Andrei Dmitriyevich Linde (vene keeles Андрей Дмитриевич Линде Andrei Dmitrijevitš Linde; sündinud 2. märtsil 1948 Moskvas) on Nõukogude Liidust pärit ameerika füüsikateoreetik ja kosmoloog.
Ta on lõpetanud 1971. aastal Lomonossovi-nimelise Moskva Riikliku Ülikooli füüsikateaduskonna. Kaitses Lebedevi Füüsikainstituudis 1975. aastal kandidaadi- ja 1985. aastal doktoriväitekirja (sai füüsika-matemaatikadoktori kraadi).[1]
Linde pääses 1989. aastal tööle Šveitsi CERN-i ja aasta hiljem Ameerika Ühendriikidesse, kus 1990. aastal sai ta Stanfordi Ülikooli teoreetilise füüsika instituudis füüsikaprofessoriks. Pärast emeriteerumist jätkab ta samas tegevust emeriitprofessorina.[1]
Teadustöö
Linde on üks inflatsioonilise universumi stsenaariumi loojaid, mis on järk-järgult muutumas kaasaegse kosmoloogia standardparadigmaks, asendades Suure Paugu teooria varasemad versioonid.[2]
1974. aastal leidis ta, et skalaarvälja energiatihedus mängib Einsteini võrrandites vaakumi energiatiheduse (kosmoloogilise konstandi) rolli. Aastatel 1976–1978 näitas ta, et kosmoloogiliste faasisiirete käigus vabanevast energiast võib piisata universumi kuumenemiseks. Need tähelepanekud said Alan Guthi 1981. aastal välja pakutud inflatsioonistsenaariumi põhikoostisosadeks.[2]
1982. aastal pakkus Andrei Linde välja uue inflatsioonilise universumi stsenaariumi, mis lahendas Guthi pakutud algse mudeli probleemid, säilitades samal ajal enamiku selle olulistest omadustest.[2]
1983. aastal lõi ta kaootilise inflatsioonilise universumi stsenaariumi, millest sai uue põlvkonna inflatsioonimudelite prototüüp. Tema 1986. aastal avaldatud teooria igavese kaootilise inflatsiooni kohta viitab sellele, et meie Universum on üks paljudest inflatsioonilistest universumitest, mis võrsuvad igavesest kosmilisest puust. Selle stsenaariumi kohaselt muutub universum multiversumiks, mis koosneb lõpmatult paljudest kõikvõimalike tüüpidest.[2]
Hübriidinflatsiooni mudelist, mille ta töötas välja aastatel 1991–1994, sai supergravitatsiooni ja stringikosmoloogia kontekstis üks populaarsemaid inflatsioonimudeleid.[2]
2003. aastal töötas ta koos kaastöölistega välja esimese vaakumi stabiliseerimise mehhanismi stringiteoorias. See sai aluseks enamikule hilisematele katsetele luua stringiteoorial põhinevaid realistlikke mudeleid osakestefüüsikas, inflatsioonilises kosmoloogias ja tumeenergia teoorias.[2]
Linde vaatenurk varajase Universumi alghetkedele (2010)
Linde sõnul uskusid teadlased pikka aega, et meie Universum sündis kuumas Suures Paugus. Kuid selline stsenaarium on viimase 30 aasta jooksul (1980. aastatest 2010. aastateni) dramaatiliselt muutunud. Tänapäeval teadlased arvavad, et algselt olles ebastabiilses energeetilises vaakumisarnases olekus toimus Universumi kiire laialipuhumine. Kuumaks läks siis, kui see vaakumitaoline olek lagunes. Galaktikate moodustumise eest vastutavad inflatsiooni käigus tekkinud kvantfluktatsioonid. Mõnes kohas olid inflatsioonilised kvantluktatsioonid nii suured, et võisid tekitada uusi kiirelt laialipuhuvaid universumi osi. See protsess muudab universumi multiversumiks, tohutuks igavesti kasvavaks fraktaaliks, mis koosneb paljudest eksponentsiaalselt suurtest osadest, millest igaühes kehtivad erinevad füüsikaseadused".[3]
Tunnustus
- 1978 – Lomonossovi preemia (koos David Kiržnitsiga)
- 2001 – Oskar Kleini medal
- 2002 – Diraci medal
- 2004 – Gruberi kosmoloogiaauhind (koos Alan Guthiga)
- 2008 – valiti USA Rahvusliku Teaduste Akadeemia liikmeks
- 2010 – valiti Hamburgi Teaduste Akadeemia välisliikmeks
- 2011 – valiti Ameerika Kunstide ja Teaduste Akadeemia liikmeks
- 2012 – Läbimurde auhind fundamentaalfüüsikas
- 2014 – Kavli auhind astrofüüsika valdkonnas (koos Aleksei Starobinski ja Alan Guthiga)
- 2014 – valiti Norra Teaduste Akadeemia välisliikmeks
- 2024 – Pomerantšuki auhind
Isiklikku
Tema abikaasa on füüsik Renata Kallosh.
Publikatsioone
Andrei Linde tsiteeritumaid publikatsioone Google Scholari andmeil (2024)[4]:
- AD Linde, A new inflationary universe scenario: a possible solution of the horizon, flatness, homogeneity, isotropy and primordial monopole problems, Physics Letters B 108 (6), 389-393, (1982).
- AD Linde, Chaotic inflation, Physics Letters B 129 (3-4), 177-181, (1981).
- S Kachru, R Kallosh, A Linde, SP Trived, De Sitter vacua in string theory, Physical Review D 68 (4), 046005, (2003).
- A Linde, Particle physics and inflationary cosmology, CRC press, (1990).
- L Kofman, A Linde, AA Starobinsky, Towards the theory of reheating after inflation, Physical Review D 56 (6), (1997).
- L Kofman, A Linde, AA Starobinsky, Reheating after inflation, Physical Review Letters 73 (24), (1994).
- A Linde, Hybrid inflation, Physical Review D 49 (2), 748, (1994).
Viited
- ↑ 1,0 1,1 Curriculum Vitae of Andrei Linde. cap.stanford.edu.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 Andrei Linde. stanford.edu.
- ↑ Prof. Dr. Andrei Linde. awhamburg.de.
- ↑ Andrei Linde. scholar.google.com.