Alma Ast
Elulugu
Ast-Ani sündis Sulustvere külas, taluperemehe Martin Anni ja Mari Kurvitsa tütrena. Ta tutuvus Mihkel Martnaga 13-aastaselt ja temaga vesteldes võttis omaks vasakpoolsed väärtused. Asus Tartusse õppima Alfred Grassi tütarlastekooli. Jätkas õpinguid Puškini tütarlastegümnaasiumis.[1]
19-aastaselt astus Ast Eesti sotsiaaldemokraatlikku parteisse (ESDTP), mis oli tollal veel Venemaa sotsiaaldemokraatliku partei alaosa.[2] Ta tegutses sotsiaaldemokraatlikes salaorganisatsioonides ja osales ajakirja Koit väljaandmises. Ta arreteeriti 1905. aasta revolutsiooni ajal 1905. aasta juulis ja uuesti 1906. aasta alguses. 1907. aasta aprillis sai ta kohtukutse, mistõttu ta pages Soome läbi Peterburi. Ta viibis pagulasena Soomes viis aastat.[1]
Ta õppis aastatel 1912–1916 arstiteadust Peterburi Psühhoneuroloogia Instituudis. Kui ESDTP loodi 1917. aastal iseseisva organisatsioonina, kuulus ta Eesti sotsiaaldemokraatliku partei asutajate hulka. Poliitilise tegevuse alal pidas ta eriti sidet Soome sotsiaaldemokraatliku partei naisorganisatsioonidega, kellega olid head suhted säilinud pagulusaastatest.[2] 28. mais 1920 sai Ast Eduard Vilde asendusliikmena Asutavasse Kokku.[3] Ta ei kuulunud ühtegi komisjoni ja ei võtnud kordagi sõna.[4] Ast-Ani poliitiline karjäär kestis 1920. aasta lõpuni.[1]
1919. aastal alustas Alma meditsiiniõpinguid Tartu Ülikoolis ja lõpetas 1924. aastal Tartu Ülikooli arstiteaduskonna, spetsialiseerunud naha- ja suguhaigustele, täiendanud end ka uroloogias.[2] Ta oli EÜS Ühenduse liige.[1][5]
Õpingute järel kolis Ast Tallinna. 1926. aastast oli ta Eesti Arstide Seltsi liige ja tervishoiunõuandla abielunõustaja. Aastatel 1926–1940 töötas Ast Tallinna 3. Haiglas naha- ja suguhaiguste arstina, ordinaatorina ning uroloogina. Ta oli ka Eesti Lastesõprade Ühingu abiesinaine ja täiendas end erialaselt ka välismaal.[1][5]
Pärast 1944. aastat töötas Ast naha- ja suguhaiguste arstina Tallinnas ja Keilas. Hiljem töötas ta surmani Vabariiklikus Vereülekande Jaamas. Pärast pensionile jäämist tegutses Ast lastehaiglas, et toetada haiget õde ja minia ema. Okupatsiooni ajal oli ta mustas nimekirjas, kuna ta lapsed olid põgenenud välismaale. Talle oli siiski osa tema korterist (Lai tänav 11) ja sisseseadest jäetud.[2]
Asti suri 30. oktoobril 1958 insuldi tagajärjel. Ta maeti 2. novembril Metsakalmistule.[2][6]
Isiklikku
Ta tutvus kirjaniku ja poliitiku Karl Astiga läbi tema venna Gottlieb Asti. Nad teavitasid oma kihlumisest 1905. aastal. Alma ja Karl abiellusid Peterburis 28. augustil 1912 ja olid abielus 1932. aastani.[5] Nende tütar Iiris sündis 1917. aastal ja poeg Orvo 1920. aastal.[1]
Tal oli kasuvend Aleksander. Tema vend August saadeti 1905. aasta revolutsiooni ajal Viljandi välikohtu ette ja mõisteti surma.[1]
Tartus õpingute ajal elasid Astid Tähe ja Päeva tänava nurgal. Tallinnas elasid Astid koos aadressil Kopli tänav 4.[1]
Viited
- 1 2 3 4 5 6 7 8 Reinart, Heili (12. november 2019). "Hinnatud arst Alma Ast-Ani kaotas Nipernaadist abikaasa Karl Asti enda noorele õetütrele". Postimees Naine.
- 1 2 3 4 5 "Dr. Alma Ast surnud". Vaba Eesti Sõna. 20. november 1958. Lk 11.
- ↑ "Asutav Kogu: Juhatus ja liikmed". Riigikogu. 16. oktoober 2025. Vaadatud 21. veebruaril 2026.
- ↑ Päts, Katariina Sofia. "Asutav Kogu 100, naised Asutavas Kogus". Eesti Advokatuur. Vaadatud 21. veebruaril 2026.
- 1 2 3 "Alma Ast". Album Academicum Universitatis Tartuensis 1918-1944. Vaadatud 21. veebruaril 2026.
- ↑ "Asutava Kogu liige Alma Ast-Anni". Haudi. Vaadatud 21. veebruaril 2026.