Ajaloofilosoof Francis Parker Yockey hinnangul on demokraatia kõrgtsivilisatsioonide paratamatu haigus, mida on vaja loomuliku ühiskonna tõvekindluse taastamiseks.  

Käesolev tõlge on Yockey 1948. aastal ilmunud mahuka teose “Impeerium: ajaloo ja poliitika filosoofia” peatükk “Demokraatia”. Autor pidas oma aega “demokratia ajastu” lõpuks ja lääs oli tema hinnangul astumas sellele järgneva “absoluutse poliitika ajastusse”. Kui hinnata Ameerika Ühendriikide ja Euroopa ning selle Liidu hilisemaid arenguid, siis vähemalt mingis ulatuses peab tema nägemus paika. Yockey’i nägemust liberalismist saab lugeda siit.

Teine ratsionalismi* oluline kõrvalsaadus on demokraatia. Sellel sõnal on palju tähendusi ja Esimeses Maailmasõjas liikus see Euroopa väliste jõudude omandisse ning see kuulutati samatähenduslikuks liberalismiga. Milline tõlgendus on loomulikult vaieldav ja sellel mitu teisendust. Kuid esmalt ülevaade, milline on kaasaegse demokraatia ajalooline alge.

Tänapäeva demokraatia sündis 18. sajandi keskel tänu ratsionalismile. Ratsionalism eiras ajalugu kui misiganes mõttekäikude ja ettevõtmiste toetuspunkti, mille tõttu Kirikul, riigil, aadel- ja vaimulikkonnal pole mitte mingisuguseid traditsioonist tulenevaid õiguseid. Aru on [ratsionalismi kaastekstis] kvantitatiivne suurus ja sellest tulenevalt kaotasid seisused nende senise tähtsuse ja nende kohale tõsteti rahvamassid. Eelnevatel sajanditel nimetati monarhe riikide nimede järele. Millest tulenevalt nimetati Prantsusmaa kuningat “Prantsusmaaks”. Samamoodi nimetati seisuste kogu “Prantsusmaaks”, “Inglismaaks” või “Hispaaniaks”. Kuid ratsionalismi jaoks on tähtis hulga suurus, mitte kvaliteet ja nii saab rahvus massist. “Rahvast” sai sõnarelv, millega sunniti seisused vaikima ja keelustati nende poliitiline olemasolu. Alguses nimetati massi “kolmandaks seisuseks”, aga hiljem seisused tühistati.

Kuid kõigest hoolimata oli demokraatia idee küllastunud võimutahtest, mis pole ainult üldistus, vaid kõikehõlmav arusaamine, millel on isikuteülene jõud. Kõik areng, mille saaduseks on ratsionalism ehk ajastu, mille jooksul kultuur muutus tsivilisatsiooniks, kujutas lääne organismi loomulikku kriisi. Mille tõttu oli tegemist haigusnähuga ja haigus on demokraatiagi, kuid see oli probleem, mille läbivad kõik kõrgkultuurid ning selle järele oli loomulik vajadus. Demokraatia ei otsi kompromisse, mitte mingisugust “tasakaalu”, ega autoriteedi hävitamist – selle eesmärgiks on ainult võim. Demokraatia eirab seisuseid nende asendamise eesmärgil.

Võimusüsteemiks saades muutub demokraatia aristokraatiaks.

Üheks demkraatia idee omaduseks oli aristokraatliku põhimõtte hülgamine, mis võrdsustas inimese ühsikondliku tähtsuse poliitilise tähtsusega. See soovis osutatud põhimõtte pöörata pahupidi ja muuta ühiskondliku sõltuvaks poliitilisest. Loomulikult ol tegemisti ainult uue aristokraatia tekitamisega ja see tõestas seika, et demokraatia on iseennast hävitav süsteem: võimusüsteemiks saades muutub demokraatia aristokraatiaks.

Napoleonil on selles vaates võimalikest olulisim sümboolne tähendus. Ta oli suur demokraat, suur vulgariaan (lihtrahva-mees), kes juhtis revolutsiooni dünastia ja aristokraatia vastu, kuid lõi iseenda dünastia ning tegi enda armee marssalitest hertsogid. See ei olnud tema poolt küünilisus, ega veendumuste reetmine. Napoleon More imperaatorina oli samasugune demokraat kui Pariisi tänavate märatsevatest rahvajõukudest puhastamise ajal. Demokraatia, kuna see koondab rahvastiku masse, muudab rahvaste ja kultuuride võimupotentsiaali märkimisväärselt suuremaks. Demokraatia on idee, et hertsogist ei saa marssal ainult põhjusel, et ta on hertsog, vaid marssalist saab tema teenete eest hetrsog. Valitsemise tehnikana on tegemist ainult uue lahendusega, kuidas väärtustada tipppoliitikuid. Ühiskondlik seisund muudetakse sõltuvaks poliitilisest või sõjalisest auastmest, mitte vastupidi.

Uus demokraatia dünastia ja uus demokraatlik aristokraatia on täidetud samasuguse allesjäämise (kestvuse) tahtega, mis hoidis elus Hohenstaufeneid, Capeteid, Normaneid, Hapsburge, Welfe ja feodaalaja parunite sugupõlvi, kelle nimed ning sellega kaasnevad traditsioonid kestavad tänaseni.

Revolutsioon, millele järgneb võimu konsolideerimine ja imperialism – selline on demokraatia ajalugu.

Ajalooliselt rääkides kujutab demokraatia [ainult] tunnet ja sellel pole mitte mingisugust pistmist “õiglusega”, “esindusvalitsuskorraldusega” või millegi sarnasega. Kogu demokraatiatsükkel suruti kokku suure Napoleoni suhteliselt lühikese karjääri pingelisse sümbolismi. Selle mehe valem La carriére ouverte aux talens (talentidele avatud karjäärid) väljendab misiganes “õigluse” vaadet, mida demokraatiast võib leida, täpsemalt võimaluste võrdsust. Mis ometigi ei kujuta auastmete või õiguste astmestamise lahendust. Revolutsioon, millele järgneb [võimu] konsolideerimine ja imperialism – selline on demokraatia ajalugu.

Kuid kogu demokraatia tsükli väljendumine Napoleoni lühikese elu jooksul, oli sümboolne, sest selles võeti kokku suurem osa demokraatia tulevasest kahe sajandi pikkusest eluajast.* Demokraatia ei kujuta [objektiivse] reaalsuse, sõja, ajaloo ja poliitika hülgamist, nagu seda teeb liberalism. See jääb poliitika piiresse, kuid soovib poliitikast teha rahvahulkade teema. See soovib muuta kõik inimesed sõltuvaks poliitikast ja teha kõigist poliitikud. Napoleoni märkus Goethele “Poliitika on saatus!” väljendab selle, mida nimetatakse demokraatiaks, poliitilise vundamendi laiendamist. Kuni 18. sajandi lõpuni olid sõda ja poliitika valitsuskabinettide, kuningate ja pisikeste elukutselistest sõjaväelastest koosnevate armeede teema. Poliitika ja sõda puutusid tavainimese ellu harva. Demokraatia muutis kõike seda: demokraadid saatsid lahingusse riigi kogu inimjõu, demokraatia sundis kõiki inimesi kujundama arvamust valitsemise teemal, see sundis inimesi avaldama seisukohti rahvahääletustel ja valimistel. Kui inimesel ei olnud oma sõltumatut arvamust – mida rohkem kui 99 protsendil inimestel ei ole – siis sunniti arvamus talle peale ja kinnitati, et see on tema enda mõte.

Selline oli demokraatia idee saatus, et see sündis samal ajal [XVIII sajandi keskel] kui majanduslik ajastu. See tähendas, et autoritaarseid arenguid piirati ja need pidid lühikese Napoleoni ausähvatuse järel enda väljendamiseks ootama poliitilise ajastu tulekut. Kuid majandusliku ajastu lõpp tähendas ühtlasi demokraatia idee lõppu. Demokraatia oli tegelikult suurema osa selle ajaloo jooksul majanduse teener selle võitluses võimu vastu.

Demokraatiaks nimetatav põhiseadustutatud anarhia teenib ainult rahamehe huvisid.

Demokraatial olid kaks poolust, võimekus ja mass. See tegi kõigist inimestest poliitika osalised ja andis nende seast edukatele võimaluse koondada enda kätte kümneid kordi suurem võim, kui see oli võimalik absoluutsetel monarhidel. Kuid isegi Napoleon More ei suutnud seista vastu jõududele, mida raha(võim) koondas majanduslikul ajastul tema vastu ja pisemaid demokraatlikke diktaatoreid oli veelgi hõlpsam allutada. Hispaania More Lõuna-Ameerikas, kus rahavõim ei olnud nii absoluutne, näitas terve demokraatlike diktaatorite traditsioon – kellest tuntumad on Bolivar, Rosas, Francia, O’Higgins – kuidas jõuline autoritaarne kalduvus on rahvavõimu osa.

Kuid enamuses riikides säilitati demokraatia sõnavara. See lubas majanduslikel jõududel pidada ennast ülal kas vähem või rohkem absoluutsel moel, sest need allutasid esmalt enestele demokraatliku riigi, mille järel nad ostsid demokraatia ära. Hilisdemokraatia tingimustes, mis käesoleval puhul tähendab aega peale 1850. aastat, teenis demokraatiaks nimetatav põhiseadustutatud anarhia ainult rahamehe huvisid. Sõna “demokraatia” liikus sellisel viisil raha omandusse ja selle ajalooline tähendus muutus XX sajandi tähenduseks. Kultuuri-moonutajad kasutavad seda rasside ja rahvuste vaheliste kvalitatiivsete erinevuste eiramiseks, mille tõttu võib välismaalane riigis jõuda vara ja võimu positsioonile. Rahamehe jaoks tähendab see “õigusriigi põhimõtteid”, mis on tema seadus, mis muudab tema kehtestatud raha monopoli kaudu võimalikuks seninägematu [tervet ühiskonda hõlmava] väljapressimise.

Kuid ratsionalism tähendab samavõrra demokraatia lõppu. Idee võimu toetamisest massidele oli paremal juhul ainult tehniline. See kas tõi kaasa autoritaarse valitsuse, nagu Napoleoni või Mussolini More puhul, või oli tegemist rahameeste poolse tõkestamatu rüüstamisega. Autoritaarne valitsus on demokraatia lõpp, kuid see ei ole ise demokraatia. Absoluutse poliitika ajastu saabumisega kaob võimu õigustamise vajadus. Rahvahääletused ja valimised muutuvad iganditeks ja lõpuks kaovad üldse. Sõja ja poliitika sümbioos toetab iseennast ning see ei kuuluta, et “esindab” mingisugust klassi. Võimu ja raha teineteist hävitavas sõjas võib “demokraatiast” saada loosung mõlema poole jaoks, kuid ainult loosungiks see ka jääb.

Demokraatia varased eestkõnelejad ei mõistnud, et selle näol on tegemist kõige inimliku taandamisega kõige vääritumate inimolevuste tasandile.

Ajalugu on kataklüsmiline, kuid samas jätkuv. Pindmised sündmused on sageli äärmiselt vägivaldsed ja üllatavad, kuid nende taga vahetub üks ajastu järkjärguliselt teise vastu. Demokraatia varased eestkõnelejad ei mõistnud, et selle näol on tegemist kõige inimliku taandamisega kõige vääritumate inimolevuste tasandile. Selle esimesed kuulutajad olid peamiselt pärit kultuuri ülemistest kihtidest ja need, kes seda ei olnud, üritasid jätta muljet, et nad on seda: “de” Robespierre, “de” Kalb, “de” Voltaire, “de” Beaumarchais. [Prantsuse keeles viitab “de” iidsele suguvõsale ja aristokraatiale.] Demokraatia algne idee oli teha igaühest, niiöelda, aadlik. Loomulikult 1793. aasta pimedas vihas ja terrori kirglikus armukadeduses jäi see varjatuks, kuid traditsioon ei hävi ühe rünnaku peale ning ühsikondlikult poolel oli demokraatia ja traditsiooni vaheline lahing pikk ning raske.

Demokraatia autoritaarsed arengud suruti selle sünni juures rahavõimu ja majandusliku ajastu poolt alla. Kuid sõnast sai selle järel sotsiaalse ja majandusliku võitluse loosung. See tähendas alati massi, hulka, numbreid, mille vastandiks on kvaliteet ja traditsioon. Demokraatia idee esimeses versioonis sooviti kõigest kõrgest teha ühisomand, kuid kuna see osutus teostamatuks, siis järgmiseks ideeks oli igasuguse kvaliteedi ja ülimuslikkuse hävitamine selle rahvamassidega ühendamise kaudu. Mida nõrgemaks jäi traditsioon, seda laiem oli massivaimu haare. Ameerika Ühendriikides saavutas see täieliku võidu ja massi põhimõtteid rakendati isegi haridusvaldkonnas. Ühendriikides**, kus elab XX sajandil kaks korda vähem inimesi kui lääne kultuuri kodupinnal [Euroopas], on kaks korda rohkem nõndanimetatud kõrghariduse institutsioone. Sest demokraatia tähendab läbikukkumist, seda isegi selle edus. Kui igaühele antakse kõrgkooli diplom, siis praktikas tähendab see diplomi väärtusetuks muutumist.

Kuna rohkem kui 99 protsendil inimestel ei ole oma arvamust, siis sunnitakse arvamus neile peale ja kinnitatakse, et see on nende endi arusaamine.

Osutatud lähenemises jõuti viimase piirini ühe Ühendriikide kirjamehe [John Dewey] käsitluses, kes kuulutas kõrgema keemia, füüsika, tehnika ja matemaatika valdkonnad “ebademokraatlikeks”, kuna need olid jõukohased ainult vähestele ning kippusid nii aitama kaasa mingit laadi aristokraatia tekkimisele. Osutatud inimesele ei tulnud samas kunagi pähe, et samamoodi on demokraatiateooria jõukohane ainult vähestele: massid ei koondu iseseisvalt; ajastu vaim, mis tegutseb rahvastikus üksikute kindlate inimeste kaudu, laotab laiali tunnet, et kõik tuleks lükata liikuma, üksikisik tuleks lahti siduda vastutusest, tühistada kõik vaimne, kõik tuleb “massistada”, ära nummerdada ja üle lugeda.

Millega koos omandas “demokraatia” XX sajandi saabudes võrreldes selle algse tähendusega teistsuguse sisu. Algsed võimete ja massi poolused ühendati majanduslike jõudude seatud eesmärkidele vastavalt ja viimastest sai sellel sajandil sõna “demokraatia” omanik. Demokraatia tähendab nende inimeste jaoks ainult massi ja seda kasutatakse võimu-ideega võtlemiseks. Maailma majanduse isandad koondasid massid riigi võimu vastu ja väärnimetasid sellise arengu “demokraatiaks”.*** Absoluutse poliitika ajastu algab rahvahulkade koondamisest raha- ja majanduse võimu vastu ning see lõpeb Napoleoni moel [riigi kõige kõrgema] võimu taastamisega. Kuid lõpuks toob see kaasa, et enam ei korraldata rahvahääletusi, valimisi, enam ei tehta propagandat ja massidele ei etendata enam poliitikadraamat. Kaks sajandit demokraatiat leiab otsa impeeriumis. Idee, et massid oleksid [tsivilisatsiooni ja kultuuri jaoks] kuidagi tähtsad, sureb oma loomulikku surma ja võim ei pea mitte mingil moel oma olemasolu intellektuaalselt õigustama. See lihtsalt on olemas ja see ei kujuta [inimestele] probleemi.

Uued Uudised

______

* Francis Parker Yockey’i jaoks ei kujutanud “ratsionalism” Descartesi analüütilise aru moodi nähtumust. Tema jaoks oli see hilise lääne kultuuri, mis kestis ligikaudu 1750-ndast aastast 1950-ndani, ajastu-tunne. See kujutas veendumust, et kõik, mis on päriselt olemas (reaalne), on samuti nähtav, mõõdetav ja iseseisva (emantsipeerunud) mõistuse poolt lõpuni seletatav. Millest tulenevalt kõik nähtamatu, loomulik, hierarhiline või religioosne osutus õigustamatuks.

Yockey seletab “Impeeriumi” peatükis “Liberalism” ratsionalismi: “Ratsionalism kujutab tunnet, nagu kõik alluks mõistusele ja oleks sedasi üdini seletatav, hülgab sellest tulenevalt kõik, mis pole nähtav ning mida pole võimalik välja arvutada.”

Samamoodi nimetas Yockey ratsionalismi “fantastiliseks vaimuhaiguseks”, mis peab loomulikke tõikasid kahetsusväärseks ja kohtleb nendest rääkimist vaatepunktist, nagu see (ratsionalism) oleks need ise loonud. Teiste sõnadega: jutukangasse mittesobivad faktid kuulutatakse sellise ratsionalismi poolt väljamõeldiseks.

** Euroopas, koos Venemaa Euroopa osaga, elas 1950. aastal ca 549 miljonit inimest, Ühendriikides 151,3 miljonit. Ülikoolide arvestus on vaieldav, kuna määratlus, mida peeti kõrghariduseks, erines uues- ja vanas maailmas märkimisväärselt. Euroopas oli toona ligikaudu 200 “päris” ülikooli, Ühendriikides üle 1800 kõrgemat haridust andva institutsiooni.

*** Yockey’i ei näe ideaalset riiki tänapäevase korporatistliku etatismi – rahavõimule ehk “majanduslikele jõududele” alluva süvariigi ühispartei ja ametnikest “riigiaadli” – võtmes, vaid “tseesaristliku” hierarhilise korrana, mida ta võrdleb Julius Caesari reformidest alguse saanud Rooma impeeriumiga. Tema nägemust võib võrrelda Aristotelese (Poliitika, V raamat) sõnastatud probleemiga, et pööblile toetuv demokraatia lõpeb paratamatult vääritute inimeste türanniaga, kuna see annab võimu rahvahulki ninapidi vedavate demagoogide kätte. Samamoodi kutsub  Aristoteles üles ettevaatlikkusele rassiliselt “mitmekesise” ühiskonna suhtes.

Loe allikast edasi