BMW M1

BMW M1 (E26)
BMW M1 Brooklynis Carparki üritusel
Tootja BMW
Tootmine 1978–1981
Klass sportauto
Kere tüüp 2-ukseline kupee
Paigutus keskmootor-tagavedu
Mootor 3,5 L (3453 cm³) M88 R6
Tühimass umbes 1300 kg
Max kiirus 262 km/h
Disainer Giorgetto Giugiaro

BMW M1 (tehase arenduskood E26) on BMW aastatel 1978–1981 väikeses seerias toodetud keskmootoriga sportauto, mis loodi algselt võidusõitude jaoks.

Ajalugu

Taust

1972. aastal asutatud BMW M (Motorsport) divisjon oli võidusõiduradadel legendaarse BMW 3.0 CSL-iga (E9) edukas, mistõttu divisjoni juht Jochen Neerpasch avaldas 1970. aastate lõpul soovi võistelda BMW pearivaali Porschega FIA 5. grupi sportautode võistlussarjas spetsiaalselt selleks ehitatud võidusõiduautoga. Neerpasch nõudis arendusprogrammi juhina, et loodav auto oleks kindlasti keskmootoriga, et olla konkurentsivõimeline. Projekti aluseks võeti 1972. aastal Müncheni olümpiamängude ajaks Paul Bracq' disainitud ideeauto BMW Turbo (E25), millest oli ehitatud kaks eksemplari.

Arendus ja koostööpartnerid

M1 arendus algas 1976. aastal. Neerpasch plaanis autot esitleda märtsis 1978 Genfi autonäitusel ja sama aasta juunis osaleda Le Mansi 24 tunni võidusõidul. Erinevate viivituste tõttu auto valmimine aga hilines. Kui M1 oli lõpuks tootmisvalmis, olid FIA homologatsioonireeglid muutunud: 5. grupi homologatsiooninõuded tegid nüüd kohustuslikuks eelneva homologatsiooni ühes 1.–4. gruppidest, enne kui autot sai hakata edasi arendama 5. grupi jaoks. Seega hakati M1 homologeerima 4. grupi jaoks, mille nõuded ette nägid 400 tänavakõlbliku auto tootmise.[1]

Kuna BMW-l polnud M1 tootmiseks piisavalt ressursse, otsustati leida koostööpartner. Valik langes Lamborghinile, kellel oli juba ligi kümneaastane kogemus keskmootoriga autode tootmisel. Mehaanikaosa disain usaldati võidusõiduautode konstruktorile Gianpaolo Dallarale, keredisaini tegi Giorgetto Giugiaro Italdesignist ning mootoriarendus jäi BMW Motorsporti pärusmaaks. Mootor pidi põhinema peagi turule tuleva E24 635CSi mootori baasil.

Kuna Lamborghini vaevles finantsraskustest, oli BMW aprillis 1978 sunnitud projekti taas enda alla võtma. Kuna auto projekteerimine oli pooleli jäänud, moodustasid osa Lamborghinist lahkunud inseneridest ettevõtte Italengineering, mis nõustus projekteerimise lõpuni viima.[2] Seega toimus auto esmaesitlus 15. oktoobril 1978 Pariisi autonäitusel.

Tehnika

Mootor ja jõuülekanne

M1 mootoriks sai BMW uus M88 (3453 cm³ R6 Kugelfischer kütuse sissepritsega, võimsusega 204 kW/277 hj). Käigukastiks oli ZF 5DS25 viiekäiguline "dog-leg" manuaalkäigukast, kus esimene käik asus ebatavalises asendis tagasikäigu all (võidusõidus kasutatakse esimest käiku harva).

Tootmine

M1 montaaž toimus mitmes etapis Itaalias ja Saksamaal. Reggio Emilias tootis firma TIR (Trattamento Italiano Resina) klaaskiust karkassid ning Modenas valmistas Marchesi toruraami šassiid. Need komponendid toimetati Italdesigni tehasesse Torinosse, kus kered kokku pandi. Seejärel saadeti Itaalias valmistatud kered Lääne-Saksamaale Stuttgarti Bauri tehasesse mehaanikaosade montaažiks. Sinna toodi Münchenist käsitsi valmistatud M88-mootorid ning autod pandi kokku käsitsi. Lõpuks viidi autod Münchenisse BMW Motorsporti juurde lõppkontrolliks ja müüki suunamiseks.

Kokku toodeti vaid 453 M1 mudelit (400 tänavakõlblikku ja 53 võidusõiduautot), muutes selle üheks haruldasemaks seeriatoodetud BMW-ks.[1][2] 1979. aastal oli M1 hinnaga 113 000 DEM Lääne-Saksamaa kalleim auto.

BMW M1 Procar Championship

1979. aastal polnud endiselt nõutud 400 autot valmis ja seega ei tohtinud M1 üheski võistlussarjas osaleda. Seetõttu astus Neerpasch kõnelustesse Max Mosleyga, kes oli toona konstruktorfirma March Engineering juht ning FOCA (Formula One Constructors Association, Vormel 1 Konstruktorite Liit) liige. BMW tegi Mosleyga koostööd Vormel 2 sarjas. Neerpasch ja Mosley leppisid kokku monosarja BMW M1 Procar Championship loomises, mis toimuks Vormel 1 võistluste soojendussõitudena.

Procar sarja autod kasutasid võidusõidukasutuseks kohandatud M88/1 mootorit võimsusega 346 kW/470 hj. Procar võistlused toimusid 1979. ja 1980. aastal. Võitjaks tuli 1979. aastal Niki Lauda ja 1980. aastal Nelson Piquet.

Homologatsioon ja võistluskarjäär

1980. aastal teatas BMW kavatsusest siseneda Vormel 1 võistlussarja 1982. aastal mootoritarnijana Brabham tiimile. Seetõttu anti BMW Motorsportile korraldus prioriteedid ümber seada ja Procar sarjast taanduda. Samal aastal täitis BMW lõpuks ka FIA homologatsiooninõude 400 auto tootmiseks ning M1 sai 1. detsembril 1980 4. grupi tüübikinnituse.

Ühest võistlusautost loodi ka üks BMW nn. Art Car, millega võidusõitja Herve Poulain osales juunis 1979 Le Mansi 24 tunni sõidul omaenda erameeskonnaga, kaassõitjateks Manfred Winkelhock ja Marcel Mignot. Selle disaini tegi Andy Warhol, auto tuli IMSA GTX klassis teiseks ja üldarvestuses kuuendaks.[3]

Seejärel lõpetas BMW 5. grupi võistlusauto arenduse, kuigi oli ehitatud vaid kaks 5. grupi autot. Need kasutasid M88/2 turbomootorit, mille võimsus ulatus 662 kW/900 hj-ni. Kuna BMW keskendus nüüd Vormel 1 sarjale, ei toimunud 1981. aastal enam Procar sarja ning võistlusautod müüdi mitmetele erameeskondadele.[4] Kuna M1 nüüd vastas homologatsiooninõuetele, hakkasid sellega võistlema ka eravõistkonnad.

Viited

  1. 1 2 "BMW M1: history, reviews and specs of an icon". evo (inglise). Vaadatud 31. detsembril 2023.
  2. 1 2 Webster, Larry (juuni 2014). "BMW M1 Procar". Road & Track. 65 (9): 66–69.
  3. ↑ "BMW Art Car 4: E26 M1 Procar by Andy Warhol". Supercar Nostalgia (Ameerika inglise). 23. detsember 2022. Vaadatud 18. oktoobril 2025.
  4. ↑ "BMW M1 Procar". web.archive.org. 14. mai 2008. Originaali arhiivikoopia seisuga 14. mai 2008. Vaadatud 31. detsembril 2023.
allikas: https://et.wikipedia.org/wiki/BMW_M1