Johannes Heil (15. september 1895 Jäärja vald – 24. juuli 1991 Tallinn) oli eesti elektrotehnikateadlane, tehnikakandidaat ja Eesti Teaduste Akadeemia liige (1954).

Ta lõpetas 1924. aastal Leningradis sõjaväe elektrotehnikaakadeemia.

Töötas aastatel 1925–1944 Moskvas, olles 1938–1944 NSV Liidu Elektritööstuse Ministeeriumi kesklaboratooriumi juhataja. Aastatel 1944–1951 töötas ta tehases Volta algul peainsenerina, hiljem direktorina. Ta kaitses 1952. aastal tehnikakandidaadi väitekirja.

1951. aastal valiti Johannes Heil Eesti NSV Teaduste Akadeemia korrespondentliikmeks tehnika alal, 1954. aastal akadeemikuks. Aastatel 1951–1954 oli ta Eesti NSV Teaduste Akadeemia Füüsika-, Matemaatika- ja Tehnikateaduste Osakonna akadeemik-sekretär, 1954–1968 Eesti NSV Teaduste Akadeemia Presiidiumi teaduslik peasekretär^[1].

NLKP ridadesse kuulus ta 1919. aastast.

Tema uurimused käsitlevad elektrienergiavarustust ja elektrimootoreid.

Tema onupoeg oli kirjandusteadlane, kirjandus- ja teatrikriitik, kultuuriloolane ja tõlkija Oskar Kuningas.

• 1948 Nõukogude Eesti preemia
• 1951 NSV Liidu riiklik preemia
• 1965 Eesti NSV teeneline teadlane
• 1985 Eesti Teaduste Akadeemia medal