Prantsusmaa on taas revolutsiooni põrgukatlas. Melanie Phillips kirjeldab The Timesis, kuidas nn õpilasmeeleavaldustel osales 50 rühmitust, millest vaid 15 olid tegelikud õpilasorganisatsioonid.

Ülejäänud 35 moodustas rahvusvaheline võrgustik: ametiühingud, kommunistlikud ja sotsialistlikud parteid, äärmusvasakpoolsed keskkonnaaktivistid ning Palestiina partisaniliikumine.

Maskides noored, Palestiina lipud, rüüstatud poed ja üle 600 vigastatud korrakaitsjat – see ei ole protest elukalliduse vastu. See on lääne tsivilisatsiooni vastu suunatud sõja järjekordne lahing.

Ajalool on halb komme korduda, eriti selle kõige õudsematel peatükkidel. 1917. aasta Venemaal kukutas tsaarivõimu ajutine liit: anarhistid, esseerid, menševikud, bolševikud, rahvusvähemused, feministid ja mitmesugused muud revolutsionäärid.

Vaenlane oli ühine – vana maailm. Koostöö sujus imetlusväärselt seni, kuni Romanovid olid kukutatud. Siis algas see, mis on igati loogiline: kõige organiseeritum, põhimõttelagedam ja verejanulisem jõuk likvideeris üksteise järel oma endised liitlased.

Anarhistid niideti kuulipildujatulega maha. Menševikud ja rahvuslased aeti kas laagrisse või pagendusse. Esseerid, kes olid alguses bolševikele kasulikud kaaslased, said ise noa selga. Hiljem koristas Stalin ära trotskistid, vanad bolševikud ja kõik, kes liiga palju sõna võtsid.

Alles jäi kõige alatum seltskond – puhas võim, mis ei tundnud piire. Tulemuseks oli Nõukogude Liit: hirm, nälg, gulagid ja “uus nõukogude inimene” – juuretu, ideoloogiliselt programmeeritud olend, kes vihkas oma minevikku.

Täna kordub sama muster Prantsusmaal, ainult teiste nägudega. Äärmusvasakpoolse La France insoumise juht Jean-Luc Mélenchon on avalikult kuulutanud, et soovib luua “uue Prantsusmaa” läbi kreoliseerimise.

Tema sõnul on see kultuuride segunemine, mis “loob midagi uut” ega kuulu enam ühegi algse kultuuri alla. See kõlab õudselt ja tuttavalt. Just nagu bolševikud lubasid luua uue nõukogude inimese, kes oleks vaba “vanadest eelarvamustest” – religioonist, rahvusest, perekonnast ja traditsioonist.

Tulemuseks oli vodka, hirm ja moraalne allakäik. Prantsuse versioonis saame tõenäoliselt näha islamistliku piimakohvi värvi vasakpoolset pööblit, kellel on taskus nutitelefon, südames Allahu Akbar ja pehkinud ajudes kliimamuutuse demagoogia.

Kes on siis tänapäeva esseerid? Esseerid olid need revolutsionäärid, kes uskusid, et pärast ühise vaenlase – tsaari – langemist saabub õiglane ühiskond. Nad eksisid.

Tänapäeva esseerideks on ilmselt need vasakpoolsed idealistid, kliimaaktivistid, feministid ja “antifašistid”, kes arvavad, et islamistid on lihtsalt rõhutud koloniaalohvrid, kellega koos saab ehitada uut, õiglasemat Prantsusmaad. Nad ei mõista, et islamism ei ole vasakpoolse revolutsiooni liitlane. See on konkurent.

Siin tuleb huvitav osa. Kui vana korra varemetel hakkab võim jagunema, jääb peale see, kes on valmis rohkem verd valama ja kellel on tugevam identiteet. Sekulaarne, dekadentne äärmusvasakpoolsus, mis ei suuda isegi oma sugu ära määrata, on pikas perspektiivis nõrgem kui islam, mis pakub selget hierarhiat, kindlat moraali (vähemalt oma kogukonnale) ja lubadust täielikuks ülevõtuks.

Kommunistid võivad islamiste esialgu kasutada vana Euroopa lõhkumiseks, kuid islamistid ei kavatse jääda vasakpoolsete kasulikeks idiootideks. Nad ootavad oma järge.

Prantsuse “sotsrealistlik” kultuur tulevikus ei ole punalippude ja traktoritega. See on tõenäoliselt segu islamistlikust moralismist, vasakpoolsest vihakõnest valge mehe vastu ning gängstaräpilaadsest rõvedast massikultuurist.

“Uus prantsuse inimene” on see, kes vihkab oma ajalugu, põlgab oma esivanemate katedraale ja peab Notre-Dame’i pigem koloniaalkuriteo sümboliks kui kultuurivaramuks. Ta on juuretu, vihane ja alati kellegi ohver – kuni ta ise saab rõhujaks.

Liberaaldemokraatia on osutunud tsaarivõimust palju rumalamaks. Tsaar vähemalt ei importinud massiliselt omaenda hävitajaid. Kaasaegne Euroopa eliit teeb seda vabatahtlikult, nimetades seda “rikastumiseks” ja “mitmekesisuseks”.

Kui vana kord lõplikult variseb, ei tule võimule humanistid. Tulevad need, kes oskavad paremini tappa – olgu nad siis punased, mustad või rohelised.

Küsimus ei ole enam selles, kas Prantsusmaa revolutsioon jõuab lõpuni. Küsimus on, kes lõpuks noa selga saab: kas tänapäeva esseerid islamistide käe läbi või islamistid uue punase diktatuuri käe läbi.

Ajalugu annab sellele küsimusele alati sama vastuse. Võidab see, kes on valmis minema kõige kaugemale.

Eestis peaksime sellest mustrist õppima enne, kui samad jõud siin sama verise palagani käima tõmbavad. Rahvusriik ei ole minevik. See on ainus kaitse uue barbaarsuse vastu. Kui sa ei taha surra Palestiina lipu ega aia all, siis vali Sven Sildnik Riigikokku. Vali paberil, vali õigel päeval, vali elu!

( : ) kivisildnik,

Sisepaguluses 24.10.2026

Loe allikast edasi