«On olnud kalduvus eeldada, et iga tunnus, mis liikide vahel märkimisväärselt erineb, on kujunenud loodusliku valiku toimel kindla eesmärgi jaoks, kuid selline evolutsiooni «eesmärgipärane» käsitlus on ebatäpne,» ütleb Noreen von Cramon-Taubadel New Yorgi osariigis asuvast Buffalo ülikoolist.

Lihtsustatult öeldes on lõug alalõua luuline eend, mis ulatub esihammastest ettepoole. Isegi meie lähisugulastel ei olnud ühelgi teisel inimliigil lõuga, kuid põhjus, miks see tunnus välja kujunes, on olnud seni mõistatuseks.

Mõned teadlased arvavad, et see võib vähendada mälumisel alalõua esiosale langevat koormust või toetada meie võimet moodustada sõnu. Teised usuvad, et see kujunes välja sugulise valiku tulemusena.

On ka neid, kes kahtlevad, kas lõual üldse mingit eesmärki on, kahtlustades, et luuline eend võis tekkida juhuslikult kolju ja lõualuu muude evolutsiooniliste muutuste käigus.

Von Cramon-Taubadel ja tema kolleegid uurisid, kas asi ei võiks olla hoopis milleski muus – geneetilises triivis, ehk sisuliselt juhuslikes evolutsioonilistes muutustes.

Selle väljaselgitamiseks uurisid nad 532 koljut, mis kuulusid inimestele ja 14 teisele tänapäeva inimahvide liigile ja alamliigile – sealhulgas šimpansid, bonobod, gorillad, orangutanid ja gibonid – ning mis pärinesid muuseumikogudest.

Teadlased mõõtsid 46 kaugust täpselt määratletud anatoomiliste orientiiride vahel pea ja lõualuu piirkonnas – nende seas üheksa mõõdet piirkonnas, millest inimestel kujuneb lõug ning kandsid tulemused evolutsioonilisele sugupuule.

Seejärel kasutasid nad saadud andmeid, et hinnata kõigi inimahvide viimase ühise eellase tõenäolist pea- ja lõualuukuju. Lõpuks rakendasid nad standardset kvantitatiivset geneetilist mudelit, et testida, kas muutused igas sugupuu harus olid suuremad või väiksemad, kui võiks eeldada üksnes juhusliku geneetilise triivi korral.

Nad leidsid, et kolm lõuaga seotud inimese tunnust olid tõenäoliselt otseselt valiku all – see tähendab, et neis oli midagi piisavalt soodsat, et mõjutada nende evolutsiooni. Ülejäänud kuus tunnust näisid aga olevat valikust mõjutamata või olid teiste, lõuaga mitteseotud tunnuste evolutsiooni kõrvalsaadused (vt lisaks PLOS One, https://doi.org/hbn72k).

Kui meie esivanemad muutusid üha püstisemaks, paindus nende koljupõhi ning nägu nihkus ajukolju alla, selle asemel et eenduda ettepoole nagu šimpansidel, selgitab von Cramon-Taubadel. Samal ajal vähendasid suuremad ajud ja muutused toitumises vajadust suurte esihammaste ja võimsate mälumislihaste järele, mille tulemusel vähenes näo alaosa ja alalõua suurus. Aja jooksul taandusid ülalõualuud tahapoole, jättes alalõua hammastest ettepoole ulatuma – nii kujunesid esimesed alalõuad.

Seega näib see ainulaadne tunnus olevat tekkinud inimeste püstise kehahoiaku, suuremate peade ja väiksemate hammaste evolutsiooni tagajärjel, näidates, kuidas valik ühes kehapiirkonnas võib kaasa tuua muutusi ka teistes, ütleb von Cramon-Taubadel.

Alessio Veneziano jaoks Pariisis asuvast Prantsuse rahvuslikust loodusloomuuseumist viitavad tulemused sellele, et lõug on «õpikunäide» mitteadaptiivsest tunnusest – omadusest, mis ilmneb ilma loodusliku valiku otsese toimeta. «Mind paelub alati, kui näen kinnitust olulistele evolutsioonilistele suundumustele, mis toimuvad mitteadaptiivselt.»

Algselt populaarteaduslikus ajakirjas New Scientist avaldatud artikkel ilmub Postimehes väljaande loal. Inglise keelest tõlkis Kaido Einama.