Tallinna kõrgehitised on vertikaalselt kõrgusse projekteeritud ja konstrueeritud Eesti Vabariigi pealinna urbanistliku ruumikeskkonna kinnisvaralised, enamjaolt paljukorruselised ning ehituskunstilised võrd- ja näidisvormid, või figuursemad hoonestuskogumid. Kui eemalt või merelt linna panoraami vaadelda, siis on nii need kesksed hooned kui ka kaugemad rajatised põhilised Tallinna linnasilueti kujundajad.

Tallinn on üks kõige põhjapoolsemaid kõrghoonestatud linnasid kogu maailmas. Kõigi linnaosade peale kokku asub Tallinnas üle 45-meetrilise kõrgusega:

• Pika Hermanni kindlustorn;
• raekojatorn;
• 9 pühakojatorni (millest 8 asub vanalinnas);
• 100 kõrghoonet (millest 31 asub kesklinnas ja 69 äärelinnades);
• 8 kõrgrajatist (teletorn, korstnad, mastid).

Seega on tornide linnaks^[1] kutsutud Tallinnas aegade jooksul kokku tarindatud 119^[viide?] siiani eksisteerivat kõrgehitist, millest ükski ei kvalifitseeru kaasaegsetele arusaamistele ega ka linna ametlikele dokumentidele tuginedes pilvelõhkujaks.

Ametlikult liigitatakse üksnes kõrghoonete alla vaid vähemalt 45 meetrit ja 15 korrust ning kuni 35 korrust ja 124 meetrit kõrgeid inimesi teenindavaid hooneid. Seega on kõrghooned ümbritsevate hoonestusalade keskmisest hoonestuskõrgusest oluliselt kõrgemad ehitised.

Tallinna linnapildis silmapaistvate kõrgehitistena on märgatavad kogu vanalinna tornistik, lisaks südalinna büroohooned, kesklinna ärihooned ja tornelamud, kui ka äärelinnades kõrguvad korterelamud või tööstuslikud ja kommunikatsioonirajatised. Rajatistel võrreldes hoonetega võib olla teistsugune ja mitte sedajagu eriotstarbeliselt inimkeskne ülesanne; enamasti ei ole struktuurselt ka korruselisus nõnda määrav. Erinevalt mõnest muust maailma piirkonnast loendatakse Eestis korruseid maapinnast alates.

Kuna kõik maa pinnakihist üle 45 meetri kõrgusega ehitiste ehitusprojektid ja detailplaneeringud tuleb seoses lennuliiklusohutusega kooskõlastada Eesti Lennuametiga ning lisaks Muinsuskaitseameti ja Tallinna Kultuuriväärtuste Ametiga, siis seab see kõrgus ka tavahoonete ülempiiri ja määrab kõrghoonete alampiiri.

Pilvelõhkujatena käsitletakse Tallinnas vaid ülikõrgeid ehk üle 124-meetriseid hooneid. Need on meetritelt kõrgemad kui maa- ja meremärgina mõjuv Oleviste kirik (123,7 m), kuigi siiani selliseid ei ole veel tarindatud.

Topograafiliselt on linn asustatud küllaltki laugele Harjumaa rannikujärsandikulise mannerjää taandumisest tekkinud kulutusastangu reljeefile – Toompea paljandi, Tõnismäe seljandiku ning kitsa Ülemiste järvest kuni Tallinna reidile ulatunud Härjapea jõe vahelisele maa-alale Soome lahe ääres.

Tallinna looduslikku maastikku vormivad liivakivi ja paekivi klindid. Alumine koosneb kambriumi ajastu Pirita ja Tiskre aluspõhja lademe nõrgalt tsementeerunud sinisavi terrassist ja liivakivist. Ülemise Lasnamäe-Pääsküla klindi moodustab murrutusjärsakuna ordoviitsiumis settinud paekivi ja selle lademete rusukaldad. Kallaste panga ja Maardu klindilahe vahelise klindilõigu eripära on eelkõige Suur-Tallinna klindilaht enda mattunud ürgorgude ja klindipoolsaarte, -neemikute ja -saarte keerdkäikudega. Klindilahe geograafiliseks vasteks on Tallinna laht, mis süüvib poolkaarjalt kuni 7 km ulatuses ja 18 km laiuselt Põhja-Eesti paeplatoosse.

Vanalinna pinnamood on nüüdisajal tehnogeenne. See tähendab, et looduslikku pealiskorda ja pinnakatet katab settena inimtekkeline tasandatud kultuurikiht, mille tüsedus ulatub Toompea ja Tõnismäe piiril kuni 9,9 meetrini. Harju ja Karja väravate esisel alal paiknes 150 meetri pikkune rabastunud järvesilm, mis kaitseliini loomisel likvideeriti. Ka Härjapea jõgi kaeti 1914. aastal sanitaarsetel põhjustel plaatidega ning kanaliseeriti lõplikult 1937. aastal maa-alusesse tunnelkollektorisse. Varakeskaegne inimtegevusest puutumata rannajoon, mida karina ilmestas varem rändrahnude lasum, on tänaseks päevaks nihkunud sadu meetreid mere suunas. See tuleneb asjaolust, et jääaja lõpust kerkib maakoore pind Tallinna piirkonnas 2,5–3 mm aastas. Tõenäoliselt kasutati rahnusid peamiselt sadama laiendamistöödes ja linnaehituses üldiselt.

Nüüdisaja arhitektuuriliste ja infrastruktuuriliste mõõtkavade ulatus ning tehnoloogiad võivad vanematele inimestele tunduda eriilmeliselt üüratud. Ruumitajumise vajadused ja võimalused, kui ka maailmaruumis orienteerumine on aastasadade jooksul empiiriliselt moondunud ja edasi arenenud. Näiteks 1920ndatel praeguse kuju saanud hoonet aadressil Pikk tänav 36 kutsuti rahvasuus pilvelõhkujaks, kuna 6-korruselise elumajana mõjus see võrreldes sama perioodi tavapäraste 1–2-korruseliste elumajadega hiiglaslikuna.

Sellepärast, hoolimata tänapäevasest kõrgusest, võib tornistiku all käsitleda iga kunagist vanalinna katuseviiludest ja kaitsemüürist üle ulatuvat kesk- ja uusaegset sakraaltorni kõrghoonelisena. Tagasiulatuvalt on sealhulgas käsitletavad ka linnamüüri kaitsetornid, mis toona kõrgtarindilistena kergesti endise Rävala maakonna keskuse suursarasesse ehk linna naabruskondade teedele ja jõgedele, küladesse, adra- ja karjamaadele, pankranniku paekivinõlvade kivimurdudesse ning kaugematessegi männikutesse välja paistsid.

Tallinnast kui provintsilinnast oli Taani võimuperioodi lõpuks välja kujunenud keskajale tüüpiline linnriik (Stadt und Land), mis oli kinnistunud 8500 ha suuruse linnasarasega (Stadtmark), koos kõigi oma looduslike komponentide ja linnaliste elementidega. Domineeriva koha linna arhitektuuripildis olid hõivanud kirikud. Linna varasem saksapärane nimi Reval (ka Revalie) eestistati Eesti Vabariigi iseseisvumise järgselt pärast 1918. aastat Tallinnaks.

Tänapäeval kätkevad linnatornid ja nende kiivrid muinsusväärtuslike mälestusmärkide tähendust ning peegeldavad omaaegset pinevat elu. Samuti väljendavad need varasemate aegade sotsiaalseid ja poliitilisi erinevusi, majanduslikke omapärasid ning ka ajalookultuuriliste ja eriti hiliskeskaegsete mitmekesisuste hiilgust. Lähtuvalt tolleaegsetest seisukohtadest ja arusaamadest vaadeldi linnaehituslikku struktuuri ja arhitektuuri iseloomult mõjuäratavana, eriti lähtuvalt kaubavahetuskeskusena ja turukohana tuntud kindluslinna enda kaitsefunktsioonidest. Põhja-Euroopas on vähe selliseid linnu, mis pakuvad sedavõrd erakordselt hästi säilinud vanaaegset linnapilti kui Tallinna ajalooline linnakeskus.

Põhja-Eestis ja eriti pealinna ehituses kasutati peamise ehitusmaterjalina paekivi ehk paasi, mis andis linnale välise vankumatu eripära ja soojuskantsi karmide talveilmade ees. Ehitised olid reljeefsemad, fassaadid dekoorsemad, väliselt lubjatud ja piktoresksed, konstruktsiooniliselt seega küll tunduvalt raskepärasemad.

Kaasaja kokkulepete alusel peab Tallinna vanalinna silueti dominantsuse vaadeldavus olema tagatud perspektiivselt esmajoones merele. Sellest tulenevalt ei ole uusi nüüdisaegseid kõrghooneid lubatud kavandada Vanalinna vaate autentsust ja visuaalset terviklikkust segavatesse vaatekoridoridesse või -sektoritesse ega ka UNESCO maailmapärandi (World Heritage List) muinsuskaitseala kaitsetsooni, või selle vahetusse lähedusse vanalinna ümbruskonnas.

Raekoda, sakraalkuplid ja kirikukiivrid

 Pikemalt artiklis Tallinna kirikud

Siinkohal (vt. illustratsioon) on välja toodud ilmaliku raekoja ja üheteistkümne kirikliku pühakoja kõrgusse pürgivad teravad ja saledad kiivrid, niisamuti ümaramad kuplid.

Oleviste kirik olevat aastail 1549–1625 oma tollase 159-meetri kõrguseni ulatunud tornikiivriga olnud meremärgina maailma kõrgeim ehitis ja ühtlasi sakraalhoone, mil see võis ainsana lühikest aega ületada isegi Giza püramiide Egiptuses. Seda on küll arvatud hiljem tagantjärele, tuginedes tolleaegsetele märkmetele ja kirikuraamatutele ning mõõtmete ümberarvestamisele meetermõõdustikku. Täpsemalt võis Olevimäel paiknev kirik olla kõrgeimaks maailmas 76 aastat, kui Inglismaa Lincolni katedraali pisut kõrgem 160-meetrine torn varises 1549. aastal kokku. Tallinnas oli sel perioodil lõppenud reformatsioon ehk usupuhastus, Vene-Liivi sõjast räsitud maa oli jagunenud Poola-Leedu, Taani ja Rootsi kuningriigi vahel. Viimase koosseisu kuulus ka Tallinn.

Oleviste torn võis tagantjärele omistatud kõrgeima hoone tiitli hiljem kaotada, kui 1625. aasta välgulöögi tagajärjel (samamoodi põlenud maha aastatel 1433, 1820 ja 1931) hävis selle tornikiiver ning endise kõrguseni seda enam kunagi ei taastatud.

Maailma kõrgemaid ehitisi kujutavad 19. sajandi või 20. sajandi alguspoole trükised Baltimaade provintside, eriti just Venemaa Keisririigi alla kuulunud Eestimaa kubermangu ja Liivimaa kubermangu pealinnade Revali ja Riia, kõrgkirikuid ei maininud. Läänemere idaranniku Hansa Liitu kuulunud endiste kindlustatud hiliskeskaegsete kaubanduslinnade kirikute kõrgustest olid andmed trükiste väljaandjatel Lääne-Euroopa ja Põhja-Ameerika imperialistlikult arenevates metropolides puudulikud. Luterlikud Oleviste (123,7 m), Niguliste (104,8 m) ning ka nüüdse Läti Vabariigi pealinna Peetri kiriku (123,3 m) ja neitsi Maarjale pühitsetud toomkiriku (90,0 m) võib tänaste madalamate kõrgustega endiselt maailma kõrgeimate sakraalehitiste hulka lugeda.^[2] Leedu katoliiklik sakraalarhitektuur ei ole kõrgemate kirikute ehitust siiski aegade jooksul soosinud.

Tallinna vanalinna tornistiku loend 

	rk	K	Nimi või aadress	raj.	Valmis	Restaureeriti	Kommentaar	ak
1	123,7		Oleviste kirik (Püha Olavi kirik)	1267	1436–1450	1829–40, 1931	gootilikus stiilis telkkiiver
2	104,8		Niguliste kirik-muuseum (endine Püha Nikolause kirik)	1230	1405–1420	1695, 1833, 1984	barokilikus stiilis kiiver
3	69,00		Toomkirik [Domus Mariana ehk Maarja(-maa) peakirik]	1219	1430–1460	17. saj. ja 1779	barokkstiilis lopsakam kiiver	116 m
4	64,00		Raekoja hoone (Rathus)	1322	1402–1404	1952	hilisrenessanss-stiilis barokne kiiver, mille tipus tuulelipp Vana Toomas
5 6	59,20 59,20		Kaarli kirik	1458	1862–1882	2012	kaks uusgooti stiilis telkkiivrit
7	56,00		Neeva katedraal (Aleksander Nevski peakirik)	1894	1895–1901	1937, 1990–99	viis ortodoksset sibulakuplit: üks peakuppel ja neli kõrvalkuplit
8	53,20		Pühavaimu kirik (Püha Vaimu kirik)	1301	1375–1380	1630, 1688, 2003	kaheksatahuline torn, mida kroonib hilisrenessanss-stiilis barokne kiiver
9	52,00		Jaani kirik (Püha Johannese kirik)	1862	1862–1867	2010	uusgooti stiilis telkkiiver
10	44,00		Mihkli klooster (Püha Miikaeli klooster koos Issandamuutmise kirikuga)	1249	1249–1400	1776, 1827–33	barokkstiilis kiiver; lisaks renoveeritud aastatel 1999–2010
11	29,00		Nikolai Imetegija kirik (Püha Nikolause kirik)	?	1822–27	19. saj.	1 pea- ja 2 kõrvalkuplit, linna vanim kuppelehitis; klassitsistlikus stiilis
12	22,00		Peeter-Pauli katedraal (Rooma-katoliku peakirik)	18. s	1841–44	1924 ja 2004	kaks katuskuplit, hoone ise on pseudogooti stiilis uusklassitsistliku fassaadiga ehitis
*x	35,00		Pirita klooster (Püha Birgitta klooster)	1407	1417–36	?	Pirital jõeorus asuv klooster põletati vene vägede poolt maha aastal 1577, säilinud on vaid seinamüürid
x*	31,5?		Katariina klooster (Püha Katariina klooster)	1246	?	?	hävis tules 1531. aastal, täna on säilinud läänesein ja osa lõunamüürist

Toomkindlus, värava- ja kaitsemüüritornid

Taani kuninganna ja kunagise Eestimaa valitsejanna Margarethe esimene korraldus Tallinna raele ja seal elavatele kuninga vasallidele linna kindlustamiseks valli ja müüriga oli pärit umbes aastast 1265. Enamus tollastest linna ressurssidest määrati esimeste müürilõikude ehk Margareti müüri väljaehitamiseks. Kogu ringmüür koos enda kraavide ja kindlustustega kujunes lõplikult välja feodaalse killustumise perioodil kolme järgneva sajandi jooksul. Hilisemat aega on võimalik Tallinna kindlustusi ajalooliselt käsitleda kahes perioodis – keskaegsete kindlustustena vertikaalkaitse ajastul (13.–15. sajand) ja uusaegsete kindlustustena horisontaalkaitse ajastul (16.–19. sajand). Enda hiilgeaegadel oli kapitaalsest ehitusviisist tingituna linn ümbritsetud väga tugeva, pidevalt korras hoitud ja uuendatud kaitsevööga (ladina keeles vallum). See oli võimas ligi 2,35 km pikkune linna kaitsev süsteem. Selle frondis oli 35 kaitsetorni, millest 8 olid väravaehitised: 2 vaheväravat Toompea jalamil ja 6 välisväravat kaitserajatise välisfrondis. Ridamisi ehitati vanemaid kaitsetorne aja jooksul kõrgemaks ja paksemaks; nüüdisajal on need omakorda konserveeritud ja restaureeritud.

Tänasel säilinud kujul on alles jäänud 1,85 km müürifronti ning lisaks on loendatavad vaid 24 müüri- või väravatorni all-linnas ehk pärislinnas ning üla-linna kindluslossi (varasem Lyndanise linnus) 3 nurgatorni Toompea klindi saarlaval. Täiendavalt on järele jäänud 6 osaliselt lagunenud tornikehandit. Need kõik kokku on alles püsinud tervest 69st linna kaitsvate müüri- ja selle väravatornide kunagisest ajaloolisest ansamblist, 48st all-linnas ja 21st Toompeal. Paljud neist on küll praeguseks täielikult hävinud, kuid mõned siiski erakordselt hästi säilinud. Põhiline osa tornidest ei hävinud sõdades ega lagunenud oma tehnilise seisundi tõttu, vaid jäid ette 19. sajandi linnaehitusele, mis oli küllaltki tagasihoidlik võrreldes ümberkujundustega teistes keskaegsetes linnades. Kuigi suhteliselt väikese linna kohta oli Tallinnal kaitsetorne väga palju, siis see pigem märgib endise Revali kui ordu- ja hansalinna ning tema peamise teguri – idakaubandust juhtiva meresadama tähtsat kaalu Põhja-Euroopas.

Tallinna vanalinna värava- ja kaitsemüüritornide loend  

	rk	K	Nimi või aadress	raj.	Valmis	Restaureeriti	Kommentaar	ak
1) 11) 17)	45,60 32,0? 28,0?		Pikk Hermann (Lange Herman) Nooleteritaja (Pilsticker torne) Maakroon (Landskrone torne)	1360 15. s ?	1370 ? ?	? 19. saj. lõpp 1930ndad, 2008	1) Toompea kindlusloss-linnuse ehk parlamendi põhitorn edelanurgas 2) ripptorn loodenurgal 3) Pika Hermanniga kunagi ühekõrgune kindlustorn kirdenurgas
2)	44,0?		Kiek in de Kök'i suurtükitorn	1475	1483	1602, 1968, 2010	Läänemere maade võimsaim kaitsetorn
3)	41,0?		Loewenschede müüritorn	1373	1432–38	1455–56, 1969–70
4)	39,0?		Grusbeke-tagune müüritorn	?	?	?
5)	39,0?	5	Kuldjala müüritorn (de Guldene Voet)	1311	1311–20	1370–72, 1610ndad
6)	39,0?		Nunna müüritorn	1311	1422	1958–60	poolenisti sadultorn
7)	37,0?	5	Köismäe müüritorn (Reberbahn torne)	1360	1436–37	1935, 1965, 2000
8)	34,0?	5	Eppingi müüritorn	1370	1400, 1510	1530, 1936, 2005
9)	33,0?		Plate müüritorn	?	1401–1410	?
10)	33,0?		Munkadetagune müüritorn	1372	1410	2005
12)	32,0?		Hellemani müüritorn	?	1320–1340	2006
13)	32,0?		Stoltingi müüritorn	?	1290–1300	?
14)	31,0?		Lühikese jala väravatorn (Bavene demm korten Berge)	?	1454–56	?
15)	30,0?		Pika jala väravatorn (de lange Domporte vor dem langen Berge)	1387	1450–55	1608 ja 1995
16)	30,0?		Neitsi müüritorn (Meghede torne)	1360	1370	1842, 1968, 1980
18)	27,0?		Assauwe müüritorn (Assowen torne)	1370	1380	?
19)	25,0?		Hattorpe-tagune müüritorn	?	?	?
20)	25,0?		Nunnadetagune müüritorn	1370	?	?	sadultorn
21)	23,0?		Talli müüritorn (Marstallthurm)	?	?	?	sadultorn, matkib Visby linna eeskuju Rootsis
22) 23)	22,00 17,0?		Paks Margareeta (Rosencrantzi suurtükitorn) Suure Rannavärava eesväravatorn (strantporte)	1510 1518	1531 1529	1683–1704	tänapäeval meremuuseum, rekonstrueeriti tarbeks 1938–1940
24)	21,60		Bremeni müüritorn	?	?	1957–59
25)	20,0?		Sauna müüritorn	1371	1422	2004	sadultorn
26) 27)	16,0? 16,0?		Viru eesväravatorn Viru eesväravatorn	1370	1446	1980 ja 2003	vanalinna põhi- ja esindusvärav
28)	16,0?		Hinke müüritorn	?	1410–1414	?	kehand säilinud
29)	??,??		Saunatagune müüritorn (Bastowen torne)	1355	1370	?	osaliselt säilinud
30)	??,??		Lippe müüritorn (Tulleman torne)	?	?	?	osaliselt säilinud
31)	??,??		Kitse müüritorn (Zeghen torne)	1410	?	1845	säilinud alaosa kehand naaberehitistes
32)	??,??		Renteni müüritorn	1372	?	?	säilinud alaosa kehand naaberehitises
33)	5,5?		Wulfardi-tagune müüritorn	?	?	?	säilinud alaosa kehand
34)	??,??		Vana vene kiriku juures asunud müüritorn	?	?	?	lammutatud
35)	??,??		Kuradiema müüritorn (Düvels torne)	?	?	?	lammutati 1882. aastal
36) 37) 38)	31,00 ??,?? ??,??		Karja peaväravatorn (Karripforte, porta karie) Karja eesväravatorn Karja eesväravatorn	? ? ?	? ? ?	? ? ?	väravasüsteem lammutati 1820. aastatel lammutatud lammutatud
39)	18,00		Lurenburgi müüritorn (Luerborch torne)	1538	1554	?	20,4 m diameetriga Paksu Margareetaga sarnanenud torn lammutati 1767. aastal
40)	16,5?		Seegitagune müüritorn (de Nye torne)	1450	?	?	lammutati 19. sajandil
41)	??,??		Sadama vahitorn (port torn)	1367	?	?	lammutatud
42)	??,??		Püssirohutorn	?	?	?	lammutatud
43)	??,??		Väikese Rannavärava väravatorn	?	?	?	lammutatud
44)	??,??		Suure Rannavärava peaväravatorn	?	?	?	lammutatud
45) 46) 47)	??,?? ??,?? ??,??		Nunna peaväravatorn (porta monialium) Nunna eesväravatorn Nunna eesväravatorn	? ? ?	? ? ?	? ? ?	lammutatud lammutatud lammutatud
48) 49) 50)	??,?? ??,?? ??,??		Harju peaväravatorn (porta fabrorum) Harju eesväravatorn Harju eesväravatorn	1326 ? ?	? ? ?	? ? ?	lammutatud lammutatud lammutatud
51)	??,??		Viru peaväravatorn (porta argillae)	?	?	?	lammutatud
52) 53)	??,?? ??,??	4 ?	Väike-Ordukindluse kindlustorn Stür den Kerl Väike-Ordukindluse eeskaitseala väravatorn	1371 ?	? ?	? ?	lammutati enamasti aastatel 1767–1773, lõplikult 1930. aastate lõpus lammutatud
54) 55)	??,?? ??,??		Suur-Ordukindluse kaitsemüüritorn Suur-Ordukindluse kaitsemüüritorn	? ?	? ?	? ?	säilinud alaosa kehand naaberehitises säilinud alaosa kehand naaberehitises
56) 57) 58) 59) 60) 61) 62) 63) 64) 65) 66)	??,?? ??,?? ??,?? ??,?? ??,?? ??,?? ??,?? ??,?? ??,?? ??,?? ??,??		Suur-Ordukindluse kaitseringmüüri konsooltorn Suur-Ordukindluse kaitseringmüüri konsooltorn Suur-Ordukindluse kaitseringmüüri konsooltorn Suur-Ordukindluse kaitseringmüüri konsooltorn Suur-Ordukindluse kaitseringmüüri konsooltorn Suur-Ordukindluse kaitseringmüüri konsooltorn Suur-Ordukindluse kaitseringmüüri konsooltorn Suur-Ordukindluse kaitseringmüüri konsooltorn Suur-Ordukindluse kaitseringmüüri konsooltorn Suur-Ordukindluse kaitseringmüüri konsooltorn Suur-Ordukindluse kaitseringmüüri konsooltorn	? ? ? ? ? ? ? ? ? ? ?	? ? ? ? ? ? ? ? ? ? ?	? ? ? ? ? ? ? ? ? ? ?	lammutatud lammutatud lammutatud lammutatud lammutatud lammutatud lammutatud lammutatud lammutatud lammutatud lammutatud
67)	??,??		Suur-Ordukindluse toomväravatorn ehk Kellatorn	?	?	?	lammutatud
68) 69)	??,?? ??,??		Roosikrantsi suurtükitorn Ordulinnuse eesväravatorn	? ?	? ?	? ?	lammutatud; asus Pika Hermanni vahetusläheduses Rootsi bastionil lammutatud

Kesklinnas asuvas südalinna kommertspiirkonnas (ingliskeelselt city ehk central business district või lühendatult CBD) kõrguvad uusehitistena kolmteist modernset ja postmodernset kõrghoonet, moodustades stiilselt enam-vähem ühtse, kuid kõrguses varieeruva hooneansambli. Nüüdisaegne kommertskeskus paikneb umbes 800 meetri kaugusel UNESCO-vööndis asuvast vanalinna ajaloolisest tsentrumist, ning üldisemalt kooldub idakagus noorkuukujulise kaarena koos tihedama ja kompleksema hoonestusega selle ümber.

Esimeste kõrghoonetena valmisid 1972. aastal Viru hotell ja Olümpia hotell 1980. aastal, seda Nõukogude Liidu okupatsiooni kestel. Viru ülakorrusel asub praegu ka KGB muuseum.

Eesti Vabariigi taasiseseisvumise järel ehitati aastail 1997–2007 enamik uusi kõrghooneid koos madalama Stockmanni kaubamajaga kesksesse Maakri kvartalisse Tornimäe piirkonnas. Maakri Kvartali üks esimesi kõrghooneid oli luksuslik elumajaks ehitatud 20. korruseline hoone aadressil Maakri 36. Piirkond sai 1944. aasta märtsipommitamise õhurünnakus kannatada, seal hävis muuhulgas ka 1884. aastal ehitatud vana juudi sünagoog. Varem, sellele eelnenud aastakümnetel, asus Maakris tööstusasum mitmete vabrikute, töökodade ja Härjapea jõega külgnevate vesiveskitega. Keskajast teati piirkonda kui ühte vanemat asustusala väljaspool vanalinna, mille Jaani seeki mainitakse juba 1237. aastal, ja mida tänapäeval tähistab väike kirik, ning seegi varemeid eksponeeriv, maast väljaulatuv paviljonmuuseum. 2001. ja 2004. aastal, kaubamaja ja kaksiktornide vundamentide ning maa-aluse autoparkla rajamisel Tornimäe tänavas, maeti endiselt sajandeid kasutusel olnud Jaani seegi surnuaialt Liiva kalmistule ümber hinnanguliselt kokku 2315 maa alt paljastunud luustikku^[3]. Tänaseks säilinud kaitsealuste juugendstiilis majadega ääristatud Maakri tänavat ümbritses vaesem puithoonestusega agul või ka geto, mille krundid on paarikümne aastaga Tartu maantee läbimurdega ja kõrghoonete aluste koondkruntidega asendunud. 2013. aastaks madalseisu ületanud kinnisvaraarenduse tulemusel teostatakse linnapildis uuemaid ehitusprojekte. 2016. aastal on Kesklinna linnaosas ehitusjärgus kolm kõrghoonet ja üks poolkõrghoone; mitu projekti on planeerimisstaadiumis.

Kõrgemad hoonekogumid koos tornelamutega tekkisid suurema asustustihedusega kesklinna kõrval ka 1970.–1990. aastatel magalapiirkondadesse Õismäele, Mustamäele ja Lasnamäele. Lisaks asuvad uuemad kõrghooned veel Rocca al Mares ja Sikupillis. Kõrghooneliste kogumite, elamu- ja ärikvartalite asukohtadena nähakse tulevikus perspektiivselt ka Haabersti, Sääse, Sitsi, Endla, Järve, Kitseküla, Järvevana, Tselluloosi, Katleri ja Tondiraba piirkonda. Tõenäoliselt tulevikus muutub ametlikult ka Õismäe miljööväärtuslikuks alaks, kui sealsed korruselamud, paneelmajad ja kauplused võetakse 20. sajandist pärit Eesti nõukogude arhitektuuripärandi näidetena kaitse alla.^[12]

Pirita Kloostrimetsas 1980. aastal Moskva Olümpiamängude Tallinna purjeregatiks valminud teletorn on tänase Tallinna kõrgeim rajatis ‒ 314 meetrit. 338-meetrise absoluutkõrgusega ehk kõrgusega merepinnast jääb see küll alla Eesti ja terve Baltikumi kõrgeima mäe Suure Munamäe tipus asuvast vaatetornist Lõuna-Eestis Võrumaal, mille absoluutkõrgus on 348 meetrit. Teletorn võiks kõrguse poolest olla pilvelõhkuja, kuid rajatise struktuuri erisuse tõttu seda selleks ei liigitata. Teletornist sai 1. jaanuaril 2013 Maailma Suursuguste Tornide Föderatsiooni (WFGT) 40. liige.^[15] Tallinna teletorn on ühtlasi Põhja-Euroopa kõrgeim külastajaile avatud hoone^[16].

Kõrgeim platvorm, millele Eestis saab astuda, on Iru soojuselektrijaama korstna ots (kõrgus 202,4 meetrit maapinnast), kuigi üles saavad väikese liftiga vajaduse korral vaid elektrijaama töölised.

• 
  Piritalt avanenud vaade vanalinnale
• 
  Piritalt avanenud vaade südalinnale
• 
  Vaade sadamast
• 
  Fahle maja
• 
  City Plaza sügisel
• 
  Luminor Bank
• 
  Eesti Rahvusraamatukogust avanenud vaade

Panoraamvaade Tallinnale merelt ehk nõukogude ajal "kilukarbi siluetiks" nimetatu on üks paremini väljajoonistatud hoonekogumeid Põhja- ja Baltimaades ning seega Läänemere regioonis. Eesti pealinnale lähimad ja suuremad linnakeskused asuvad Helsingis (83 km kaugusel) ja Riias (279 km), Peterburis (318 km) ja Stockholmis (379 km). Kõrgemad hoonekogumid asuvad aga suurlinnades – Varssavis (835 km) ja Moskvas (868 km). Lähim kohalik mainimist väärt linnakeskus paikneb 185 kilomeetri kaugusel Eesti suuruselt teises linnas – Tartus. Sealt võib näiteks tuua Tigutorni koos teaduskeskuse Ahhaa ning Emajõe ja Tasku keskusega ja Tartu keskkatlamaja korstnaga.

Tallinna panoraampilt (2021)

• Tallinna arhitektuur
• Tallinna ajalugu
• Tallinna vanalinn
• Tallinna kesklinn
• Tallinna linnamüür
• Tallinna bastionid
• Tallinna muldkindlustusvöönd
• Valglinnastumine
• Uus-urbanism
• Linnauuendus
• Linnaökoloogia
• Säästev linnaplaneerimine
• Inseneriteadused
• Kunstiteadus
• Ehitis
• Eesti kõrgeimate ehitiste loend

• Tõnu Raid, "Tallinn ajaloolistel linnaplaanidel: 1634–1989", Kirjastus: Grenader Grupp, ISBN 9789949448548, Lohkva : Greif 2011, 184 lk
• Rein Zobel, "Tallinn (Reval) keskaegsed kindlustused", Kirjastus: Eesti Kunstiakadeemia, ISBN 9789949467129, Tallinn : Tallinna Raamatutrükikoda 2011, 287 lk
• Rein Zobel, "Tallinn (Reval) keskajal. Linnaehitus 13.–14. sajandil", Kirjastus: Eesti Kunstiakadeemia, ISBN 9789985994641, Tallinn : Tallinna Raamatutrükikoda 2009, 191 lk
• Rein Zobel, Juhan Maiste, Mart Kalm, "Toompea loss", Kirjastus: Riigikogu Kantselei, ISBN 9789985953167, Tallinn : Iloprint 2009, 165 lk

• 3D-mõõtmeline Tallinna virtuaalne makett
• Estonica artikkel keskaegsest vanalinnast
• Linnamuuseumi keskaegse linnamüüri skeem
• ERRi arhiivi raadiosaade „Ta tornid paistvad kaugele. Maale ja merele”, 1967 Eesti Raadio
• Teemaplaneering „Kõrghoonete paiknemine Tallinnas”