Olaf Eisen (28. aprill 1920 Tartu – 14. märts 1989 Tallinn) oli eesti keemik.

Ta lõpetas 1940. aastal Tallinna Reaalkooli kiitusega, 1947. aastal Tallinna Polütehnilise Instituudi (TPI) keemia-mäeteaduskonna keemilise tehnoloogia erialal, sai 1952. aastal tehnikateaduste kandidaadikraadi põlevkivi raskete fraktsioonide keemilise koostise uurimise teemal ja 1967. aastal doktorikraadi väitekirjaga „Tahkete kütuste töötlemisel saadud õlide analüüsi meetodid ja Eesti põlevkivi keemiline koostis”.^[1][2][3][4]

Eisen oli TPI-s aastatel 1943–1955 orgaanilise keemia labori ajutine abijõud, orgaanilise keemia ja pürogeensete protsesside kateedri assistent ja noorteadlane, kütuste keemilise tehnoloogia kateedri vanemõpetaja ja dotsent, 1955. aastast Eesti NSV Teaduste Akadeemia (TA) Keemia Instituudis teadur, 1957–1974 füüsikalis-keemiliste uurimiste sektori juhataja, 1974–1978 teadusala asedirektor, 1978–1987 direktor, hiljem nõunik, 1969. aastast professor. Ta oli 1972. aastast Eesti NSV TA korrespondentliige ja 1983. aastast akadeemik, 1974. aastast NLKP liige.^[4][5][6][7]

Eiseni uurimisvaldkonnad olid spektromeetria, termodünaamika, põlevkivikeemia, süsivesinike valmistamine, alkeenide füüsikaline keemia, gaasikromatograafia ja teadusaparatuuri ehitus. Ta avaldas üle 300 teadustrükise ja 2 raamatut.^[8][9][4]

• 1972 Nõukogude Eesti preemia^[4]
• 1976 Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi aukiri^[10]
• 1986 Paul Kogermani mälestusmedal^[11]
• 1987 Eesti NSV TA mälestusmedal

• https://real.edu.ee/ajatelg/eisen.html
• https://dea.digar.ee/?a=d&d=kodumaanadalaleht19671025.2.10&srpos=7&e=-------et-25--1-byDA%2cbyAU%2cbyTI-txt-txIN%7ctxTI%7ctxAU%7ctxTA-%22olaf+eisen%22------------