Enamik tehisintellekti kasutamisega seonduvatest aruteludest keskenduvad tootlikkusele, autoriõigustele või suhtluse näilisusele. Võiks ka läbi rääkida, kas inimesel on võõrandamatu õigus ise mõelda. Kas kellelgi võiks olla veendumus, et inimeseks olemine on tegevus, vahest isegi stažeerimine, mitte pelk tulemus?

Usulistel veendumustel põhinevad erandid on õiguslikud kohandused, mida võimaldatakse inimestele, kui kehtivad seadused, määrused või töökoha reeglid langevad vastuollu nende siiralt järgitavate usuliste veendumustega.

Eesti põhiseadus sätestab usu- ja südametunnistuse vabaduse, kuid seadus seab selged piirid, näiteks, et veendumused ei ole õigustuseks seaduse rikkumisele. Küll aga on õigus asendada kaitseväeteenistus asendusteenistusega ja võrdse kohtlemise seaduse kohaselt on töösuhetes usulistel veendumustel põhinev diskrimineerimine rangelt keelatud. Samas ei näe Eesti seadused ette aga sõnaselgeid usulisi erandeid, mille alusel eirata tavapäraseid tööreegleid või inimesi nendest vabastada.

Viimasega seoses on tärkamas huvitavaid kaasusi. Esimesed signaalid tulevad Ameerika Ühendriikidest. USA religiooni puudutavatele uudistele keskenduv väljaanne avaldas loo, milles üks ülikooli töötaja vabastati usulistel põhjustel kohustusest kasutada tehisintellekti. Juhtum oleks ehk vähem tähelepanuväärne, kui vabastuse saanud inimene poleks veendunud humanist, kes ei usu jumalasse.

USA tööõiguses laieneb töötaja usuliste veendumuste kohandus ka siiralt usutud eetilistele või moraalsetele tõekspidamistele, kui need täidavad inimese elus rolli, mis on võrreldav traditsiooniliste usuliste veendumustega. Seega on religiooni õiguslik mõiste laiem kui vaid usk üleloomulikku olendisse. Sellega püütakse kaitsta südametunnistusvabadust, ilma et riik peaks otsustama, millised veendumused on õiguspärased.

USA Kentucky Ülikoolis töötab teadusadministraatorina 45-aastane David Durman. Tööandja hakkas töötajatelt nõudma, et nad kasutaks tööprotsessides tehisintellekti. Durmanil tärkas mure. Ta hindas kõrgelt elu inimlikku tahku. Ta tegi tööd mõttega, et langetab ise otsuseid ja hoolitseb selle eest, et tema töö aitaks inimestel areneda ja õitseda.

Seda hakkas ohustama tööandja ootus, et ta peaks oma mõtlemistöö delegeerima tehnilisele tööriistale. Tema põhimõtted võimaldasid tal areneda ja tegutseda kõlbelise inimesena. David Durman nägi nõuet kasutada TI-d oma veendumuste riivena.

Durman pöördus abipalvega Ameerika Humanistide Ühingu poole, et nad esindaks teda föderaalseaduses võimaldatud usu- ja südametunnistuse vabaduse taotluses keelduda tehisintellekti kasutamisest. Seadus lubab töötajatel taotleda tööülesannete muutmist, et need oleksid kooskõlas nende usuliste veendumustega. Samas on ülemkohtusse jõudnud vaidluses tööandjale tagatud õigus vastutulelikkusest keelduda, kui sellega kaasnevad olulised kulud või see ohustab ettevõtte toimimist.

Ent ülikool nõustus ja tegi talle usulistel veendumustel põhineva erisuse. See tähendab, et ta ei pea tegema oma tööd tehisintellekti abil. Samas peab ta osalema siiski koosolekutel ja töödes, kus TI-d kasutatakse.

Tegu pole siiski esimese teadaoleva kohandusega, kus inimene vabastati TI kasutusest usulistel põhjustel. Durmani juhtumi teeb eriliseks tema ilmalik humanism.

Suvel sai tööõigusest tuleneva kokkuleppe alusel TI kasutamisest vabastuse tarkvarainsener Erin Maus. Tema juhtum on eriline, kuna rajanes konkreetsele usul: 34-aastane Erin Maus kuulub unitaaruniversalistide usulisse ühendusse. Ta saavutas suure ja tuntud tööandjaga kokkuleppe, et kirjutab tarkvara ainult ise, ilma TI abita. Unitaaruniversalistide tõekspidamiste kohaselt juhib inimest tõde ja vaba mõte ning distsiplineeritud otsing ja tehnoloogilist arengut peab suunama eetiline arusaam inimlikkusest.

Sellest võib leida sarnasusi David Durmani põhimõtetega. Mõned ülesanded võivad olla väärtuslikud mitte pelgalt tulemuse näol, vaid ehk isegi rohkem selles, mis toimub inimesega neid teostades. Eskalaator võib viia samasse kohta kui trepp, aga trepil kõndimine on omaette väärtuslik.

Mausi ja Durmani juhtumid toovad esile vahest ehk veelgi sügavama küsimuse. Kui võimekus iseseisvalt arutleda on moraalne kohustus, siis kuhu tuleks tõmmata piir: millal me mõtlemist toetame ja millal me selle lubamatult delegeerime? Pingeid tekitab küsimus, kas inimene peab vastutama ainult lõpliku otsuse eest või ka osalema selle otsuseni jõudmise mõttetöös.

Taamalt kostuvad vaidlused TI rollist kohtumõistmisel. Ärkamas on haridus. Kui võime mõelda loovutatakse masinatele, kas tulevikus hakatakse iseseisvat mõtlemist pidama luksuseks või koguni jumalikuks õiguseks?

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates “Portaal”.