Vooruseetika on normatiivse eetika suund, mis võtab moraalihinnangute aluseks inimese moraalse iseloomu ja voorused. Vooruseetika on kohusele ja moraalireeglitele rõhku paneva deontoloogilise eetika ja tegude tagajärgedest lähtuva konsekventsialismi alternatiiv.^[1]

Iga lähenemine neist kolmest saab jätta ruumi voorustele, tagajärgedele ja reeglitele. Igal normatiivsel eetikateoorial peabki olema midagi öelda kõigi kolme kohta. Vooruseetika eripära on see, et ta asetab voorused kesksele kohale^[2][3]. Konsekventsialistide jaoks on voorused need iseloomujooned, mis annavad häid tagajärgi, ja deontoloogide järgi nende iseloomujooned, kes oma kohust usaldusväärselt täidavad. Vooruseetikute jaoks on voorus ja pahe fundamentaalsed mõisted.^[1]

Enamik vooruseetika teooriaid on saanud inspiratsiooni Aristoteleselt, kelle järgi vooruslik on see, kellel on ideaalsed iseloomujooned. Inimesel on nendeks loomulik kalduvus, kuid neid tuleb kasvatada. Kui need on välja kujunenud, on need püsivad. Vooruslik inimene on näiteks hea oma iseloomu tõttu, mitte sellepärast, et ta tahab kasulikkust maksimeerida, teiste soosingut võita või kohust täita. Vooruseetika teooriad ei püüa leida printsiipe, mida saaks igas olukorras rakendada. Neid huvitab, kuidas tuleks elada, mis on hea elu ja mis peaksid olema perekondlikud ja ühiskondlikud väärtused.^[4]

20. sajandil taassündinud vooruseetikas kujunes kolm põhisuunda: eudaimonism, toimijapõhised teooriad ja hoolimiseetika. Eudaimonismi järgi põhinevad inimese voorused eudaimonia '​l, tema eripärase otstarbe heal täitmisel. See on Aristotelese järgi mõtlemine, nii et elamisväärne elu on see, milles hästi mõeldakse. Toimijapõhised teooriad rõhutavad, et voorused on määratud tervemõistuslike intuitsioonidega imetlusväärsete iseloomujoonte kohta. Hoolimiseetika pärineb peamiselt feministlikelt mõtlejatelt. Selle järgi ei tule eetikal keskenduda ainult õiglusele ja autonoomiale, vaid see peab arvesse võtma ka hoolimist ja hoolitsemist.^[4]

Vooruseetikale heidetakse ette, et see näeb eudaimonia '​s omaette eesmärki ega võta piisavalt arvesse, kui palju meie teod mõjutavad teisi. Ta ei ütle, kuidas me peaksime toimima, peale selle, et tuleb toimida nii, nagu vooruslik inimene toimiks. Peale selle, võimet kasvatada endas õigeid voorusi mõjutab hulk väliseid tegureid, nii et see on õnneasi, aga mis roll on siis kohasel kiitusel ja laitusel?

Tänapäeva vooruseetika esimesteks eelkäijateks peetakse Platonit ja eriti Aristotelest. Sarnaseid motiive on ka hiina filosoofias.

Aristotelese teooria väidab, et õnnelikuks saab ainult oma isiklikke omadusi arendades (mõtlemise, järelduste ja loogika abil). Ta kutsus neid omadusi voorusteks ja seletas neid kui kesktee leidmist kahe halva äärmuse vahel. Tegu on hea, kui see on mõistlik. Teo mõistlikkus tähendab siin keskteed.

Vooruseetiline lähenemine oli lääne moraalifilosoofias valdav vähemalt valgustusajani. Vahepeal jäi see filosoofias unarusse.

Vooruseetika uut algust märgib Elizabeth Anscombe'i artikkel "Modern Moral Philosophy" (1958). Anscombe heitis deontoloogilisele eetikale ja utilitarismile ette, et need ei pööra tähelepanu voorustele, motiividele, moraalsele iseloomule, moraalikasvatusel, moraalsele tarkusele, sõprusele, perekonnasuhetele, õnnele ning sellele, mis laadi inimene tuleb olla ja kuidas tuleb elada.

Anscombe kritiseeris uusaja moraalifilosoofia fikseerumist moraaliseaduse, kohustuse ja kohuse mõistele, millega kaasneb lootmine universaalselt rakendatavale printsiipidele, millest tuleneb jäik moraalikoodeks. Kohustuse mõiste on ilmalikus ühiskonnas mõttetu, sest ei eeldata seadusandjat. Anscombe pani ette tulla tagasi iseloomu, vooruse ja eudaimonia mõiste juurde ning rõhutas emotsioonide ning moraalipsühholoogia mõistmise tähtsust. Sellest üleskutsest voorust kesksemale kohale saigi alguse tänapäevane vooruseetika, mis küll moraalipsühholoogiale suurt rõhku ei pane.^[4]

Bernard Williams tegi vahet moraali ja eetika vahel. Moraali iseloomustab peamiselt Immanuel Kanti looming ning kohuse ja kohustuse mõiste. Kohustuse mõistega seostub laituse mõiste. Laitus on kohane, sest me oleme kohustatud teatud viisil käituma ning kui meil pn võimalik oma käitumist sellega vastavusse viia, aga me ei tee seda, siis oleme oma kohuse täitmata jätnud. Selline arusaam moraalist eitab ka vedamise võimalikkust. Kui moraal räägib sellest, mida me oleme kohustatud tegema, siis pole midagi, mis oleks meie kontrolli alt väljas. Aga mõnikord sõltub hea eluni jõudmine asjadest, mis pole meie kontrolli all. Moraali mõiste, mis on kitsendav, asendab Williams eetika mõistega, mis hõlmab ka sõbrad, perekonna, ühiskonna ning sotsiaalse õigluse.^[4]

Ka Alasdair MacIntyre kritiseeris selliseid mõisteid nagu 'peaks' ja püüab esitada vooruse teooria. Ta vaatleb hulka ajaloolisi vooruseteooriaid, mis on omavahel ühitamatud ja arvavad vooruste hulka erinevaid iseloomujooni. Ta jõuab järeldusele, et erinevad praktikad sünnitavad erinevaid voorusekäsitusi. Voorused aitavad saavutada hüvesid, mida need praktikad taotlevad. Kõigi nende praktikate eesmärk on kogu inimelu hüve, nimelt truuduse voorus.^[4]

Vooruseetika ei tegele mitte õigete tegudega, vaid sellega, kuidas elada (hea elu) ja missugune inimene olla. Vooruseetika keskmes ei ole mitte õigete tegude reeglid, vaid iseloom. Elada tuleb vooruslikult. Iseloom peab olema vooruslik. Eeskujuks on Aristotelese eetika, mis seostab iseloomu siseseisunditega ning tegudega, mida need ajendavad. Näiteks headuse vooruse juurde kuuluvad õiged tunded teiste vastu, mis mingis olukorras tekivad ning ajendavad lahkeid tundeid.^[4]

Iseloomujooned on püsivad ja usaldusväärsed dispositsioonid. Kui inimesel on headuse joon, siis ta käitub lahkelt pika aja jooksul igasugustes olukordades igasuguste inimestega, isegi kui see on raske. Iseloomu kujunemine võtab palju aega. Inimestel on sünnipärased head või halvad loomulikud kalduvused, mida täiskasvanuks saamise ajal saab julgustada ja arendada või heidutada ja õõnestada. Iseloomu kujunemist saavad mõjutada vanemad, õpetajad, eakaaslased, eeskujud, julgustus ja tähelepanu või nende puudumine ning eluolukorrad.^[4]

Moraalne areng toetub vähemalt alguses headele eeskujudele, vooruslikele eeskujudele, keda õpilane jäljendab. Alguses ta kujundab harjumust õigesti toimida. Aristoteles soovitab teha õiglasi tegusid, et saada õiglaseks. Harjumus aitab voorust kujundada, kuid pole veel voorus, sest voorus nõuab valimist, arusaamist ja teadmist. Vooruslik toimija teab, miks tema reaktsioon on kohane. Ta valib vooruse selle enese pärast.^[4]

Aristotelese järgi (Nikomachose eetika II) on voorus eesmärgistatud dispositsioon, mis seisneb kesktees ja mille määrab õige põhjend. Õige reaktsioon olukorrale ei ole liiga palju ega liiga vähe. Voorustega kaasnevad emotsioonid, näiteks julgusega hirm, tagasihoidlikkusega häbi, sõbralikkusega tunded sotsiaalse käitumise 1kohta. Vooruse puhul ilmutatakse keskmisel, st kohasel määral emotsiooni. Kohane määr võib olla ka suur, näiteks õiglase nördimuse puhul. Voorus nõuab õiget soovi ja õiget põhjendit. Valel põhjendil toimimine on paheline. Vale soov võib viia ebaõnnestumuseni. Vooruslik toimija tegutseb pingutuseta, ta märkab õiget põhjendit, tal on harmooniline õige soov ja seesmine vooruseseisund, mis suubub sujuvalt tegudesse. Ta on teistele vooruse eeskujuks.^[4]

Iseloomu kujunemise ja emotsioonide rolli rõhutamine võimaldab vooruseetikal anda usutava moraalipsühholoogia, mis deontoloogial ja konsekventsialismil puudub, ja asendada kohuse ja kohustuse mõiste vooruse mõistega. Voorusotsustused puudutavad kogu elu, mitte eraldi võetud tegu.^[4]

"Nikomachose eetikas" (I, 3) hoiatab Aristoteles, et eetika on ebatäpne. Konsekventsialistid ja deontoloogid seda ei arvesta, vaid püüavad rakendada ühte reeglit või printsiipi kõikides olukordades, arvestamata nende keerukust. Kui uuritava asja loomus on mitmekesine ja muutlik, siis ei saa anda vastuseid, mis kehtivad alati. Vooruslikku keskteed ei saa mahutada reeglisse. Vooruse teadmine nõuab kogemust, tundlikkust, tähelepanelikkust, praktilist mõistust jne ning selle kujunemiseks on tarvis aega. See, et eetikat ei saa mahutada ühte reeglisse, on eetika kodifitseerimatuse tees. Eetika teooria peab olema paindlik ja olukorratundlik.^[4]

Vooruseetikat on mõjutanud peamiselt Arstotelese voorusekäsitusest. Mõned teooriad on saanud inspiratsiooni Platonilt, stoitsismilt, Aquino Thomaselt, David Hume'ilt või Friedrich Nietzschelt.^[4]

 Pikemalt artiklis Eudaimonism

Aristoteles järgi on igal teol eesmärk, mis on mingi hüve. Mõnda asja tehakse selle enda pärast (omaette eesmärk), mõnda asja tehakse teiste asjade pärast. Aristotelese järgi aitavad omaette eesmärgid kaasa ka suurimale hüvele, mis on eudaimonia: õnnelikkus, rahulolu ja täitumus, parim elu, omaette eesmärk ning hea elu ja õitsengu vahend. Kui asjal on otstarve, siis tema headus ehk voorus ehk loomutäius seisneb selles, et ta täidab seda hästi. See kehtib ka inimese kohta. Inimese otstarve on see, mis on talle eriomane, nimelt mõistus. Inimesele eripärane elu on elu mõistuse järgi. Hea ehk vooruslik inimene on see, kes kasutab mõistust hästi. Eudaimonia on vooruslik elu.^[4]

Eudaimonistlik vooruseetika pöörab vooruse ja õigsuse vahekorra ümber. Utilitarism tunnistab headuse vooruse väärtust, kuid ainult sellepärast, et lahke inimese teod tõenäoliselt maksimeerivad kasulik1kust. Eudaimonistlikus vooruseetikas õigustab voorusi see, et nad on eudaimonia koostisosad.^[4]

Rosalind Hursthouse'i järgi teevad voorused inimese heaks ehk loomutäiuslikuks inimeseks. Elusolendeid saab hinnata oma loomuliku liigi isenditena. Inimestele on iseloomulik ratsionaalsus. Oma loomuse tõttu toimivad inimesed ratsionaalselt, mis võimaldab teha otsuseid ja muuta oma iseloomu ning võimaldab teistel pidada meid nende otsuste eest vastutavaks. Vooruslik tegutsemine, mõistuspärane tegutsemine, järgib inimese loomust ja see viib eudaimonia '​ni. Voorused tasuvad end ära. Võiks arvata, et moraalinõuded on omakasuga vastuolus, sest moraal peab silmas teisInmi, aga eudaimonistliku vooruseetika järgi ei ole voorused omakasuga vastuolus, vaid on inimese õitsengu tuum.^[4]

Philippa Foot seevastu rajab voorused sellele, mis on inimestele hea. Voorused on inimesele või kogukonnale head. Nad ei konstitueeri head elu, vaid on väärtuslikud sellepärast, et aitavad sellele kaasa.^[4]

Thomas Hurka ja teised perfektsionistid tuletavad voorused joontest, mis kõige täielikumalt arendavad inimese olemuslikke omadusi. Inimeste üle otsustatakse täiuslikkuse standardi järgi, mida kehastavad väga haruldased või ideaalseid saavutusi. Voorused realiseerivad ratsionaalsusvõime ning aitavad sellega kaasa inimese heaolule ja täiuslikkusele.^[4]

 Pikemalt artiklis Toimijapõhine vooruseetika

Michael Slote'i voorusekäsitus põhineb tervemõistuslikel intuitsioonidel selle kohta, millised iseloomujooned on imetlusväärsed. Slote eristab toimijakeskseid ja toimijapõhiseid teooriaid. Toimijakesksed teooriad, nagu Aristotelese teooria, mõistavad moraalielu selle kaudu, mida tähendab olla vooruslik inimene, kusjuures voorused on sisemised dispositsioonid. Toimijapõhistes teooriates sõltub tegude hindamine eetikaotsustustest tegijate siseelu kohta. Imetlusväärseteks peetakse mitmesuguseid jooni, nagu headus (heatahtlikkus, lahkus) ja kaastunne, ja neid saab ära tunda vaadates moraalseid eeskujusid.^[4]

Hiljem hakkas Slote pooldama sentimentalistlikku vooruseetikat, mis on lähedasem David Hume'ile. Hume'ist inspireeritud vooruseetika teooriad toetuvad heatahtlikkkuse ideele ning ideele, et tegusid tuleb hinnata selle järgi, milliseid tundeid need väljendavad. Imetlusväärsed tunded on need, mis väljendavad inimsusest hoolimist.^[4]

 Pikemalt artiklis Hoolimiseetika

Hoolimiseetikat on arendanud peamiselt feministlikud autorid, nagu Annette Baier. Seda teooriat motiveerib mõte, et mehed mõtlevad mehelike mõistetega, nagu õiglus ja autonoomia, naised naiselike mõistetega, nagu hoolimine. Tähelepanu nihkub naiste voorustele, nagu teiste eest hoolitsemine, kannatlikkus ja eneseohverdus. Need voorused on tähtsusetuks tehtud, sest naiste panust on alahinnatud. Hoolimiseetika kirjutised ei pruugi välja tuua seost vooruseetikaga, kuid neis on palju juttu konkreetetest voorustest ja nende seosest ühiskondlike praktikatega ja moraalikasvatusega.^[4]

Christine Swantonil on pluralistlik vooruseetika tooria, millel on seos Friedrich Nietzschega, kes rõhutab sisemist mina. Swantonil on enesearmastuse teooria, mis võimaldab eristada tõelist voorust lähedastest pahedest, näiteks enesekindlust edevusest ja kiitlemisest, vooruslikku ja pahelist perfektsionismi. Ta kasutab ka Nietzsche loovuse ja väljenduslikkuse ideed, et näidata, kuidas erinevad tunnustuse viisid on voorustele kohased.^[4]

Homeroslikke voorusi tuleb mõista ühiskonna kontekstis. Suurepärasuse standard oli määratud konkreetses ühiskonnas ja vastutus oli määratud rolliga ühiskonnas. Inimese väärtus olenes võrdlusest teistega, väärtuse kindlakstegemine eeldas võistlemist.^[4]

Mõned vooruseetika teooriad on inspireeritud kristlikest autoritest, nagu Aquino Thomas ja Augustinus (David Oderberg). Aquino Thomase järgi saavad suunata tahet ning me allume loomuseadusele, sest meil on võimalik saada aru praktiliste otsustuste tõesusest. See, et mul on mingi voorus, tähendab, et mul on tahe seda rakendada ja teadmine, kuidas seda teha. Inimesed on altid kurjusele ja selle tunnistamine võimaldab olla vastuvõtlik armastuse voorustele [[[usk|usule]], lootusele ja ligimesearmastusele, mis on oluliselt erinevad Aristotelese voorustest.^[4]

Moraali puhul on asi teistes inimestes. See tegeleb meie tegudega, niivõrd kui need mõjutavad teisi. Moraalse kiituse ja laituse puhul hinnatakse inimeste käitumise järgi teiste suhtes ja selle järgi, kuidas nad ilmutavad või ei ilmuta hoolimist teiste heaolust. Vooruseetika on enesekeskne, sest seda huvitab eeskätt inimese enda iseloom. Paistab, et vooruseetika on olemuslikult huvitatud sellest, et inimesed omandaksid voorused kui osa inimese enda heaolust ja õitsengust. Moraal nõuab, et me arvestaksime teistega nende endi pärast, mitte sellepärast, et meil võib nendest kasu olla. Paistab, et selles on midagi valesti, et püütakse käituda kaastundlikult, lahkelt ja ausalt ainult sellepärast, et see teeb ennast õnnelikumaks.^[4]

Teine vastuväide ründab ideed, et põhiväärtus on heaolu ning kõik teised asjad on väärtuslikud ainult niivõrd, kui need sellele kaasa aitavad. Näiteks Tim Scanlon ei pea heaolu üldse moraalimõisteks, vaid pigem omakasu taoliseks. Pealegi ei saa eri inimeste heaolu võrrelda. Sellepärast ei saa heaolul olla seda rolli, mille eudaimonistid sellele omistavad.^[4]

See vastuväide ei võta arvesse, et voorused on teistele inimestele suunatud. Näiteks headus on seotud sellega, kuidas reageeritakse teiste inimeste vajadustele. Vooruslik inimene püüab kujundada iseloomu, mis vastab teiste inimeste vajadustele. Headus seisneb võimes märgata olukordi, mis nõuavad lahkust, dispositsioonis reageerida usaldatavalt ja stabiilselt lahkelt ja võimes ilmutada lahket iseloomu kooskõlas lahkete soovidega. Eudaimonismi järgi ei ole enda ja teise hüve erinevad eesärgid. Vooruseetika toob moraali ja omakasu nõuded kokku.^[4]

Moraalifilosoofia peab andma selged juhised, kuidas tuleb toimida, vooruseetika seda ei tee.^[4]

Vooruseetika vastab, et tuleb võtta eeskujuks vooruslik inimene ja arendada endas moraalset otsustusvõimet. Lihtsaid vastuseid ei ole olemas.^[4]

Mõnedel inimestel veab ja nad saavad vajalikku abi ja julgustust, et jõuda moraalse küpsuseni, teistel ei vea. Seetõttu ei ole õiglane vooruslikke inimesi kiita ja pahelisi laita. Mõne vooruseteooria järgi on voorus sõltuv välistest hüvedest. Aristotelese järgi on sõprus teiste vooruslike inimestega eudaimonia jaoks hädavajalik.^[4] Vooruseetika ei püüa teha moraali immuunseks tegurite vastu, mis ei ole meie kontrolli all. Hea elu sellepärast ongi nii väärtuslik, et ta on haavatav ja habras.^[4]

Vooruseetika mõjul on deontoloogilises eetikas ja konsekventsialismis hakatud rääkima voorustest.^[4]

Vooruseeetika tõukel hakati Immanuel Kanti teostest otsima inspiratsiooni deontoloogilise vooruseteooria jaoks. Kanti voorusekäsitus on mõneti mõneti sarnane Aristotelese omaga. Ta rõhutab kasvatuse, harjutamise ja järkjärgulise arengu tähtsust. Kantiaanide silmis on voorust ja iseloomukujundust tarvis peamiselt selles, et vooruslik iseloom aitab formuleerida sobivaid maksiime testimiseks. Ja voorus ise on hoopis teistsugune kui teistes käsitustes. Esiteks, Kantil on voorus võitlus emotsioonide vastu. Teiseks, Kanti jaoks ei ole niisugust asja nagu tahtenõrkus. Kolmandaks, kantiaanidel tuleb seletada, kuidas on seotud voorus empiirilises maailmas ja Kanti märkused moraalse väärtuse kohta noumenaalses maailmas.^[4]

Konsekventsialistide silmis on voorus dispositsioon, mis kaldub töötama heade tagajärgede kasuks. Voorus ei ole iseväärtus nagu Aristotelesel, vaid on väärtuslik heade tagajärgede pärast. Mõned konsekventsialistid, nagu Julia Driver, väidavad, et teadmine ei ole vooruse jaoks vajalik.^[4]

• Aristoteles. Nikomachose eetika.
• Elizabeth Anscombe. Modern Moral Philosophy. – Philosophy, 1958, 33: 1–19. Veebiversioon
• Arthur William Hope Adkins. Moral Values and Political Behaviour in Ancient Greece from Homer to the End of the Fifth Century, London: Chatto and Windus 1972.
• N. J. H. Dent. Virtues and Actions. – The Philosophical Quarterly, 1975, kd 25.
• Philippa Foot. Virtues and Vices, Oxford: Blackwell 1978.
• John McDowell. Virtue and Reason. – The Monist, 1979, 62.
• Lawrence A. Blum. Friendship, Altruism and Morality, London 1980.
• N. J. H. Dent. The Value of Courage. – Philosophy, 1981, kd 56.
• N. J. H. Dent. The Psychology of the Virtues, Cambridge University Press 1984.
• Alastair MacIntyre. After Virtue, London: Duckworth 1985.
• Iris Murdoch. The Sovereignty of Good, London: Ark 1985.
• Bernard Williams. Ethics and the Limits of Philosophy, London: Fontana 1985.
• Annette Baier. Postures of the Mind, Minneapolis: University of Minnesota Press 1985.
• A. D. M. Walker. Virtue and Character. – Philosophy, 1989, 64.
• Nancy Sherman. The Fabric of Character, Clarendon Press 1989.
• Gary Watson. On the Primacy of Character. – Owen J. Flanagan, Amélie O1ksenberg Rorty (toim). Identity, Character, and Morality: Essays in Moral Psychology, 1990, lk 449–483.
• Greg Pence. Virtue Theory. – Peter Singer (toim). A Companion to Ethics, 1991, lk 249–253.
• Rosalind Hursthouse. Virtue Theory and Abortion. – Philosophy and Public Affairs, 1991, 20.
• R. C. Roberts. Virtues and Rules. – Philosophy and Phenomenological Research, 1991, kd LI, nr 2.
• Michael Slote. From Morality to Virtue, New York: OUP 1992.
• Barbara Herman. The Practice of Moral Judgement, Cambridge: Harvard University Press 1993.
• John Cottingham. Religion, Virtue and Ethical Culture. – Philosophy, 1994, 69.
• Garrett Cullity. Aretaic Cognitivism. – American Philosophical Quarterly, 1995, kkd 32, nr 4.
• Garrett Cullity. Moral Character and the Iteration Problem. – Utilitas, 1995, kd 7, nr. 2.
• Julia Driver. Monkeying with Motives: Agent-based Virtue Ethics. – Utilitas, 1995, kd 7, nr 2.
• M. W. Baron. Kantian Ethics Almost Without Apology, Cornell University Press 1995.
• Justin Oakley. Varieties of Virtue Ethics. – Ratio, 1996, kd 9.
• Roger Crisp, Michael Slote (toim). How Should One Live?, Oxford: Clarendon Press 1996.
  • John Cottingham. Partiality and the Virtues. –
  • Onora O'Neill. Kant's Virtues.
• John McDowell. Incontinence and Practical Wisdom in Aristotle. – S. Lovibond, S. G. Williams. Essays for David Wiggins, Aristotelian Society Series, kd 16, Oxford: Blackwell 1996.
• Daniel Statman (toim). Virtue Ethics, Cambridge: Edinburgh University Press 1997.
  • G. V. Trianosky. What is Virtue Ethics All About?
• M. W. Baron, Philip Pettit, Michael Slote. Three Methods of Ethics, Blackwell 1997.
• Nancy Sherman. Making a Necessity of Virtue, Cambridge University Press 1997.
• T. M. Scanlon. What We Owe Each Other, Cambridge: Harvard University Press 1998.
• Rosalind Hursthouse. On Virtue Ethics, Oxford: OUP 1999.
• Brad Hooker. Ideal Code, Real World, Oxford: Clarendon Press 2000.
• Philippa Foot. Natural Goodness, Oxford: Clarendon Press 2001.
• Michael Slote. Morals from Motives, Oxford: OUP 2001.
• Julia Driver. Uneasy Virtue, Cambridge: Cambridge University Press 2001.
• Simon Blackburn. Oxfordi filosoofialeksikon, 2002 [1994], lk 481.
• Christine Swanton. Virtue Ethics, New York: OUP 2003
• Louis P. Pojman. Eetika: Õiget ja väära avastamas, 2005 [2002], lk 251–283.
• Jason Kawall. In Defence of the Primacy of Virtues. – Journal of Ethics and Social Philosophy, 2009, 3 (2), lk 1–21.
• Rosalind Hursthouse. Virtue Ethics. Stanfordi filosoofiaentsüklopeedia, 2022.

• Rosalind Hursthouse. Virtue Ethics. Stanfordi filosoofiaentsüklopeedia, 2022.
• Nafsika Athanassoulis. Virtue Ethics, Interneti filosoofiaentsüklopeedia.