Suurbritannia ja Itaalia teadlased panid piirkonna muistse rannikujoone kokku samm-sammult: nad uurisid enam kui kuutsada setteproovi ja kilomeetrite viisi skaneeritud merepõhja andmeid.

Tulemustest nähtus, et veetaseme tõus viimase jääaja järel ei olnud pidev ja rahulik protsess. Loodus tegi hoopis suuri ja äkilisi hüppeid. Näiteks ajavahemikus 7800 kuni 7600 aastat enne meie ajaarvamist kerkis merepind kõigest kahe sajandiga koguni neli meetrit. Uus uuring näitabki, et pikki rahulikke perioode katkestasid lühikesed, aga väga tugevad üleujutuste lained.

Teadlaste sõnul võimendas veetaseme suurte kõikumiste mõju Aadria mere põhjaosa äärmiselt lauge põhi. Sellise lameda pinnavormi korral tähendab isegi väiksem veetaseme tõus, et kilomeetrite viisi maismaad kaob. Tol ajal elanud mesoliitikumi kütid ja korilased pidid seetõttu muutuva keskkonnaga järjepidevalt kohanema. Võis olla, et nad pidid oma asulakohti üha enam sisemaa poole nihutama.

Teisalt tõi taganev rannik inimestele suurt kasu. Veetõus tekitas jõesuudmetesse uusi laguune ja soiseid alasid. Need olid tollastele elanikele tõeline toiduparadiis, kus leidus rikkalikult kalu ja veelinde.

Pealesuruv meri muutis maastikku ka hiljem, kui piirkonda jõudsid esimesed põlluharijad. Kuidas toonased kogukonnad täpselt nende kiirete looduslike muutustega toime tulid, võib selguda edasistest meremuda uuringutest.

Tulemused on avaldatud ajakirjas Quaternary Science Reviews.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.