Ninasarviklased (Rhinocerotidae) on kabjaliste seltsi kuuluv imetajate sugukond.

Nägemine on ninasarvikul keskpärane, kuid haistmine ja kuulmine suurepärased. Nad on paksunahalised nagu elevandidki. Vaatamata oma kehakaalule suudavad ninasarvikud galopeerida sama kiiresti kui hobune.

Sugukonda kuulub viis retsentset liiki. Neist kaks liiki (valge-ninasarvik ja must-ninasarvik) elavad Aafrikas ja kolm Aasias.

• Laimokk-ninasarvik ehk valge-ninasarvik (Ceratotherium simum).

Sel on kaks alamliiki – põhjapoolne (Ceratotherium simum cottoni) ja lõunapoolne (Ceratotherium simum simum). Kuni 4,4 m pikk, 2 m kõrge ja kaalub 3–4 tonni. Valge-ninasarvikud toituvad peamiselt rohust, nende ülamokk on lai.

• Teravmokk-ninasarvik ehk must-ninasarvik (Diceros bicornis),

3–3,7 m pikk, 1,5–1,7 m kõrge ja kaalub 1–2 tonni. Must-ninasarvikud toituvad põõsaste ja puude okstest; nende ülamokk on kitsas ja terav.

• India ninasarvik (Rhinoceros unicornis).

On kolmest Aasias elavast liigist kõige suurem, olles kuni 4 m pikk ja kaaludes kuni 4 tonni. Tal on üks sarv ja sügavate vagudega hall nahk, mis meenutab soomusplaati. Elavad metsades ja toituvad rohust, lehtedest ja oksadest.

• Jaava ninasarvik (Rhinoceros sondaicus).

On natuke väiksem kui india ninasarvik, samuti hall, kuid pehmema nahaga, kuigi ka see näeb välja, nagu oleks ta soomustatud.

• Sumatra ninasarvik (Dicerorhinus sumatrensis).

Väikseim, tema pikkus ei ületa 3 meetrit ja ta kaalub umbes ühe tonni. Erinevalt teistest Aasia ninasarvikutest on temal kaks sarve ja ainsa liigina on tal karvane nahk.

Pleistotseenis elas karvane ninasarvik (Coelodonta antiquitatis).

Ninasarvikud elavad 3- või 4-liikmeliste perekondlike rühmadena ja liiguvad rohtu süües aeglaselt mööda savanni.

Et putukatest vabaneda, võtab ta mudavanni. Kuivades moodustab muda kooriku, mis kaitseb ninasarviku nahka.