Alfred Luts (10. august 1899 Helme, Viljandimaa – 6. august 1991 Como, Panola maakond, Mississippi osariik, USA) oli Eesti sõjaväelane (kolonelleitnant), viimane Eesti Vabariigi Sõjavägede Staabi operatiivosakonna ülem (1939-1940).

Läks koolipoisina vabatahtlikult Vabadussõtta ja saadeti sealt 1919. aastal värskelt avatud Sõjakooli. Õppis 22. aprillist kuni 3. augustini 1919 Tallinnas Sõjakooli jalaväekursusel ja oli Sõjakooli I kursuse lõpetanute hulgas. Sõjakooli lõpetamisel sai lipnikuks.

Pärast Vabadussõda õppis aastatel 1921-1922 alalisväe ohvitseride kursustel. 1925. aastal ülendati leitnandiks.

Aastatel 1927-1930 õppis Kõrgemas Sõjakoolis, mille lõpetas 3. veebruaril 1930. Samal aastal ülendati ta kapteniks. Jätkas teenistust Sõjakoolis kuulipildurite kompanii ülemana kuni 1934. aastani. 1934. aastal ülendati majoriks.

Alates 16. juulist 1934 töötas käsundusohvitserina ja hiljem I (operatiiv) osakonna ülema abina Kaitsevägede Staabis.

1936–1939 oli ta Sõjavägede Staabi VI (väljaõppe) osakonna ülem.

28. aprillist 1939 kuni 1940. aasta augustini Sõjavägede Staabi I (operatiiv) osakonna ülem. 1940. aasta veebruaris ülendati kolonelleitnandiks.

Pärast Eesti okupeerimist NSV Liidu poolt, mil Eesti kaitsevägi liideti septembris 1940 Punaarmeega, määrati ta 182. Eesti Laskurdiviisi luurejaoskonna ülemaks.

Saadeti pärast Nõukogude-Saksa sõja puhkemist koos diviisiga Pihkvamaale, kus läks lahingutes 12. juulil 1941 Porhovi all üle sakslaste poolele.

Viibis seejärel Pihkva sõjavangilaagris, kus töötas tõlgina Saksa Põhjarinde staabi majanduskomando juures vangidest moodustatud tõlkide grupis, kust vabanes 18. augustil 1941.

Tuli seejärel Eestisse ja määrati vastvallutatud Tallinna linna Saksa komandandi kindralmajor Raitz von Frentzi poolt 28. augustil 1941 Tallinna politseiprefekti Aleksander Tilgre abiks ning Tallinna Omakaitse juhiks.

Saksa okupatsiooni ajal töötas alates 1941. aasta sügisest politseiprefektina Petseris. 1942. aasta augustis määrati Saare-Lääne politseiprefektiks (asukohaga Kuressaares).

 Pikemalt artiklis Politsei ja Omakaitse Valitsus

1. veebruarist 1944 kuni Tallinna vallutamiseni Punaarmee poolt 22. septembril 1944 töötas ta Toompea lossis asunud Eesti Leegioni kindralinspektori Johannes Soodla staabiülemana.

1944. aasta sügisel põgenes Luts koos perega Rootsi, kus avaldas aastail 1975-76 kaheköitelise mälestusteraamatu "Heitluste keerises". Pärast abikaasa surma 1986. aastal asus Luts elama tütre juurde USA-sse. Viis aastat hiljem – 6. augustil 1991 suri ta Mississipi osariigis Como linna lähedal. Neli päeva hiljem oleks ta saanud 92-aastaseks.

• Alfred Luts, Heitluste keerises. I trükk - Stockholm: Välis-Eesti & EMP; I kd 1975, II kd 1976. II trükk – Tallinn: Olion, 2004.

• 1939 Soome Valge Roosi Rüütliordu 1. klassi aumärk
• 1977 Henrik Visnapuu preemia ("Heitluste keerises")

• Mati Õun, "Eesti ohvitserid ja sõjandustegelased", I kogumik, Tallinn: Tammiskilp, 1998.

• Villem Saarsen, See mis ma nägin, Stockholm, 1978.
• Harald Roots, Kui võitluseta murdus mõõk, Tartu: Ilmamaa, 2010. (I trükk: Toronto, 1993).
• Ülo Uluots, Nad täitsid käsku: Eesti ohvitseride saatus [1940-1941], Tallinn, 1999.

• Ohvitseride andmekogu