Aleksander Panksejev (20. oktoober 1921 Larionovka, Omski kubermang – 27. november 1989 Tallinn) oli Eesti NSV ajaloolane,[1] Eesti Teaduste Akadeemia liige (alates 1983)[2]

Elulugu

Aleksander Panksejev oli talupidaja poeg, eestlane.[1] Võttis 8. Eesti Laskurkorpuse koosseisus osa teisest maailmasõjast, oli sh 917. polgu kommunistlike noorte organisaator[3].

Aleksander Panksejev oli 1944–1950 Eestis komsomoli- ja parteitööl: tegutses ELKNÜ Narva Linnakomitee I sekretärina[4], lõpetas 1949 ÜK(b)P KK Kõrgema Parteikooli, 1953 NLKP Keskkomitee juures asuva Ühiskonnateaduste Akadeemia, ajalookandidaat (1954), ajaloodoktor (1968, NLKP KK juures asuv Marksismi-Leninismi Instituut), väitekiri "Деятельость Компартии Эстонии по регулированию своего количественного и качественного состава, по расстановке партийных сил".[1]

Aastatel 1953–1957 oli EKP KK Vabariikliku Parteikooli kateedrijuhataja, 1957–1959 TPI õppejõud, 1959–1960 Ajaloo Instituudi teadusdirektor, 1960–1984 EKP KK Partei Ajaloo Instituudi direktor, 1984–1989 Ajaloo Instituudi vanemteadur.[1]

Eesti NSV Teaduste Akadeemia korrespondentliikmeks valiti 1983. aastal NLKP ajaloo alal. [2]Kuulus Eesti NSV Teaduste Akadeemias ühiskonnateaduste osakonda.

Teadustöö

Aleksander Panksejev uuris sõjajärgset Nõukogude riigiaparaadi taasloomist ja arengut, töölisklassi ja talurahva liidu kujunemist, Eestimaa Kommunistliku Partei liikmeskonna sotsiaalse, rahvusliku ja haridusliku struktuuri kujunemist, poliitilist ja ideoloogilist tegevust. Olnud Eestimaa Kommunistliku Partei ajalugu käsitlevate üldistavate tööde juhendaja ja peatoimetaja.

Eesti NSV teeneline teadlane (1980). Eesti NSV riiklik preemia 1972 (kollektiivis, 1980, kollektiivi juhina). Orden "Austuse märk" (1965, 1971), Isamaasõja II järgu orden. Üle 100 teadustrükise ja aimeartikli.[1]

Teoseid

  • Nõukogude võimuorganite taastamine Eestis pärast fašistlikku okupatsiooni. Tallinn, 1958
  • EKP võitlus töölisklassi ja talurahva liidu kindlustamise eest aastail 1944–1960. Tallinn, 1961
  • Ülevaade Eestimaa Kommunistliku Partei ajaloost. I–III (üldtoim ja kaasautor). Tallinn, 1961, 1963, 1972 (vene k 1961, 1963, 1970)
  • Loova ajalooteaduse eest. Tallinn, 1962
  • Suure heitluse aastail. Eesti rahvas Nõukogude Liidu Suures Isamaasõjas aastail 1941–1945. Tallinn, 1975
  • Eesti rahvas Nõukogude Liidu Suures Isamaasõjas. I–II (peatoimetaja asetäitja, II köite kaasautor). Tallinn, 1971, 1977 (vene k 1973, 1980)
  • На основе ленинских организационных принципов. Tallinn, 1977
  • Nõukogude rahva poliitiline juht. Tallinn, 1977
  • Коммунистическая партия Эстонии в цифрах 1920–1980. Сборник статистических данных (peatoimetaja). Tallinn, 1983

Viited

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Eesti teaduse biograafiline leksikon, 3. köide
  2. ↑ 2,0 2,1 Kalling, K., Tammiksaar, E. Eesti Teaduste Akadeemia. Ajalugu. Arenguid. Järeldusi. Tallinn, 2008, lk 182
  3. ↑ Paul Kuusberg, "Kui Eduard Männik sõdurisinelit kandis". Keel ja Kirjandus, 1966, nr 1, lk 48
  4. ↑ Valeri Sergejev, Начальный период восстановления и развития Нарвы (1944-1945 гг.), Eesti NSV Teaduste Akadeemia Toimetised. Ühiskonnateaduste seeria. Köide 26, 1977, nr. 3, lk 226

Kirjandus

  • Eesti nõukogude entsüklopeedia. Tallinn, 1968–1978, VI, 28
  • Eesti Teaduste Akadeemia 1980–1985, 342
  • Tallinna Polütehniline Instituut 1936–1986. Tallinn, 1986, 356, 498
  • Eesti Teaduste Akadeemia liikmeskond 22.10.1938 – 23.11.1994. Tallinn, 1994, 67
  • Eesti teaduse biograafiline leksikon. 3. köide: N–Sap TTEÜ, avaldatud elektrooniliselt 2013

Välislingid

Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale.
Allikas: https://et.wikipedia.org/wiki/Aleksander_Panksejev
No tags for this post.