3. Eesti jalaväepolk oli 1917. aastal Eesti rahvusväeosana moodustatud ja 1917. aastal 1. Eesti jalaväediviisi koosseisu liidetud väeosa.

• alampolkovnik Jaan Põrk, polgu ülem; 9.10.1917 – 19.10.1917, 3. Eesti polgu ülem ja moodustaja
• alampolkovnik Ernst Põdder, 19.10.1917 – 9.12.1917, 2. Eesti jalaväepolgu üksikpataljoni ülem^[1];
• alampolkovnik Peeter Kann, 9.12.1917 – 17.1.1918,
• polkovnik Peeter Raudsepp, 17.1.1918 – 9.3.1918
• polkovnik Peeter Kann, 9.3.1918 – 5.9.1918
• alampolkovnik (alamooberst) Eduard-Alfred Kubbo

I pataljoni ülem, kapten Johan Schmidt ( – 21.1.1918);

• 1. rood, ülem leitnant Jaan Hermann
• 2. rood,
• 3. rood, ülem leitnant Karl Ainson
• 4. rood, ülem lipnik Paul Hinno

II pataljoni ülem, staabikapten Jaan Kruus

• 5. rood, ülem staabikapten Berg
• 6. rood, ülem Jaan Madison
• 7. rood,
• 8. rood,
• 9. rood,
• Ratsamaakuulajate komando, ülem Nikolai Fischer
• Sidekomando, ülem alamleitnant Jaan Madison;
• Jalamaakuulajate komando, ülem alamleitnant Heinrich Kubbo
• Sapöörikomando, ülem leitnant Otto Erma
• Kuulipildujakomando, staabikapten Peeter Univer
• Töörood, ülem staabikapten August Tõnisoff.

1917. aasta suvel alustati lisaks 1. Eesti jalaväepolgu formeerimisele veel ka teiste rahvusväeosade loomist. Luba luua Tallinna Eesti Üksikpolk ja Eesti Tagavarapataljon saadi Venemaa Ajutiselt Valitsuselt septembris 1917. Üksuse moodustamise ajal eesti rahvusväeosade moodustamise algetapis ajavahemikul 26. september (ukj 9. oktoober) – 9. (ukj 22.) oktoober 1917 kandis väeosa Üksiku Tallinna Eesti pataljoni nime.

9. (ukj 22.) oktoober – 16. (ukj 29.) oktoober 1917 kandis üksus nime 2. Eesti polgu üksikpataljon. Kuna aga Petrogradi Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee oli aga juba alustanud üritust 2. Eesti Lembitu polgu formeerimiseks, siis loobuti 2. Eesti jalaväe polgu nimetuse kasutamisest ja Tallinnas moodustatavat väeosa hakati nimetama Tallinna Eesti Eraldi polguks ja hiljem 3. Eesti Polguks^[2].

Pataljon luges oma asutamispäevaks 6/19. oktoobrit 1917, mil Tallinna merekindluste komandant kontradmiral Pjotr Leskov andis päevakäsu nr. 50:

„§ 1. Tallinnas asuvast 1390 mehest koosneva eestlaste komando käsen kuni 2. Eesti polgu formeerimiseni koondada eraldi pataljoni, kolonel Põdderi juhatusel. Valmis formeeritud pataljon lugeda asunuks kindluse garnisoni väeosade koosseisu.“

Ajavahemikul 16. (29.) oktoober – 13. (26.) detsember^[viide?] 1917 kandis üksus nime Üksik Tallinna Eesti polk ehk Tallinna Eesti Eraldi polk ning allus Tallinna piirkonnas asuva Peeter Suure Merekindluse maavägedele, erinevalt moodustatud 1. ja 2. Eesti polgust, mis allusid Vene Põhajarinde 118. jalaväediviisile. Polgu moodustamisel olid polgu koosseisu kuuluvate sõjaväelaste baasiks samuti tagavaraväeosad ja Eesti Tagavara Jalaväepataljoni 1. marsirood kapten Aleksander Hageni juhtimisel. 6. detsembrist 1917 nimetati polk 1. Eesti jalaväediviisi ülema käskkirjaga 3. Eesti jalaväepolguks^[3]

1917. aasta 24. oktoobril valiti 3. Eesti polgu komandöri abiks, esseere toetanud Nikolai Riuhkrand^[4]. Kaksikvõimu ajal Eestis toetas osa 3. Eesti jalaväepolgust Eestimaa Nõukogude Täitevkomiteed ning osales Eestimaa Kubermangu Ajutise Maanõukogu laialisaatmisel^[5].

5. märtsil 1918 saadeti polk Tallinnas, saksa okupatsioonivõimude korraldusel laiali, kuid 3. polgu ohvitserid demobiliseerudes astusid suures enamuses Spordiseltsi Kalev, et olla koos ja esimesel tarvidusel astuda tegevusse.

1918. aasta novembris moodustati Eesti Ajutise Valitsuse poolt endise 1. Eesti jalaväediviisi baasil Eesti rahvavägi. 21. novembril nimetati rahvaväe tuumikuks olev 1. Eesti jalaväediviis – 1. diviisiks, mille koosseisu kuulusid kõik rahvaväe sõjaväeosad, sealhulgas uuesti Võrus formeeritav 3. polk.

Polgu staap asus Võrus Kreutzwaldi tänav 30 (tolleaegse nimega Riia uulits), polgu formeerimine ja relvastamine toimus Saksa 388. jalaväerügemendi ja saksa sõdurite Soldatenraati vastutegevuse olukorras.

Ajavahemikul 13. (26.) detsember 1917 – 5. aprill 1918 kandis väeosa 3. Eesti jalaväepolgu nime. Ajavahemikul 30. november – 17. detsember 1918 kandis väeosa nime 3. (Eesti) Rahvaväe polk ja asukoha tõttu ka 21. novembrist – 30. novembrini 1918 (3.) Võru Eesti polgu nime, väeosa nimetati 17. detsembril 1918 3. Eesti jalaväe polguks, lühidalt 3. jalaväepolguks ning kandis seda nime kogu Vabadussõja jooksul kuni 10. maini 1920.

• ERA.536. "3. Eesti Jalaväepolk", Eesti Riigiarhiivis