aadelkond suunas Beethoveni pihta pidevalt negatiivseid ja solvavaid märkusi, kuid kontsertidel esitati tema loomingut enam kui kunagi varem. Beethoveni viimased kvartetid võeti vastu vaimustusega, Viini intelligents hindas teda kõrgelt. Romantiliselt meelestatud kunstiringkonnad suhtusid Beethovenisse kui õpetajasse.[69] Beethoven ise hindas kõrgelt noori saksa romantikuid. Mitu korda kohtus ta Carl Maria von Weberiga ja rõõmustas tema ooperi "Euryanthe" edu üle. Samuti kohtus ta Franz Schubertiga: erutatud Schubert andis talle ühe oma klaveripala partituuri, ning suutmata suure heliloojaga kõnelust alustada, jooksis minema. Beethoven ennustas Schubertile suurt tulevikku. 1823. aastal käis kurt Beethoven 11-aastase Ferenc Liszti kontserdil ning selle lõppedes tõttas lavale ja suudles publiku ees noort pianisti.[70]

Ka viimastel eluaastatel vaevas Beethovenit rahapuudus. Siis aga sai ta Londoni filharmooniaseltsilt (Philharmonic Society of London) ametliku ja pealtnäha päästva kutse. Beethoveni nimi oli Inglismaal tuntud, kontsertreis sinna oleks toonud suure sissetuleku. Kuid viimasel hetkel loobus Beethoven reisist, sest kartis vennapoega nii pikaks ajaks üksi jätta. Hüvituseks otsustas ta hakata Inglismaal teoseid välja andma ja filharmooniaseltsile mängimiseks uusi teoseid saatma. Kuid ka selles asjas mõtles Beethoven viimasel hetkel ringi ning saatis Londonisse hoopiski varem kirjutatud ja muusikaliselt vähem väärtuslikud ungari avamängud. Sellega rikkus Beethoven oma suhted Inglismaaga, kui tänu tema sõprade jõupingutustele said need peagi jälle korda. Pärast seda kinkis Londoni klaverivabrikant Broadwood talle uut tüüpi klaveri, Londoni filharmooniaselts tellis temalt 9. sümfoonia ja harfivabrikant Stumff kinkis talle tema lemmikhelilooja Händeli kogutud teosed neljakümnes luksusköites.[71]

Beethoveni viimaste eluaastate tippsündmuseks sai tema viimane autorikontsert ehk akadeemia. See toimus 7. mail 1824 ja seda korrati 23. mail. Beethoven oli küll ise dirigendipuldis, ent kuna ta oli täiesti kurt, oli orkestrante hoiatatud, et nad heliloojat ei jälgiks. Sel akadeemial kanti esimest korda ette Beethoveni 9. sümfoonia, lisaks kõlasid seal kolm numbrit kuu aega varem Peterburis esmaesitust näinud "Pidulikust missast". Publik väljendas vaimustust viiekordse ovatsiooniga, mis oli ennekuulmatu (keiserlikku paari tervitati tavapäraselt "vaid" kolmekordse ovatsiooniga), nii et politsei pidas vajalikuks sekkuda. Korduskontsert 23. mail kukkus aga vähese publiku tõttu läbi, sest ilm oli kontserdisaalis istumiseks liiga ilus.[72]

Elu viimastel aastatel kirjutas Beethoven suhteliselt vähe: üheksast sümfooniast vaid ühe ja 32 klaverisonaadist viis. 12 aasta jooksul kirjutatud teostest on olulisemad 9. sümfoonia, kus helilooja kasutab žanri ajaloos esimest korda koori ja soliste, hiigelmõõtudesse kasvatatud "Missa solemnis" ning viis keelpillikvartetti. Enne surma lootis ta kirjutada veel kümnendat sümfooniat, oratooriumi "Saulus", üht ooperit ja reekviemi, kuid need plaanid ei teostunud.[73][74]

Surm

Beethoveni matused (Franz Xaver Stöberi maal)

1825. aastal haigestus Beethoven sooltepõletikku, mille tagajärjel tekkismaksatsirroos, mis viis omakorda veetõveni. Samal ajal tabas teda ka ränk hingeline vapustus: kaardimänguvõlgadesse sattunud vennapoeg üritas enesetappu. Lootuses Karli tulevikku kindlustada, külastas Beethoven oma teist venda Johanni, kes elas Gneixendorfi mõisas.[75] Tagasisõit lahtises vankris keset detsembrikuu pakast oli aga liig mis liig. Pealegi pidi ta poolel teel ööbima külmas talutares. Beethoven toimetati oma Viini korterisse, kus ta heitis voodisse ega tõusnud sealt enam.[76] Surivoodil luges ta kirjandusklassikat ning tal käis külas palju sõpru, nende seas heliloojad Anselm Hüttenbrenner ja Johann Hummel, libretist Stephan von Breuning ning Beethoveni biograaf Anton Schindler. Anselm Hüttenbrenner oli Beethoveni juures ka siis, kui too 26. märtsil suri.[77]

Beethoveni haud Viini keskkalmistul

Beethoveni matused, kuhu kogunes 20 000 inimest, toimusid 29. märtsil. Sel päeval olid kõik Viini koolid leina märgiks suletud. 3. aprillil kanti Beethoveni mälestuseks ette W.A. Mozarti "Reekviem". Sama aasta suvel müüdi oksjonil maha kogu Beethoveni vara. Muu hulgas müüdi väga odavalt ära helilooja käsikirjad. Näiteks 5. sümfoonia partituur müüdi ära kuue floriini eest. Beethoveni viimast korterit võis paari kuu jooksul riisumas käia kes aga tahtis.[78]

Beethoveni isiksus

Beethoveni käitumine oli küllaltki heitlik ning ta ei suutnud end vaos hoida. Ta eiras etiketti ega hoolitsenud kuigivõrd oma hügieeni eest. Kurtuse süvenedes muutus ta järjest üksildasemaks, suhete luhtaminek süvendas masendust. Kord arreteeris Beethoveni Viini politsei, pidades teda ekslikult kerjuseks.[45]

Üks Beethoveni noorpõlvesõber, kes heliloojat 1816. aastal üle hulga aja taas nägi, väitis, et Beethoven polnud millegagi rahul ning et tihti valdasid teda vihahood. Helilooja olevat rääkinud väga palju, väga valjult, kiiresti ja elavalt. Kui Beethoven vaikis, läks ta otsaesine kortsu ja ta võis sisendada hirmu neisse, kes teda ei tundnud ega teadnud, et tegelikult on tal soe süda. Kurtusest hoolimata oli Beethoven elu lõpuni elav ja paeluv vestluskaaslane.[79] Ta oli ülikriitiline valitsevate monarhiate suhtes, mistõttu ennustas üks sõber, et helilooja sureb tapalaval. Liigse suupruukimise eest kinnivõtmisest päästis Beethovenit vaid tema tuntus.[80]

„ Istusime [trahteris] lauda ja Beethoven muutus väga jutukaks, mis lõunastajaid suuresti hämmastas, sest tavaliselt oli ta tusane, sõnakehv ja liikumatu. Nõudis ränka vaeva, et panna teda kaasvestlejast aru saama, sest oli vaja karjuda nii kõvasti, et kolmandasse tuppa oli kuulda ... Beethoven oli mõnevõrra terav, kui mitte öelda jäme; kuid tema tihedate kulmude alt säras aus pilk. ... Muusikast kõneles ta äärmiselt harva. Kui seda mõnikord juhtus, olid tema arvamused väga ranged ja niivõrd kategoorilised, et ei sallinud mitte mingisugust vastuvaidlemist.[81] “

Helilooja Louis Spohr 1813. aastal

Looming

Näide Beethoveni käekirjast (lehekülg 6. sümfoonia manuskriptist)

Beethoveni komponeerimislaadi iseloomustab eelkõige teoste pikk valmimisaeg. Seda ei põhjustanud aga helilooja aeglane tööviis, vaid asjaolu, et tal oli korraga käsil mitu suurt teost. Samuti oli tal kombeks oma teoseid viimse detailini lihvida. Tema helikeel eri teostes küll varieerub, kuid üsna sagedasti on see pateetiline ja heroiline. Sellised on näiteks tema enim mängitavad sümfooniad: kolmas, viies, seitsmes ja üheksas.[82]

Viini muusikaelu kirjutamata reegel oli, et enne kontserti lugu ei kirjastatud. Veelgi enam, mis puutub Beethoveni klaverikontsertidesse, siis enne esmaesitust visandas ta klaveripartii vaid eskiisi näol. Ühe Beethoveni assistendi-muusiku kirja kohaselt oli ta ühel akadeemial Beethoveni lehepööraja ning oma suureks imestuseks nägi ta pärast järjekordset lehekeeramist uuel lehel vaid arusaamatuid märkusi ning soolodest oli kirja pandud vaid sisseastumiste esimesed taktid. Pärast esiettekannet lood kirjastati, kuid trükist ilmusid vaid orkestripartiid ning kadentsideta klaveripartii. Klaverikontsertide partituurid kirjastati alles 19. sajandi keskpaigas.

Beethoveni looming juhatab muusikaajaloos sisse 19. sajandi. Ta oli suurimaks eeskujuks paljudele romantismiajastu heliloojatele ning mitmed žanrid, eelkõige sümfoonia ja sonaat, lähtuvad 19. sajandi lõpuni tema teostest. Samas jääb tema muusika klassikaliselt loogilise ja tasakaalustatud vormistruktuuri raamidesse. Elu lõpus kirjutas ta muusikat, mida on peetud üleminekuks romantismile. Samas oli tema hiline looming kaasaegsete jaoks juba vananenud ja liiga konservatiivne.[83]

Klaverimuusika

Beethoven oli ülihea pianist, mistõttu on ka tema loomingus olulisim pill just klaver. Kõige tähtsama osa Beethoveni klaveriloomingust moodustavad 32 klaverisonaati. Need on julge ja novaatorliku kompositsiooniga ning väljuvad tihti žanri klassikalistest piiridest. Hilisemates sonaatides kasutab Beethoven rohkelt polüfooniavõtteid ja fuugavormi. Sonaadid olid mõeldud kodus mängimiseks; teadaolevalt esitati neid kontserdilaval Beethoveni eluajal vaid kahel korral, samas kui nende noote osteti väga palju. Sonaatide kõrval on Beethoven klaverile loonud veel variatsioonitsükleid ja väikepalu: bagatelle, prelüüde, rondosid, ühe poloneesi, nokturni ja fantaasia.[84]

Orkestrimuusika

Sümfooniad

Beethoveni orkestrimuusika tähtsaim žanr on sümfoonia, neid on tal kokku üheksa. Sarnaselt Haydniga hakkas ta neid kirjutama hilja, esimene sümfoonia valmis aastal 1800. Selleks ajal oli Beethoven loonud juba suure hulga teoseid ja leidnud heliloojana suure tunnustuse. Beethoveni sümfooniates on ühendatud ülev, dramaatiline väljendus ning loogiline ja ökonoomne ülesehitus.[85]

Beethoven tõi oma sümfooniatesse mitmeid uuenduslikke jooni. Esiteks laiendas ta orkestrikoosseisu: 3. sümfoonias lisab ta kahele metsasarvele kolmanda, 9. sümfoonias juba neljanda. 5. sümfoonias lisab ta orkestrikoosseisu pikoloflöödi, kontrafagoti ja kolm trombooni. Puhkpillide, eriti aga vaskpillide tähtsus suurenes, enam ei olnud nende ülesandeks vaid orkestri koloriidi täiendamine.[86]

Teiseks muutis Beethoven sümfoonia vormi – neljaosalist sonaaditsüklit. Kui 1. sümfoonias on see samasugune kui tema klassikutest eelkäijate teostes, siis alates 2. sümfooniast on ta tantsulise kolmanda osa, menueti, asendanud skertsoga (it scherzo 'nali'). 6. sümfoonia on hoopis viieosaline ning 9. sümfoonias on aeglane osa kolmas, mitte teine, nagu tavaliselt.[87]

Beethoven kirjutas tavalisest pikemaid sümfooniaid. Kui Mozarti sümfooniatest vältasid vaid vähesed üle 30 minuti ja mõni kestis isegi alla 10 minuti, siis Beethoveni kuues ja seitsmes sümfoonia kestavad umbes 40, kolmas sümfoonia oma 50 ja üheksas sümfoonia umbes 70 minutit.[88][89]

Instrumentaalkontserdid

Instrumentaalkontserte on Beethovenil seitse: lisaks viiele klaverikontserdile veel viiulikontsert ning kontsert viiulile, tšellole, klaverile ja orkestrile. Kolm esimest klaverikontserti, mis on kirjutatud varem kui viiulikontsert ja kolmikkontsert, on lähedased Mozarti selle žanri teostele. Eriliseks teevad need teosed aga julge tonaalne plaan ja tarmukus, mis muudavad need teosed lähedaseks Beethoveni sümfonismile.[90] Neljanda osa peamine fenomenaalsus seisneb selles, et esimest korda žanri ajaloos alustab klaver kogu teost.[45] Instrumentaalkontserdile omast topeltekspositsiooni ta seal siiski ei kaota. Beethoveni neljandat ja viiendat klaverikontserti ning viiulikontserti iseloomustab erakordselt pikk, 20–25 minutit kestev esimene osa. Viiulikontserdist tegi Beethoven Muzio Clementi soovitusel hiljem ka redaktsiooni klaverile ja orkestrile ning pärast väljaandmist hakkas see kandma oopusenumbrit 61a.[91]

Orkestrile on Beethoven kirjutanud veel 11 avamängu, kuue näidendi muusika, tantse, muusikat sõjaväeorkestrile. Solistile ja orkestrile on ta peale seitsme instrumentaalkontserdi loonud veel järgmised teosed: fantaasia klaverile, koorile ja orkestrile; kaks romanssi viiulile ja orkestrile; ning rondo B-duur klaverile ja orkestrile.[92]

Kammermuusika

Beethoveni kammermuusika tähtsaima osa moodustavad tema 16 keelpillikvartetti. Eristatakse Beethoveni varaseid (kuus kvartetti, kirjutatud aastatel 1798–1800), keskmisi (viis kvartetti, kirjutatud 1806–1810) ja hiliseid keelpillikvartette (viis kvartetti ja "Suur fuuga", kirjutatud 1823–1826). Beethoveni keelpillikvartetid said populaarseks alles 19. sajandi teisel poolel. Tema kaasaegsed pidasid nende meeleolude vaheldumist häirivaks, samuti ei meeldinud neile ohtrad teravad kooskõlad, vormitult pikad fraasid ega ebaharmooniline polüfoonia.[93]

Kümnest viiulisonaadist üheksa komponeeris Beethoven vahemikus 1797–1803. Algselt nimetati neid teoseid tihtipeale "sonaadiks klaverile koos viiuliga" või isegi "sonaadiks klaverile viiulisaatega". Tema viiulisonaadid ei meeldinud kuigi paljudele: dünaamikakontrastid, üllatuslikud modulatsioonid ja uudsed rütmid sundisid kriitikuid nimetama Beethoveni viiulisonaate liiga koolmeisterlikeks ja ebameloodilisteks.[94]

Kammermuusika žanris on Beethoven kirjutanud veel:

  • viis tšellosonaati
  • ühe metsasarvesonaadi
  • klaveritriosid
  • keelpillikvintette
  • keelpillitriosid
  • teoseid flöödile, viiulile ja vioolale
  • teoseid kahele klarnetile, kahele metsasarvele ja kahele fagotile
  • teoseid kahele viiulile, vioolale, tšellole ja kahele metsasarvele jpm[95]

Vokaalmuusika

Oratoriaalsed suurvormid

Beethoven on kirjutanud ühe oratooriumi, "Kristus Õlimäel". Selle teose komponeeris ta vähem kui aasta pärast "Heiligenstadti testamenti" vaid kahe nädalaga.[96] Teos kanti esimest korda ette 5. aprillil 1803, samal hommikul lõpetas ta veel tromboonipartiisid.[97] Teos pälvis positiivsete hinnangute kõrval ohtralt kriitikat. Rahul polnud ka Beethoven, kes kritiseeris Franz Xaver Huberi libretot, aga ka teost esitanud koori ja orkestrit.[98]

Beethoven on kirjutanud kaks missat: "Missa c-moll" ja "Missa solemnis". Esimene on loodud vürst Esterhàzy auks ja teine helilooja õpilase ertshertsog Rudolfi peapiiskopiks pühitsemise puhul. Viimane valmis küll alles viis aastat pärast Rudolfi ametisse pühitsemist. "Missa solemnist", mida Beethoven kirjutas samal ajal 9. sümfooniaga, pidas helilooja ise oma suurimaks teoseks.[99]

Ooper

1804. aastal tehti Beethovenile ettepanek komponeerida ooper Jean-Nicolas Bouilly süžeele. Algselt sai sellele naispeategelase järgi nimeks "Leonore". Sama loo olid varem ooperiks komponeerinud Ferdinando Paer ja Pierre Gaveaux. Ooperile kirjutas Beethoven koguni neli avamängu, mis kannavad nime "Leonore nr 1", "Leonore nr 2", "Leonore nr 3" ja "Fidelio". Samuti on ooperist valminud kolm redaktsiooni. Nii avamängudest kui ka ooperitest mängitakse teatrites hiliseimat. Praegu tuntakse seda ooperit nime all "Fidelio".[100]

1803. aastal hakkas Beethoven komponeerima ka ooperit "Aleksander Makedooniast", kuid "Fidelio" jäi siiski tema ainsaks ooperiks. Ooperi "Aleksander Makedooniast" libretist oli sama kes Mozarti "Võluflöödilgi", Emanuel Schikaneder, ent ajad olid muutunud ning tema süžeed ei paelunud enam publikut. Sellest ooperist valmis Beethovenil vaid üks trio, mille muusikat kasutas ta hiljem "Fidelios" Florestani ja Leonore duetis.[101]

Orkestrisaateta vokaalmuusika

Edinburghis asuva Thomsoni kirjastuse tellimusel tegi Beethoven suure hulga seadeid eri rahvaste, eriti aga iiri ja šoti rahvamuusikale. Beethoveni ülesandeks oli 164 laulu varustamine saate, ritornellide ja sissejuhatustega. Laulude sõnu kirjastus Beethovenile ei saatnud, helilooja tegi seaded vaid rahvaviiside alusel.[102]

Beethoveni ise lõi 112 laulu. Tema viimased, 1816. aastal kirjutatud laulud moodustavad tsükli "Kaugele armsamale", mis on muusikaajaloo esimene terviklik, ühe idee, ühtse meeleolu ja järkjärgulise arendusega laulutsükkel.[102]

Beethoven on loonud veel 25 neljahäälset lõbusasisulist pillisaateta kaanonit, millest igaüks on pühendatud ühele tema sõbrale, [103] koorimuusikat, aariaid ja vokaalansambleid ning instrumentaalmuusikast veel teoseid mandoliinile.

Tähtsamad teosed

  • 9 sümfooniat
    • 1. sümfoonia, C-duur (op. 21; 1800)
    • 2. sümfoonia, D-duur (op. 36; 1802)
    • 3. sümfoonia, Es-duur, "Eroica" (algselt "Bonaparte") (op. 55; 1803–1804)
    • 4. sümfoonia, B-duur (op. 60; 1806)
    • 5. sümfoonia, c-moll, "Saatusesümfoonia" (op. 67; 1808)
    • 6. sümfoonia, F-duur, "Pastoraalne" (op. 68; 1808)
    • 7. sümfoonia, A-duur (op. 92; 1811–1812)
    • 8. sümfoonia, F-duur (op. 93; 1812)
    • 9. sümfoonia, d-moll (op. 125; 1823)
  • 7 instrumentaalkontserti
    • 1. klaverikontsert, C-duur (op. 15; 1795–1801)
    • 2. klaverikontsert, B-duur (op. 19; 1788–1801)
    • 3. klaverikontsert, c-moll (op. 37; 1800–1803)
    • 4. klaverikontsert, G-duur (op. 58; 1804–1807)
    • 5. klaverikontsert, Es-duur (op. 73; 1809)
    • Viiulikontsert, D-duur (op. 61; 1806)
    • Kontsert klaverile, viiulile ja tšellole, C-duur, "Kolmikkontsert" (op. 56; 1804–1805)
  • 11 sümfoonilist avamängu, neist tuntuimad:
    • "Prometheus"
    • "Coriolanus"
    • "Egmont"
    • "Leonore nr 3"
  • 32 klaverisonaati, neist tuntuimad:
    • Klaverisonaat nr 8, c-moll, "Pateetiline" (op. 13; 1797–1798)
    • Klaverisonaat nr 14, cis-moll, "Kuupaistesonaat" (op. 27; 1801)
    • Klaverisonaat nr 21, C-duur, "Waldstein" (op. 53; 1804)
    • Klaverisonaat nr 23, f-moll, "Appassionata" (op. 57; 1804–1805)
    • Klaverisonaat nr 29, B-duur, "Hammerklavier" (op. 106; 1817–1818)
  • Vokaalmuusika
    • Oratoorium "Kristus Õlimäel" (op. 85; 1803–1804)
    • Ooper "Fidelio" (algselt "Leonore") (op. 72; 1804–1806, III versioon aastal 1814)
    • "Missa solemnis" (op. 123; 1819–1823)
    • 112 laulu
  • Kammermuusika

Hilisemaid tsitaate Beethoveni kohta

„ Ma usun jumalasse, Mozartisse ja Beethovenisse.[104] “

helilooja Richard Wagner

„ Beethoven kõlab minu jaoks alati kui kotitäie naelte seinalöömine ning siin ja seal kukuvad haamrid ka maha.[104] “

pianist Glenn Gould

„ Ma kuulan vaid Bachi, Beethovenit või Mozartit. Elu on liiga lühike, et raisata seda teiste heliloojate peale.[104] “

matemaatik John Edensor Littlewood

„ Elu ei saa olla väga halb, kui 10 dollari eest saad osta Beethoveni plaadi ja kuulata seda 10 aastat.[104] “

publitsist ja ajakirjanik William F. Buckley juunior

„ Kui geniaalsus on olemas, pole tähtis, kas see avaldub sügavuses nagu Bachil, kõrguses nagu Mozartil või kõrguses ja sügavuses nagu Beethovenil. “

helilooja Robert Schumann

Vaata ka

Viited

  1. ↑ Alšvang, lk 5
  2. ↑ Alšvang, lk 8.
  3. ↑ 3,0 3,1 Rolland, lk 18
  4. ↑ Alšvang, lk 8–9
  5. ↑ 5,0 5,1 Alšvang, lk 9
  6. ↑ Alšvang, lk 11
  7. ↑ Alšvang, lk 10
  8. ↑ Alšvang, lk 12
  9. ↑ 9,0 9,1 Alšvang, lk 17
  10. ↑ Alšvang, lk 15
  11. ↑ 11,0 11,1 11,2 Alšvang, lk 16
  12. ↑ Alšvang, lk 21
  13. ↑ 13,0 13,1 13,2 Alšvang, lk 22
  14. ↑ Rolland, lk 20
  15. ↑ Alšvang, lk 24–25
  16. ↑ Alšvang, lk 26–27
  17. ↑ Alšvang, lk 27–28
  18. ↑ Alšvang, lk 28–29
  19. ↑ Alšvang, lk 33
  20. ↑ Rolland, lk 22
  21. ↑ Alšvang, lk 37–43
  22. ↑ Alšvang, lk 46
  23. ↑ 23,0 23,1 Alšvang, lk 54
  24. ↑ Alšvang, lk 50
  25. ↑ Alšvang, lk 51
  26. ↑ 26,0 26,1 Alšvang, lk 52
  27. ↑ Alšvang, lk 53
  28. ↑ 28,0 28,1 28,2 Alšvang, lk 56
  29. ↑ Alšvang, lk 56–58
  30. ↑ Alšvang, lk 58
  31. ↑ Alšvang, lk 62
  32. ↑ Alšvang, lk 62–63
  33. ↑ Alšvang, lk 66–68
  34. ↑ Alšvang, lk 69
  35. ↑ Alšvang, lk 70
  36. ↑ Rolland, lk 25
  37. ↑ Alšvang, lk 69–70
  38. ↑ Rolland, lk 85–90
  39. ↑ Rolland, lk 87
  40. ↑ Siitan, lk 333
  41. ↑ "Beethoven Wohnung Heiligenstadt". Originaali arhiivikoopia seisuga 28. juuli 2012. Vaadatud 4. augustil 2012.
  42. ↑ Tuisk, Kull, lk 47
  43. ↑ Alšvang, lk 158
  44. ↑ Alšvang, lk 233
  45. ↑ 45,0 45,1 45,2 45,3 In search of Beethoven
  46. ↑ Alšvang, lk 75–76
  47. ↑ Alšvang, lk 159
  48. ↑ Alšvang, lk 156
  49. ↑ Alšvang, lk 156–157
  50. ↑ Alšvang, lk 203
  51. ↑ Alšvang, lk 204
  52. ↑ Alšvang, lk 165
  53. ↑ Alšvang, lk 218
  54. ↑ Alšvang, lk 220
  55. ↑ Alšvang, lk 222
  56. ↑ Alšvang, lk 204–205
  57. ↑ Alšvang, lk 207–208
  58. ↑ 58,0 58,1 Alšvang, lk 223
  59. ↑ Alšvang, lk 225
  60. ↑ Alšvang, lk 223–224
  61. ↑ Alšvang, lk 224–225
  62. ↑ Alšvang, lk 228
  63. ↑ Alšvang, lk 235
  64. ↑ Alšvang, lk 236
  65. ↑ Alšvang, lk 236–237
  66. ↑ Alšvang, lk 162
  67. ↑ Alšvang, lk 163
  68. ↑ Alšvang, lk 250
  69. ↑ Alšvang, lk 243
  70. ↑ Alšvang, lk 244
  71. ↑ Alšvang, lk 244–245
  72. ↑ Alšvang, lk 245–246
  73. ↑ Siitan, lk 341–342
  74. ↑ Ivanov, lk 1
  75. ↑ Alšvang, lk 246
  76. ↑ Alšvang, lk 247
  77. ↑ Alšvang, lk 248–250
  78. ↑ Alšvang, lk 250–251
  79. ↑ Alšvang, lk 237–238
  80. ↑ Alšvang, lk 239
  81. ↑ Alšvang, lk 231
  82. ↑ Siitan, lk 344
  83. ↑ Siitan, lk 359–360
  84. ↑ Siitan, lk 345, 349
  85. ↑ Siitan, lk 349–350
  86. ↑ Siitan, lk 350
  87. ↑ Siitan, lk 352, 355, 357
  88. ↑ "Beethoven: Symphonies 1-9 / Haitink, London Symphony Orchestra". Originaali arhiivikoopia seisuga 29. september 2015. Vaadatud 2. septembril 2012.
  89. ↑ "Mozart: Symphonies (250th Anniversary Edition)". Originaali arhiivikoopia seisuga 24. oktoober 2020. Vaadatud 2. septembril 2012.
  90. ↑ Alšvang, lk 111
  91. ↑ Kasema, lk 5
  92. ↑ Alšvang, lk 283–284
  93. ↑ Ivanov, lk 4
  94. ↑ Joksch
  95. ↑ Alšvang, lk 284–285
  96. ↑ Forbes, lk 328
  97. ↑ Wegeler, Ries, lk 90
  98. ↑ Forbes, lk 885
  99. ↑ Gülke
  100. ↑ Alšvang, lk 139–141
  101. ↑ Alšvang, lk 139
  102. ↑ 102,0 102,1 Alšvang, lk 252
  103. ↑ Alšvang, lk 253
  104. ↑ 104,0 104,1 104,2 104,3 http://strangewondrous.net/browse/subject/b/beethoven

Allikad

  • Alšvang, A. (1957) Beethoven. Eesti keelde tõlkinud A. Ravel. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.
  • Forbes, E. (1967) Thayer's Life of Beethoven. Princeton: Princeton University Press.
  • Gülke, P. (1969) Ludwig van Beethoven. Missa solemnis D-dur op. 123. Berliin: VEB Deutsche Schallplatten Berlin DDR (vinüülplaadi ümbris)
  • Dokumentaalfilm "In Search of Beethoven" (2009). Režissöör ja produtsent Phil Grabsky.
  • Ivanov, S. Ludwig van Beethoveni viimased keelpillikvartetid (referaat)
  • Joksch, O. (2006) Baiba & Lauma Skride, The Duo Sessions (CD-plaadi ümbris).
  • Kasema, M. (2011) Finlandia (ERSO kontserdi kavaleht)
  • Rolland, R. (1931) Beethoveni elu. Eesti keelde tõlkinud J. Semper. Tartu: Eesti Kirjanduse Seltsi Kirjastus.
  • Siitan, T. (1998) "Õhtumaade muusikalugu I" Tallinn: Talmar & Põhi, Avita.
  • Tuisk, O., Kull, I. (1973) "Muusikaajalugu keskkoolile". Tallinn: Valgus.
  • Wegeler, F. G., Ries, F. (1972) Biographische Notizen über Ludwig van Beethoven. Hildesheim

Välislingid

Muusika
Kirjandus
Kujutav kunst
ja arhitektuur
Muusika
Alkan · Beethoven · Bellini · Berlioz · Berwald · Bizet · Brahms · Chopin · Field · Franck · Glazunov · Glinka · Grieg · Hensel · Liszt · Mendelssohn · Mussorgski · Rahmaninov · Schubert · Schumann · Smetana · Verdi · Wagner · Weber
Kirjandus
Kujutav kunst
ja arhitektuur
Kultuur

Allikas: https://et.wikipedia.org/wiki/Beethoven
No tags for this post.