Gustav I Eriksson Vasa ehk Gustav Vasa (arvatavasti 12. mai 1496 Lindholmen – 29. september 1560 Stockholm) oli Rootsi kuningas 1523–1560, Vasade dünastia rajaja, kuningate Erik XIV, Johan III ja Karl IX isa.

Eluajal nimetati Gustav Vasat enamasti nimega Gustav Eriksson, hiljem hüüti ka kuningas Gustaviks. Ise hakkas ta oma valitsusaja teisel poolel riigidokumentidele senise nime Göstaff asemel alla kirjutama nimega Gustavus. Tema nime võidi aga kirjutada veel mitmel eri viisil, näiteks Gustaf, Giöstaff, Gösta. 17. sajandil hakati teda Gustav II Adolfi kuningaks saamise järel nimetama Gustav I-ks. Nimekuju Gustav Vasa tuli kasutusele alles 18. sajandi lõpul, kuid sai 19. sajandi jooksul valdavaks. Kuningat hakkasid nõnda nimetama nii ajaloolased kui ka teised. Nimekujud Gustav Vasa ja Gustav I Vasa on ka tänapäeval enim kasutatud.

Gustav Eriksson sündis Upplandis saksa päritolu Rootsi kõrgaadlike perekonnas, mille liikmeid hakati hiljem kutsuma Vasadeks. Tema vanavanaisa Kristiern Nilsson oli olnud Kalmari uniooni valitseja ja Rootsi kuninga Eriku juures kantsler ning kuningavõimu pooldaja kuni surmani. Tema isa oli Erik Johansson ja ema Cecilia Månsdotter. Tal oli vähemalt seitse õde-venda, kellest suur osa suri noorelt. Isa suguvõsa liikmed olid esile tõusnud juba 15. sajandi alguses, kui nad hakkasid toetama Kalmari uniooni. Gustav Erikssoni isa Erik Johansson asus siiski toetama oma onu Sten Sture vanemat ning sai seetõttu 1501. aastal rüütliks. Ema pärines samuti kõrgaadlike (Banérite) seast.

16. sajand alguses olid Rootsis ebakindlad ajad. Regendid Sten Sture vanem, Svante Nilsson ja Sten Sture noorem püüdsid riiki ambitsioonikatest Taani-Norra kuningatest Hansust (Rootsis Johan II) ja Christian II-st (Kristian II) sõltumatuna hoida. Mõnda aega see ka õnnestus, kuid 1520. aastal tungis Christian suure armeega Rootsi sisse, Sten Sture noorem langes ja Rootsi alistus kuningale. Gustav oli selleks ajaks poliitika kohta juba nii mõndagi õppinud: umbes 1512. aastal sai temast Sturede õukonna liige ning 1518. aastal oli ta üks pantvange, kes anti kuningas Christiani valdusse rahuläbirääkimiste ajaks. Reetlik kuningas viis nad aga Kopenhaagenisse. Gustavil õnnestus vangistusest põgeneda ning ta resideeris mõnda aega Lübeckis, sõlmides seal hiljem väga kasulikuks osutunud tutvusi. 1520. aasta alguses naasis ta Rootsi, sest Christian oli hakanud teda Lübeckilt välja nõudma ning Gustav lootis oma kodumaal vastupanuliikujatega liituda.

Gustav maabus Kalmari lähedal, mis avaldas Sten Sture hukkumisest hoolimata sel ajal veel taanlastele vastupanu. Siiski ei sobinud kalmarlaste plaanid Gustavi omadega ja ta suundus peagi põhja poole ning seadis end sisse Upplandis, oma pärusmõisates. Sama aasta sügisel kutsuti Gustavit ühes enamiku teiste Rootsi kõrgaadlikega Stockholmi, kuid kahtlustav ja ettevaatlik Vasa otsustas sinna mitte minna. Tänu sellele pääses ta hukkamisest ka järgnenud Stockholmi veresaunas, kus leidis oma otsa Gustavi isa. Tema ema ja õed viidi aga Taani vangi, kus nad ka surid. Stockholmi veretööst teada saanud, lahkus Gustav Upplandist ning läks Dalarnasse.

Talvel 1520–1521 kutsus Gustav Dalarna talumehi Taani kuninga Christian II vastu tegutsema. Aadlikest liitlasi tal sel ajal ei olnud, sest nood olid kas tapetud või liialt ära hirmutatud. Talupojad polnud vastuhakust siiski kuigivõrd huvitatud ning Gustav asus teele, et Norrasse pakku minna. Aga vahepeal muutsid talupojad meelt, sest Christian oli alustanud traditsioonilist kroonimisjärgset ringreisi (Eriksgata't) läbi maa ning kohtles talupoegi karmilt. Peagi puhkes Smålandis mäss, seejärel otsustasid ka dalarnalased hakata kuninga vastu tegutsema. Nad saatsid saadikud Gustavit tagasi kutsuma. Need ajasid teda suuskadel taga 82 kilomeetrit (sellest on tulnud Vasaloppeti traditsioon), said ta kätte ja seejärel valisid dalarnalased ta enda peameheks. Seoses Gustavi viibimisega Dalarnas on tekkinud mitmeid legende, millest enamik on aga välja mõeldud tunduvalt hiljem. Tegelikult polnud ta talupoegade suhtes kuigi sõbralik, need olid lihtsalt ainsad, kellele ta tol ajal sai toetuda.

Taanlased ei suutnudki Dalarna üle kontrolli kehtestada. 1521. aasta alguses saatsid nad küll mõningaid vägesid selle piiridele, kuid Gustavi ja tema liitlaste sõjajõud lõid need puruks. Gustav ise lahingutes ei osalenud, piirdudes ettevõtmise poliitilis-strateegilise juhtimisega. Samal ajal, kui dalarnalased taanlaste ja unioonimeelsete rootslaste vastu edu saavutasid, levisid rahutused üle kogu riigi, seda nii Dalarnast kui ka Smålandist lähtuvalt. Christian pidi aga naasma Taani, kus samuti kasvasid temavastased meeleolud. 1523. aastal sundisid mässulised aadlikud Christiani troonist loobuma ja Taani troonile sai Frederik I. Nõnda said ülestõusnud üha hoogu juurde ning peagi asus Gustav Stockholmi piirama.

1521. aasta suvel nimetati Gustav Rootsi sõjaliseks juhiks ja regendiks.

Gustav võitis ning 6. juunil 1523 valiti ta kuningaks, mis tähendas Kalmari uniooni lõppu. See päev on Rootsi rahvuspüha. 24. juunil 1527 toimunud Västeråsi riigipäeval, kus osalesid neli piiskoppi ja esindajad Uppsala toomkapiitlist (va Åbost), 144 aadlikku (kellest 16 olid Rootsi riiginõukogu liikmed), 32 linnakodanikku, 105 talupoega ja 14 esindajat kaevanduspiirkondadest, saavutas Gustav Eriksson ultimaatumiga Västeråsi retsessi ja Vesterås ordinantia'ga võimu Rootsis asuva kiriku üle, allutades kiriku kuningale.

Gustav alustas ka Rootsis roomakatoliku kiriku reformatsiooni, allutades kiriku ja Rootsi kiriku organisatsiooni riigile. Ta asendas senised Rooma paavsti poolt ametisse kinnitatud kirikujuhid, kes olid toetanud Taani kuningat Christian II – Västeråsi piiskopi Peder Jakobssoni (Sunnanväderi), peapiiskopi Gustav Trolle ja Hans Braski – ning nimetas ametisse teda toetanud Uppsala peapiiskopi Johannes Magnuse (rootsipäraselt Johan Månsson) ja Strängnäsi, Linköpingi, Skara, Västeråsi, Växjö, Kalmari, Stockholmi jt piiskopkondade piiskopid. 1523. aastal nimetas Rootsi kuningas Gustav Vasa Johani Uppsala peapiiskopiks ilma paavsti heakskiiduta, sest paavst Clemens VII ei pidanud eelmise peapiiskopi Gustav Trolle ametist kõrvaldamist seaduslikuks. Kuid mõne aja pärast astus Johannes Magnus välja kuninga reformatsiooniplaanide ja tema luterlastest nõunike Olaus ja Laurentius Petri vastu. Aastal 1526 sõitis Johannes Magnus saadikuna Moskva suurvürstiriiki Vassili III juurde ja enam tagasi ei tulnud. 1527. aasta Västeråsi riigipäeval kuulutasid Gustavi valitsemist ja kiriku riigikirikuks reformimist toetavad kirikujuhid Gustav Vasa Rootsi kiriku juhiks. Vasa määras aastal 1531 Johannes Magnuse asemele uueks peapiiskopiks Laurentius Petri. Clemens VII tunnistas Trolle tagandamise lõpuks seaduslikuks ja Johannes Magnuse uueks peapiiskopiks, aga sel ajal oli Rootsi juba katoliku kirikust lahku löönud ja Johannes Magnus jäi Rooma kuni surmani, misjärel paavst Paulus III nimetas Rootsi uueks peapiiskopiks tema venna Olav Månssoni (Olaus Magnuse). Kiriku reformimise käigus andis Laurentius Andreae Gustavi valitsemisajal 1541. aastal välja ka rootsikeelse piibli. Samuti suleti Rootsis rooma-katoliku kiriku dominiiklaste, Gripsholmi (1525) ja Vesterå klooster.

1527. aastal nõudis Gustav Vasa riigipäevalt raha iseseisvussõja ajal tekkinud suurte sõjalaenude tasumiseks hansalinn Lübeckile, ähvardades muidu troonist loobuda. Lisaks pressis ta riigipäevalt välja loa riigistada kiriku suured maavaldused. Ära võeti ka kirikukellad, millest valati suurtükke.

Talupojad, sealhulgas Dalarna omad, korraldasid mitu ülestõusu sõjajärgse raske majandusliku olukorra ning vastuseisu tõttu usupuhastusele ja kõrgetele maksudele, kuid Gustav Vasa surus nad iga kord maha.

Gustav abiellus 24. septembril 1531 Saksi-Lauenburgi printsessi Katharinaga. Abielust sündis

• Erik XIV (1533–1577), Smålandi hertsog 1557–1560, Rootsi kuningas 1560–1568

1. oktoobril 1536 abiellus ta Margareta Eriksdotteriga (1514–1551), kes oli riiginõunik Erik Abrahamssoni tütar. Abielust sündisid

• Johan III (1537–1592), Soome hertsog, Rootsi kuningas 1568–1592
• Katarina (1539–1610), Ida-Friisimaa krahvi Edzard II (1532–1599) abikaasa
• Cecilia (1540–1627),^[1] Baden-Rodemacherni markkrahvi Christoph II (1537–1575) abikaasa
• Magnus (1542–1595), Östergötlandi hertsog 1560–1569
• Karl (sündis ja suri 1544)
• Anna (1545–1610), Veldenzi pfaltskrahvi Georg Johann I abikaasa
• Sten (1546–1547)
• Sofia (1547–1611), Saksi-Lauenburgi hertsogi Magnus II abikaasa
• Elisabet Vasa (1549–1597) Christoph von Mecklenburgi abikaasa
• Karl IX (1550–1611), Södermanlandi hertsog 1560–1604, regent 1599–1604, Rootsi kuningas 1604–1611

22. augustil 1552 abiellus Gustav Vadstena linnuses Katarina Stenbockiga (1535–1621). Abielu jäi lastetuks.

Gustav Vasa õde Margareta Eriksdotter (Vasa), kes oli abielus krahv Joakim Brahe ja seejärel Johann VII von Hoyaga, suri Tallinnas 31. detsembril 1536 ja maeti Tallinna Toomkirikusse peaaltari ette.

• Lars-Olof Larsson. "Gustav Vasa: riigiisa või türann?", Tallinn, Kunst, 2005.
• Paul Barron Watson. "The Swedish Revolution under Gustavus Vasa". Boston. Little, Brown, and Company. Univercity Press: John Wilson and Son, Cambridge.