Tänavavalgusti
Tänavavalgusti ehk tänavalatern ehk tänavalamp on tänava valgustamiseks kasutatav valgusti. Tänaval või tänavatel kasutusel olevate tänavavalgustite kogumit nimetatakse tänavavalgustuseks.
Tiheda asustusega asulate, nagu linnad, valgustamine inimeste ohutu liikumise tagamiseks, ulatub ajas tagasi säherduste linnade tekke juurde. Kirjalikult leidub viiteid tänavavalgustuse kohta Vana-Kreeka ja -Rooma linnadest, siis põletati tavaliselt õli.
Tänapäeval kasutatakse tänavate valgustamiseks elektri jõul valgust loovate gaashõõglampe ja lähitulevikus on oodata pooljuhtdioodidel põhinevate tänavalampide igapäevakasutusse jõudmist.
Tänavavalgustusega kaasnevad ülevalgustusprobleemid, näiteks valgusreostus.
Ajalugu
Avaliku valgustuse ajalugu ulatub mitme sajandi taha, massiliselt ilmusid õlilambid Pariisi tänavatele 1667. aasta paiku ja levisid seejärel edasi Euroopa teistesse suurematesse linnadesse. Need lambid põletasid loomarasva või taimeõli ja nõudsid igal õhtul hooldust.[1]
19. sajandi alguses hakkas õlilampe asendama gaasivalgustus ning Londoni Pall Mallist sai 1807. aastal üks esimesi gaasivalgustusega tänavaid. Gaasilambid andid eredamat ja töökindlamat valgust.[1]
1870. aastatel demonstreeritud nn kaarlampe kasutati algul suurte välialade valgustamiseks. 20. sajandi levisid hõõglambid nii tänavatel kui ka kodudes, kuna olid stabiilsed ja kergesti kasutatavad.[1]
20. sajandi jooksul lisandusid teised lahendused: elavhõbelambid 1930. aastatel, metallhaliidlambid 1960. aastatel ja oranžikat valgut andvad kõrgsurve-naatriumlambid 1970. aastatel parandasid järjest valguse kvaliteeti, kestvust ja vähendasid energiakulu.[1]
21. sajandil algas (1960. aastatel loodud ning 1990. aastal täiustatud) LED-tehnoloogia areng ja levik. Alates 2010. aastatest on suur osa maailma linnades läinud üle leedidele – need on ühed energiatõhusamad, kestvamad ja soodsamad valgusallikad, mis võimaldavad ka valgust täpselt juhtida: hämardada, reguleerida ja värvitooni muuta. LED-tänavavalgustid on varasematest kõrgsurve-naatriumlampidest 40–60% energiatõhusamad. Erinevalt vanematest valgusallikatest vajavad need alalisvoolu, mitte elektrivõrgust tulevat vahelduvvoolu. Ka varasemad valgustustehnoloogiad kasutasid abikomponente, kuid kaasaegsed LED-draiverid on keerukamad, need on olemuselt jõuelektroonika muundurid mikroprotsessoripõhise juhtimisega ja sisaldavad sageli sensoreid, pingekaitset, hämardamisvõimalusi ja adaptiivset juhtimist. Paljud draiverid võimaldavad ka kaugjuhtimist, diagnostikat ja andmevahetust.[1]
Tulevikus võivad valgustussüsteemid muutuda üha jätkusuutlikumaks ning vähem sõltuvaks tavapärasest elektrivõrgust, kasutades päikeseenergiat ja energiasalvestust. Tänavavalgustuse taristu võib tulevikus pakkuda ka täiendavaid teenuseid, näiteks elektritõukerataste, jalgrataste või ka elektriautode laadimist.[1]