Alex on 19-aastane sügava puudega noormees, kes vajab ööpäevaringset hooldust. Ta sündis sügavalt enneaegsena ning tema aju sai tugevalt kahjustada. Seetõttu vajab ta tuge igapäevastes tegevustes, nagu näiteks söömine või riietumine.
Alexi ema Merje Liiv rääkis, et ei saa Alexi kõrval isegi koduseid töid teha, sest ta vajab kogu aeg ema kõrval olemist. “Tal on epilepsiahood, ta väsib ühes asendis ära, ma pean teda kogu aeg monitoorima,” selgitas Liiv. Ta lisas, et ei pea olema ainult füüsiliselt kohal, vaid ka vaimselt.
“Mina vahendan talle maailma ja mina olen tema silmad, käed,” sõnas Liiv, kes pakub pojale emotsioone. “Alex on väga tänulik, et teda ei ole jäetud kuhugi pimedusse, vaid temaga tegeletakse ja ta naudib seda,” jätkas ta.
Raskele juhtumile teenus ei laiene
Pere elas teadmises, et kui Alexil saab kool läbi, läheb ta erihoolekandesse. Erihoolekanne on mõeldud eeskätt inimestele, kel on raske psüühikahäire või intellektipuue ning kellele ei ole võimalik osutada vajalikku abi teiste sotsiaalhoolekande abimeetmetega. Selgus aga, et Alex on liiga raske juhtum ning teenus talle ei laiene.
“Ilmselgelt meie turvatunne oli kohe kadunud, sest me olime ju arvestanud sellega,” ütles Liiv. Ta lisas, et teenusest ilma jäämine oli perele valus. Kõige valusamaks pidas aga Liiv teadmist, et kuni Alex oli koolikohustlane, sundis seadus riiki teda märkama, kuid kui koolikohustus lõppes, tühistati ta põhimõtteliselt riigi jaoks. “Alex oli nende jaoks klient, kes on liiga keeruline, aga mitte nii keeruline, et jätta ta ainult pere hooldada. Vot see tegi haiget,” rääkis Liiv.
Kohalik omavalitsus määras Alexile isikliku abistaja, kes käib tööpäevadel tema juures. Laiemalt on see aga üha suurenev probleem, et inimesed ei sobitu etteantud raamidesse ning jäävad vajaliku toeta.
Erihoolekande probleemid saab kokku võtta kroonilise rahapuudusega. See on viinud olukorrani, kus järjekorras ootab üle 2000 abivajaja.
Oma eluajal ei pruugi erihoolekande kohta saada
Aktsiaselts Hoolekandeteenused juhatuse esimees Ragnar Vaiknemets rääkis, et kui panna praegu oma laps või lähedane erihoolekande järjekorda, siis oma eluajal ta seda kohta ei pruugi saada. “Nii karmilt kui see ka ei kõla, siis praegu ei toimu järjekorralist triažeerimist, nagu tervishoius toimub,” selgitas ta.
Vaiknmets nentis, et abivajadust ei hinnata korduvalt. Ta ütles, et kohti on selgelt liiga vähe, eriti teatud teenustel, nagu näiteks autistide või ka liitpuudega inimeste vaatest. Need on need juhtumid, kus inimesed vajavad seda teenust terve elu.
Praegu lähtutakse erihoolekande teenuse järjekorras eelkõige sellest, millal inimene sinna lisati, mitte sellest, kui hädasti ta abi vajab. Sotsiaalkomisjonis on töös eelnõu, mis ütleb, et järjekordade puhul tuleks arvestada inimese tegelikku vajadust teenusele. Mitte aga ainult tema järjekorda lisamise kuupäeva.
Erihoolekanne vajab järgmise nelja aasta jooksul juurde 200 miljonit eurot. Kogu sotsiaal- ja tervisevaldkonnale on aga lisa nähtud 37 miljonit. Kui palju sellest 37 miljonist eurost on mõeldud erihoolekandele, pole veel teada.
Abivajajat ei tohi panna lõputusse ootejärjekorda
Kevadel tegi riigikohus märgilise otsuse, mis ütles, et kui inimene vajab erihooldekodu kohta, peab riik selle kindlustama. Abivajajat ei tohi panna lõputusse ootejärjekorda, viidates rahapuudusele ja kohanappusele.
Riigikogu liige Riina Sikkut (Sotsiaaldemokraatlik Erakond) nentis, et abivajajatelt ei saa küsida, miks nad liikumisvõimet esimesel poolaastal ei kaotanud, sest siis oli veel raha, aga aasta lõpus enam pole. “Oodake uue aastani oma karkude, ratastooli, ortoosi või mingisuguse teise vahendiga, mida teil vaja on,” jätkas ta. Sikkut nentis, et just nii tehakse nüüd erihoolekande puhul.
Ta selgitas, et eelarves on kindel summa raha ette nähtud ja nii palju osutatakse ka teenust. “Kui tuleb abivajajaid juurde või abivajadus on suurem, kui see, mida me eelarves antud rahaga saame teha, siis me ütleme, et oodake järjekorras,” sõnas ta.
Sikkuti sõnul pole lahendus oodata aasta või kaks või paluda abivajajatel leida mingi muu lahendus. “Tegelikult ei leidu muud lahendust,” ütles ta ja lisas, et abivajajatel on vaja neile mõeldud sobivat teenust.
Tuleva aasta riigieelarve eelnõus jättis valitsus sotsiaalvaldkonna reservi 7,4 miljonit eurot. See on mõeldud läbirääkimiseks opositsiooniga, et vähemusvalitsuse eelarve leiaks parlamendis toetust. “Sellist asja ma pole elus näinud, et riigieelarve muresid niimoodi lahendatakse vaba reservi kaudu, mis riigikogule otsustada antakse,” nentis Sikkut.
Sotsiaalkomisjoni esimees Signe Riisalo (Reformierakond) ütles, et kui tema oleks ministrirollis, oleks ta niivõrd olulise teema pannud riigieelarvesse viisil, et riigikogu otsustab selle üle nagu ülejäänud eelarve üle. “Ei oleks jätnud seda lahtiseks,” lisas ta.
Rahapuudus jõuab ringiga riigini tagasi
Riisalo nentis, et kui suunata riigieelarvest järgmisesse aastasse vähemalt olemasolev 7,4 miljonit eurot ja sama summa ka järgnevatel aastatel ehk nelja aasta peale kokku 37 miljonit, siis võimaldab see luua mõned uued kohad. Ta lisas, et see võimaldaks ka natukene palgatõusu, sest üks suur mure on ka töötajatega.
Vaiknemets ütles, et kui sotsiaalvaldkond tervikuna ei saa vajalikku rahastust, siis ühel hetkel jõuab probleem ringiga riigile tagasi. “See jõuab ringiga tagasi selles mõttes, et hakatakse rohkem uksi kulutama: kiirabi, politseid kutsuma, tervishoius ja omavalitsustes käima, et saada kusagilt abi” selgitas Vaiknemets. Ta lisas, et inimesed, kes ei jõua teenusele ega saa abi, ei kao kusagile.
Vaiknemets rääkis, et vajadus jääb ikka ja pigem hakkab see süvenema. Tema sõnul hakatakse väga kalli ressursiga kinni maksma seda, mida saaks ennetada. “Nagu maakeeli öeldakse: me hakkame laptopiga naelu seina lööma,” sedastas Vaiknemets.
Related Posts
