Æthelhere (surnud 15. novembril 655) oli East Anglia kuningas aastast 653 või 654 kuni surmani aastal 655. Ta kuulus East Anglia Wuffingate valitsejadünastiasse ning oli üks kuningas Eni kolmest pojast. Tema onu oli Rædwald, kes oli esimene Wuffinga, kellest teatakse rohkem kui vaid nime.
Nii Rædwald kui ka tema poeg Eorpwald olid algselt paganad, kuid pöördusid valitsejatena ristiusku. Pärast Eorpwaldi atentaati aastal 627 pöördus East Anglia Kuningriik korraks tagasi paganlusse, kristluse taastas kuningas Sigeberht. Sigeberht loobus troonist enda kaasvalitseja Ecgricu kasuks. Ecgricu juhtimisel sai East Anglia Mercia Pendalt lüüa ning nii Ecgric kui ka Sigeberht hukkusid. Paganast Penda ajas aastal 651 mungad Cnobheresburgist minema ning Ecgricu troonipärija Anna oli sunnitud mõneks ajaks eksiili minema. Aastal 653 ründas Penda East Angliat taas ning seekordses lüüasaamises hukkusid nii Anna kui ka tema poeg. Sellega sai troonile Æthelhere, kes valitses ilmselt koos oma venna Æthelwoldiga. Æthelhere lühikese valitsusaja jooksul rajati Ikenisse Botolphi klooster.
Aastal 655 ründas Penda koos Æthelhere ja veel 12 liitlasega Northumbria Oswiut ning tema palju väiksemat sõjaväge. Winwaedi lahing leidis aset 15. novembril teadmata jõe lähedal. Northumbia purustas Mercia koalitsiooni ning paljud Mercia liitlased hukkusid kas lahingus või uppusid jõkke. Lahingus said surma nii Penda kui ka Æthelhere.
Allikad
- Anglo-Saxon Chronicle.
- Bede, Historia Ecclesiastica Gentis Anglorum, Ed. B. Colgrave and R.A.B. Mynors (Oxford 1969).
- Fraser, James Earle (2009). From Caledonia to Pictland: Scotland to 795. Edinburgh University Press. ISBN 978-0-7486-1232-1.
- Fryde, E. B.; Greenway, D. E.; Porter, S.; Roy, I. (1986). Handbook of British Chronology (3rd ed.). Cambridge: Cambridge University Press. Lk 216. ISBN 0-521-56350-X.
- Henry of Huntingdon (1853). Forrester, Thomas (toim). The Chronicle of Henry of Huntingdon. London: Bohn. Vaadatud 27. juulil 2011.
- Hoggett, Richard (2010). The Archaeology of the East Anglian Conversion. Woodbridge, UK: The Boydell Press. ISBN 978-1-84383-595-0.
- Kirby, D.P. (2000). The Earliest English Kings. London and New York: Routledge. ISBN 0-4152-4211-8.
- Pestell, Tim (2004). Landscapes of monastic foundation: the establishment of religious houses in East Anglia, c.650–1200. Woodbridge: Boydell Press. ISBN 1-84383-062-0.
- Plunkett, Steven (2005). Suffolk in Anglo-Saxon Times. Stroud: Tempus. ISBN 0-7524-3139-0.
- Prestwich, J.O. (jaanuar 1968). "King Æthelhere and the Battle of the Winwaed". English Historical Review. Oxford University Press. 83 (326): 89–95. DOI:10.1093/ehr/lxxxiii.cccxxvi.89.
- Sandred, Karl Inge (2001). "East Anglian place-names: sources of lost dialect". Fisiak, Jacek; Trudgill, Peter (toim-d). East Anglian English. Cambridge: D. S. Brewer. ISBN 0-85991-571-9.
- Stenton, F. M. (1988). Anglo-Saxon England. New York: Oxford University Press. ISBN 0-19-821716-1.
- Stenton, F. M. (1970). Stenton, D. M. (toim). Preparatory to Anglo-Saxon England: being the collected papers of Frank Merry Stenton (Reprinted 2000 ed.). Oxford, New York: Oxford University Press. ISBN 0-19-822314-5.
- Swanton, Michael (1997). The Anglo-Saxon Chronicle. London: Routledge. ISBN 0-415-92129-5.
- D. Whitelock, 1972, The Pre-Viking Age Church in East Anglia, Anglo-Saxon England I, 1-22.
- Yorke, Barbara (2002). Kings and Kingdoms of Early Anglo-Saxon England. London and New York: Routledge. ISBN 0-415-16639-X.