Molekulaartafonoom Alexandra Morton-Hayward ja kolleegid koondasid uues töös kokku üle 4400 muistse inimaju kogu maailmast. Vanimad neist leidudest pärinesid 12 000 aasta tagant. Töö käigus ilmnes, et aju peab võrreldes muude keha pehmete kudedega kõdunemisele palju paremini vastu, vahendab ScienceAlert.

Vahel säilib ainult aju

Kui inimkeha jääb loodusesse lagunema ja seda pole palsameeritud ega külmutatud, säilivad pehmed koed haruharva. Katsetel tuginevad kõdunemisuuringud näitavad, et aju laguneb sel juhul tavaliselt suhteliselt ruttu. Nüüd huvitas Alexandra Morton-Haywardit ja kolleege, kas pehmete kudede säilimine läbi aja on tõesti nii haruldane, kui arvatud.

Selleks vaatasid nad põhjalikult läbi kogu kättesaadava varasema teaduskirjanduse ja võtsid ühendust eri maailmanurkade ajaloolastega. Ühtekokku panid nad 213 allika põhjal samasse andmebaasi kirja 4405 tänini säilinud inimaju. Ajuleiud pärinesid kõigilt mandritelt peale Antartika ja mõnel juhul kirjeldati neid esimest korda juba 17. sajandi keskel.

Säilinud ajusid on leitud erinevatest keskkondadest. Näiteks on neid teada Hispaania kodusõja aegsest massihauast, kus ajud säilisid kuulihaavade kiuste. Samuti hõlmas valim ajusid Vana-Egiptuse kõrbest ja inkade rituaalsete ohvrite seast Llullaillaco suikunud vulkaani lähistelt umbes 1450. aastast. Ühtlasi olid valimis näiteks ühe Rootsi kiviaegse järve kaldalt leitud ajud ning umbes 220. aasta paiku e.m.a surnud ja Taani turbarabast leitud nn Tollundi mehe aju.

Selgus, et elundit ümbritsevad keskkonnatingimused olid heas kooskõlas selle loodusliku säilimise viisidega. Näiteks võis aju kuivada, külmuda, turbarabas parkuda või keharasvade vahalaadseks muutumise toimel n-ö seebistuda.

Töörühm märkas sedagi, et ligi kolmandik uuritutest ehk 1308 aju osutusid luustikus ainsaks säilinud pehmeks koeks. Nii oli see ainus säilinud pehme kude ka mõnede 12 000 aasta taguste leidude puhul.

Elundi vastupidavust ei saa kirjutada teadlaste sõnul üksnes looduslike tingimuste arvele. Selliseid ajusid on leitud nii madalatest kalmudest kui ka massihaudadest, hauakambritest, laevavrakkidest, hauakääbastest kui ka maha raiutud peadest. Töörühma sõnul viitab see, et kesknärvisüsteemil võib pehme koe säilimiseks olla omaette säilemehhanism.

Milline see erimehhanism on, peab selguma tulevastes uuringutes. Küll aga oletavad uurijad, et see võib olla ajumolekulide ja mingi keskkonnateguri vastastikmõju. Näiteks võivad ühte sulada ajus leiduvad valgud, rasvad ja suhkrud. Kokkupuutel teatud metallidega, näiteks ajus leiduva vasega, võivad sulamist moodustuda polümeersed makromolekulid.

Uuringust tõstatub aga teisigi uurimisküsimusi. Töörühm kirjutab, et nende koostatud nimekiri on esimene samm ammendavast ja süsteemsest muistsete ajude uuringust. Samuti saab nimekirja toel ammutada võimalikult palju ajus koostist ja aju ehitust puudutavat infot. Muistsed ajud võivad anda paremat aimdust ka nii neuroloogiliste haiguste ajaloost, närvikoe arengust ja talitlusest kui kamuitsete inimeste vaimse võimekusest ja käitumisest.

Uuring ilmus Londoni Kuningliku Seltsi Toimetistes.