Õpetamine kõige laiemas tähenduses on õppimise esilekutsumine.

Enamasti peetakse õpetamise all silmas õpetaja poolt õpilasele teadmiste ja oskuste edasiandmist, nende kinnistamiseks harjutuste sooritamist ning nende omandatuse kontrollimist.

Selle kohta, mis on õpetamine ja hea õpetamine ja eriti veel hea õpetamine eri olukordades, on palju konkureerivaid teooriaid nii psühholoogia, kasvatusteaduse kui ka filosoofia vallast.

Tänapäeval peetakse õpetamisel üldiselt taunitavaks "tuupimise" kasutamist ja indoktrinatsiooni.

Israel Scheffler esitab oma õpetamise mõiste analüüsis (1968) õpetamisele kolm tingimust:^[viide?]

• Õpetaja püüab õppimist esile kutsuda (kavatsuslikkuse kriteerium).
• Õpetaja poolt valitud strateegiad ei tohi olla õigustamatult arvatud saavutama soovitud õppimist (õigustatuse kriteerium).
• Õpetaja tegevus peab mahtuma teatud tavasid puudutavate piirangute alla (tava/mõistlikkuse kriteerium).

Kavatsuse kriteerium võimaldab pidada õpetamiseks olukorda, kus õpilased mingil põhjusel ei õpi, kuigi õpetaja nende õppimist taotleb. Kuna õpilase õppimine on rangelt võttes tema enda teha (õpilane võib otsustada mitte õppida), siis ei saa mingi tegevuse õpetamiseks pidamise kriteerium eeldada õppimist kui tulemust, vaid peab piirduma sellega, et õpetamise juurde peab kuuluma kavatsus (intentsioon) kutsuda esile õppimist.

Õigustatuse kriteerium osutab eelkõige õpetaja poolt kasutatavatele meetoditele, mis ei tohi olla sellised, et nende abil ei võiks õigustatult arvata, et saavutatakse õpilase õppimine. Õigustatuse kriteerium on määratletud negatiivselt, kuna võimalikke strateegiaid õppimise saavutamise taotlemiseks võib olla mitmeid. Kuna aga pole olemas ühte õiget meetodit, siis on otstarbekas ütelda, et meetod ei tohi olla õigustamatu – vastasel juhul võiks kriteerium implitseerida üheainsa õige ja õigustatava meetodi olemasolu.

Tava/mõistlikkuse kriteerium on kõige nõrgem kriteeriumidest ning ütleb, et õpetamisel peab järgima teatud üldtunnustatud tavasid, mis õpetaja ametiga kaasas käivad. Näiteks peab õpetaja käituma nii, et ta käsitleb õpilasi mõtlevate olenditena, vastab nende küsimustele, kui need tekivad vms. Õpetaja ei tohi ka näiteks õpilasi füüsiliselt karistada, käituda ebamoraalselt ega eksida muul viisil tavade suhtes, st ta peab oma tavapärast rolli mõistlikult ellu viima. Ka indoktrinatsiooni ja tuupimise vältimine võib käia siia alla, kuigi ei pruugi: tava kriteerium lubab nimelt anda täiesti erinevaid õpetamise määratlusi näiteks eri kultuurides, eri ajastutel vms, kus õpetamise tavad oluliselt erinevad.

Hindamise eesmärk on anda teavet õpilase õpiedukusest, toetada õppimisel ja arengul, motiveerida, kujundada enesehinnangut ja valikut haridustegevuses, suunata käitumist. Eesti õpilaste hindamise kord on määratud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses. Üldjuhul hinnatakse viiepallisüsteemis, kus hinded 3–5 on positiivsed, 1–2 mitterahuldavad.^[1] Võidakse kasutada ka mitteeristavat hindamist (arvestatud/mittearvestatud).^[2]

Kõrgkoolides ja mujal maailmas võivad kehtida muud hindamissüsteemid.

2018. aastal avaldatud uuringu kohaselt oli hindamine üldhariduskoolides muutumas mitmekesisemaks. Hindamissüsteemide kasutamine olenes kooliastmest, õppeainest, kooli suurusest ja asukohtast. Sõnaline kirjeldav hindamine oli eelistatud algklassides ja väikeklassidega koolides, numbriline hindamine (sh tähtsüsteem) põhikoolis ja gümnaasiumis, mitteeristav hindamine aga loov- ja valikainetes. Lisaks oli võimalik kasutada õppimist toetava hindamise ehk kujundava hindamise põhimõtteid. Sõnalise tagasiside kohta esines erinevaid tõlgendusi, levinud oli numbrilise hinde asendamine lakoonilise sõnalise kommentaariga.^[2]

Alates 2025. aasta kevadest võtavad mitmed koolid gümnaasiumi sisseastumiskatsetel arvesse ka 9. klassi jooksvaid hindeid. Sellega kasvas surve õpetajatele, et nad laseksid kolme või nelja viieks parandada, kuid seadus sellist korda ette ei näe. Hinde parandamist võimaldatakse mitterahuldava hinde korral.^[3]

• hindamine
• õppimine