Arnold Johannes Wilhelm Sommerfeld (saksa hääldus: ˈzɔmɐˌfɛlt; 5. detsember 1868 – 26. aprill 1951) oli saksa füüsikateoreetik, kes on tuntud oma teedrajavate uurimustega aatomifüüsikas ja kvantfüüsikas. Ta oli Londoni Kuningliku Seltsi välisliige.[1]

Töö juhendajana

Sommerfeld oli paljude õpilaste õpetaja ja mentor teoreetilise füüsika uuel ajajärgul. Ta juhendas paljude hilisemate Nobeli auhinna laureaatide doktoritöid füüsikas ja keemias (ainult J. J. Thomsonit võib temaga mentorluse vallas võrreldavaks pidada). Juhendas näiteks Werner Heisenbergi, Wolfgang Pauli, Peter Debye doktoritööd.

Panus teadusse

Ta tutvustas teise kvantarvu (orbitaalkvantarv) ja kolmanda kvantarvu (magnetiline kvantarv). Tema panuseks peetakse ka peenstruktuuri konstandi tutvustamist ja röntgenikiirte lainete teoorit.

Tunnustus

Sommerfeldi esitati Nobeli auhinnale 84 korda, mis suurim esitamiste arv. Talle järgneb esitamiste poolest Otto Stern, keda esitati 82 korda.[2]

Viited

  1. ↑ Born, Max (1952). "Arnold Johannes Wilhelm Sommerfeld. 1868-1951". Londoni Kuningliku Ühingu liikmete järelehüüded. 8 (21): 274–296. DOI:10.1098/rsbm.1952.0018. JSTOR 768813.
  2. ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 24.12.2019. Vaadatud 14.10.2019.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
Allikas: https://et.wikipedia.org/wiki/Arnold_Sommerfeld
No tags for this post.