Viimaste nädalate jooksul on Ameerika Ühendriikide president muutnud Ameerika lõplikult Vene Föderatsiooni liitlaseks.

Donald Trump on nüüd loobunud teesklusest ning aitab avalikult Kremlit sõjas, mida viimane peab USA sõbra ja partneri vastu. Ameerika relvajõudude ülemjuhataja on pööranud selja Lääne korrale – inimkonna ajaloo edukaimale ja võimsaimale julgeolekukorraldusele. Olemasolevate tõendite põhjal otsustades ei ole ta seda teinud mitte külma riikliku huvi kaalutlusel, vaid on lähtunud hoopis isiklikest huvidest: avalikust imetlusest Venemaa diktaatori vastu, pahameelest Ukraina demokraatlikult valitud presidendi suhtes ning – mis on üsna tõenäoline – ka muudest teguritest, mis on siiani Ameerika avalikkuse eest varjule jäänud, vahendab Atlantic.

Septembris allkirjastas Trump parlamendi kongressi vastu võetud sanktsiooniseaduse, mis kannab Ukraina-meelse ja karmi hoiakuga senaatori Lindsey Grahami nime. Seadus kehtestas sanktsioonid Venemaale ning teistele riikidele, mis toetavad Venemaa sissetungi Ukrainasse ja sealset jõhkrat vägivalda. Eelnõu kiideti heaks mõlema partei toetusel, kuid osa vabariiklasi ja enamik esindajatekoja demokraate hääletas selle vastu, väites, et seadusesse on jäetud „tagauks” – säte, mis võimaldab Trumpil kehtestatud sanktsioonid oma suva järgi peatada.

Kriitikute mure oli põhjendatud. Trump kasutas seda „tagaust” vaid kaks päeva enne seaduse jõustumist. Reedel allkirjastatud korralduses märkis Trump, et „selline erand on praegusel hetkel kooskõlas Ameerika Ühendriikide riiklike huvidega” – täpsustamata, kuidas see täpsemalt Ameerika huvides on –, ning lisas, et seadus jääb täitmata seni, kuni tema administratsioon otsustab teisiti. See erand tehti vahetult pärast seda, kui Trump tühistas piirangud, mis puudutasid Venemaa diislikütuse müüki USA-sse ja teistele turgudele.

Trumpi hiljutised sammud Venemaa toetuseks on nii ilmselged, et on tekitanud harukordse, mõlemat parteid hõlmava vastikustunde: nii demokraadid kui ka vabariiklased tunnevad ilmselt ühist õudu Ukraina reetmise ning presidendi vastutustundetu loobumise pärast Ameerika rollist vaba maailma liidrina.

Presidendi nõunikud näevad vaeva, et selgitada, miks see Venemaale järeleandmine ei ole tegelikult see, millena see paistab. Kui ajakirjanik talle küsimuse esitas, vastas välisminister Marco Rubio, et administratsioon „hindab” Grahami seaduse mõju 60 päeva möödudes. See on puhas jama: presidendi korralduses ei ole sellist ajakava ette nähtud ning keegi ei usu tõsiselt, et administratsioon teeb arvutusi otsustamaks, kas sanktsioonid on hea mõte.

Rubio vabandusi toetas käputäis meeleheitel vabariiklasi, kes püüdsid esitleda Trumpi otsust omamoodi „karmi armastusega” väljendatud patriotismina. Kui senaator James Lankford Oklahomast pühapäeval küsimusele vastates selgitas, kas ta nõustub Trumpi otsusega sanktsioonid tühistada, sõnas ta: „Ta seab esikohale Ameerika rahva – just seda ta teebki.” Kuid isegi Ameerika parempoolsete seas leidub väheseid, kes seda juttu usuvad. Trumpi ustav toetaja, senaator Ted Cruz nimetas Trumpi sammu „veaks” ning senaator Darlene Graham – kes hoiab nüüd kohta, mis kuulus varem tema vennale – asus samuti Trumpile vastu.

Mõned konservatiivsed kommentaatorid, sealhulgas endine föderaalprokurör ja väljaande National Review kolumnist Andy McCarthy, väljendasid märksa suuremat raevu. McCarthy kirjutas, et Putin on võtnud eesmärgiks „taastada Ameerika vaenlase – Nõukogude Liidu” ning et „president Donald Trump pakub talle abi ja toetust”.

Juristina ei valinud McCarthy neid sõnu kindlasti juhuslikult. „Abi ja toetus” (ingl aid and comfort) on mõisted, mis sisalduvad USA põhiseaduse III artiklis riigireetmise määratlemisel. McCarthy nõudis „viivitamatuid aruandmisi seoses šokeeriva eskalatsiooniga Trumpi ja Putini liidus”.

Trumpi otsusel pole midagi pistmist Ameerika riikliku julgeolekuga. Tema tegelik liit Venemaaga on hämar kokkulepe, mis lähtub tema isiklikest hirmudest ja vihast.

Esiteks teab Trump, et vabariiklasi ootab vahevalimistel peaaegu kindlasti ränk kaotus – osaliselt kütusehinna tõusu tõttu. Hinnatõusu on põhjustanud sõda Iraaniga – just selline sõda, mille puhul Trump lubas oma 2024. aasta valimiskampaania ajal, et ta ei lase sel kunagi juhtuda. Ta on meeleheitel ja valmis tegema mida iganes, et kütusehinda langetada. Kuna ta aga näib mitte mõistvat, kuidas toimib rahvusvaheline majandus, võib ta siiralt uskuda, et mingi kahtlane diil Venemaaga aitab kütusehindu Ameerikas allapoole tuua. (See ei aita, kuigi mõnele Vene ettevõttele tuleb see kindlasti kasuks.)

Nagu märkis Ühendkuningriigi endine kaitseminister Malcolm Rifkind: „Donald Trump on näidanud end vastiku inimesena; Ameerika Ühendriikide presidendina on ta häbiks nii oma rahvale kui ka oma rahvusvaheliste kohustuste täitmisel. Me kõik teame, et selle tegelik põhjus on labane katse võita vahevalimistel mõned hääled juurde, püüdes naftahindu alla suruda.” Tulemusena – nagu Rifkind õigesti lisas – on Trump nüüd „otseselt vastutav” nende ukrainlaste surma eest, kes hukkuvad ajal, mil Putin kasutab Venemaa ja Ameerika vahelist „liitu” sõjategevuse jätkamiseks.

Kuid isegi kui Ameerika majandus oleks paremas seisus, viitab Trumpi varasem käitumine Putiniga suhtes sellele, et ta poleks kunagi lubanud Grahami seaduses (Graham Act) sätestatud sanktsioone rakendada. See, et Trump seaduse kohaldamise peatas, on signaal Ukrainale, Venemaale, Euroopale ja Ameerika NATO liitlastele, et Trumpi Valge Maja ja Putini Kreml on nüüd ühel poolel.

Trumpi imetlus Venemaa diktaatori vastu on hästi dokumenteeritud ega vaja siinkohal üksikasjalikku ja lääget kirjeldust. Tema kiindumus on nii ilmselge, et on aastaid sünnitanud mitmesuguseid keerulisi teooriaid selle algupära kohta, kuid Occami habemenuga pakub välja lihtsama selgituse: Trump on nõrk mees, keda hirmutavad temast tugevamad ja targemad mehed. Tema alandav suhe Putiniga erineb vaid määra poolest tema suhtlusest teiste autoritaarsete liidritega, sealhulgas Hiina juhi Xi Jinpingi ja Põhja-Korea liidri Kim Jong-uniga (ohtlik totalitaarne valitseja, kellesse Trump väitis end olevat armunud).

Justkui selle väite tõestamiseks postitas Trump oma Truth Sociali lehele vinguva loo, milles ta palus avalikkusel mõista, kui ülepakutud ta Putini vastu on. Trump püüdis selgitada, et ta teeb Venemaa juhile järeleandmisi, kuna ta „ei taha teha midagi, mis Venemaad rumalalt läbirääkimislaua tagant eemale peletaks”. Sügavalt haletsusväärses ülestunnistuses hoiatas ta, et Putini vihastamine võib Iraanis kaasa tuua tagajärgi: „Võib-olla veelgi olulisem on see, et Venemaa teeb Iraani Islamivabariigi aitamiseks väga vähe, kui üldse, võrreldes sellega, mida nad saaksid teha, ja ma tahan, et see nii jääks ja jääks, kui just rumalad inimesed segama ei tule.” Seejärel sõnas ta, et Ukraina president Volodõmõr Zelenski on Bideni administratsioonilt ja Euroopalt nii palju raha saanud, et „ta ei taha seda sõda lõpetada ja ilmselt pole seda kunagi teinud”.

Mõelge, mida Ameerika president just kogu maailmale ütles: palun ärge sekkuge minu suhetesse mõrvarliku diktaatoriga, vastasel juhul võib ta aidata riiki, mille vastu Ameerika vormiriietuses mehed ja naised just sel hetkel võitlevad. Planeedi võimsaima riigi juht – jah, see on praegu ikkagi Ameerika Ühendriigid More – püüab veenda kõiki teisi, sealhulgas Ameerika kongressi, et nad Putinit ei ärritaks, selle asemel, et hoiatada Putinit isegi mitte Iraani abistamise peale mõtlemast. Miski ei illustreeri paremini, kui nõrgaks palujaks Trump on suhetes Kremli ülemusega muutunud.

Trump tegeleb sellise isikupärastatud diplomaatiaga osaliselt seetõttu, et ta usub end – vastupidiselt kõigile tõenditele – olevat meisterlik diilide tegija. Kuid suurem iroonia, arvestades seda, kui palju ta globalismi kirub, on see, et ta käitub nii ka seetõttu, et ta on tegelikult ise globalist. Ta ei vaatle maailma suveräänsete riikide kogumina; ta näeb seda hoopis maffiabosside juhitavate territooriumidena. Nõrgemaid, eriti Ameerika liitlasi, saab tahtlikult kuritarvitada ja ähvardada. Tugevamad ristiisad, sealhulgas Ameerika pühendunud vaenlased, on võrdsed ja seetõttu koheldakse neid lugupidavalt. Nende riikide süütute miljonite huvid ei ole olulised. Oluline on see, mis on kasulik Trumpile, tema alluvatele ja tema perekonnale.

Trump näib lähtuvat ka oma avalikust põlgusest Zelenski vastu – vaenulikkusest, mis ulatub tagasi Trumpi esimesse ametiaega, mil Ukraina võimude keeldumine osaleda Joe Bideni uurimisele suunatud skeemis viis Trumpi esimese tagandamisprotsessini. Kuid Trumpi antipaatia Zelenski vastu on midagi enamat kui lihtsalt arveteõiendamine: tema silmis on Zelenski luuser, eikeegi, kes tekitab tema sõbrale Vladimirile asjatuid sekeldusi. Ameerika president ei suuda mõista, miks Zelenski ja tema kaaskond ei lepi lihtsalt oma olukorraga ega heida end vabatahtlikult Vene tankiroomikute alla.

Kuu alguses nõudis Trump Zelenski kõrvaldamist. Nüüd näib ta olevat kindlameelne laskma selle nõudmise täita Putinil, mitte Ukraina rahval.

Küsides ühe teise kuulsa venelase – samuti Vladimiri – sõnadega: „Mida teha?” Vastused ei paku just lohutust.
Kui kongress taas tööle asub, võib see küll püüda vastu võtta uusi õigusakte, kuid seaduseelnõu, mis muudaks Grahami seadust, vajaks jõustumiseks sellist häälteenamust, mida president ei saaks vetoga tühistada. Vabariiklased ei ole ilmutanud vähimatki huvi võtta Trumpilt ära õigust kehtestada tollimakse; samuti on ebatõenäoline, et nad võtaksid temalt õiguse tühistada sanktsioone, mida nad ise alles äsja püüdsid kehtestada. Samuti on vähetõenäoline, et kohtud astuksid presidendile vastu olukorras, kus ta viitab riiklikule julgeolekule – mida ta teeb peaaegu iga oma soovi puhul.

Lisaprobleemiks on asjaolu, et nii Trumpi kaitseminister kui ka asepresident toetavad tõenäoliselt poliitikat, mille eesmärk on tagada Venemaa võit. Vance ühines Trumpiga, püüdes 2025. aasta alguses Valges Majas toimunud kurikuulsal kohtumisel Zelenskit survestada, ning on ebatõenäoline, et ta paluks Trumpil Putini toetamise osas meelt muuta. Pete Hegseth omakorda näib olevat valmis ütlema ja tegema mida iganes, et vaid ametis püsida. Ameerika kõrged sõjaväelased võivad küll Ukrainale kaasa tunda – nagu ka enamik Ameerika kodanikke –, kuid mõte, et see teismelise tasemel käituv, end ise „sõjaministriks” tituleeriv tegelane asuks äkitselt kaitsma demokraatiat Vene imperialismi eest küpsel ja väärikal moel, on lihtsalt naeruväärne.

Lähitulevikus sõltub Ukraina saatus Euroopa abist. Võib-olla jätkab Euroopa oma panuse suurendamist ning uus kongress võib püüda nõuda Valgelt Majalt suuremat toetust. Kuid kõik peavad kiirustama: talv on tulekul.
Zelenski teab kahjuks, et Venemaa võit paistab olevat just see, mida Trump soovib. „Kui Ameerika Ühendriigid More toetavad Putinit,” ütles ta, „siis on see uskumatu. See on tragöödia.” Ta lisas: „Muidugi, kui need kaks riiki on ühel poolel, siis me loomulikult ei võida. Me ei suuda vastu pidada.”

Maailm, milles Valge Maja on Kremliga liidus, kuulus seni vaid paranoiliste väljamõeldiste valdkonda. „Mandžuuria kandidaadid” ja „punased presidendid” olid vaid fantaasiad – sünged lood, mida ameeriklased endale rääkisid, sarnaselt lõkke ääres jutustatavate tondilugudega. Kuid nüüd on see liit reaalsus. Kui Stalin ja tema külma sõja aegsed järeltulijad näeksid, mida Trump ja Putin on loonud – ning kuidas vägevad Ameerika Ühendriigid More on surutud põlvili ja alandatud –, võiksid nad järeldada, et nende kurjad lootused polnudki valed; nad lihtsalt unistasid neist liiga vara.

Loe allikast edasi