Eesti Uudised, Maailm, RSS, , ,

Kaks konservatiivset naist, Alice Weidel ja Marine Le Pen, on lähedal võimule kahes Euroopa suurriigis

Kaks konservatiivset naist, Alice Weidel ja Marine Le Pen, on lähedal võimule kahes Euroopa suurriigis

Euronews otsustas võrrelda Alice Weideli ja Marine Le Peni sarnasusi ja erinevusi. Huvitavam neist on erinevused.

Fiskaalpoliitika: teravaim erimeelsus

Kõige olulisem erinevus seisneb nende lähenemises fiskaalpoliitikale.

Le Pen soovib ühtlustada tubaka-, alkoholi- ja suurte ettevõtete makse ELi tasandil, et vältida maksudumpingut kogu Euroopas. Samuti tegi ta ettepaneku, et Euroopa Keskpank (EKP) vaataks üle oma mandaadi, andes suurema kaalu majanduskasvule, selle asemel et keskenduda vaid hinnastabiilsusele.

„Olen ​​alati olnud seisukohal, et EKP peab oma tegevussuuna ümber vaatama. On hädavajalik, et pank arvestaks tööhõive, majanduskasvu ja innovatsiooniga, arvestades, et aastatel 2010–2022 rakendatud rahapoliitilise lõdvendamise meetmed ei olnud suunatud tulevikuinvesteeringutele,“ sõnas ta eelmisel nädalal.

AfD seevastu on vastu igasugusele fiskaalse suveräänsuse loovutamisele riigiülestele institutsioonidele ning väidab, et EKP peab rangelt piirduma oma algse mandaadiga tagada hinnastabiilsus.

„EKP-l – Euroopa Keskpangal – on keelatud riigivõlga finantseerida. Ja mida EKP teeb? Ta finantseerib riigivõlga,“ ütles Weidel.

Mõlemad erakonnad on siiski kindlalt vastu ELi ühisele võlale ning soovivad vähendada oma riikide sissemakseid ELi eelarvesse. Le Pen soovib seada Prantsusmaa netosissemaksele ülempiiriks 5 miljardit eurot aastas. Weidel ega AfD dokument „Uus kokkulepe Euroopa jaoks“ konkreetset summat ei nimeta, rõhutades selle asemel vajadust „lõpetada Saksamaa roll Euroopa rahastajana“.

Energeetika: EL-i süsiniku piirimeede versus söekasutuse vabadus

Energeetika- ja kliimapoliitika küsimustes kritiseerivad mõlemad erakonnad ELi rohelist kokkulepet ja toetavad tuumaenergiat, kuid nende lähenemisviisid erinevad.

Le Pen lükkas tagasi oma erakonnale omistatud „kliimaskeptiku“ sildi, toetas ELi süsiniku piirimeedet ning tegi ettepaneku siduda liikmesriikide sissemaksed ELi eelarvesse nende süsinikuheitega, luues seeläbi stiimuli üleminekuks puhtale energiale.

„Mida kaugemale riik [Pariisi kokkuleppe] eesmärkidest kaldub, seda suurem peaks olema tema panus,“ ütles ta.

AfD dokument rõhutab seevastu täielikku vabadust valida riiklik energiaportfell – see tähendab, et Saksamaal peab olema vabadus kasutada tuumaenergiat, kivisütt, gaasi ja taastuvenergiat vastavalt oma majanduse vajadustele.

“Praegu tugineme täielikult ideoloogilisele energiaüleminekule, mis põhineb tuule- ja päikeseenergial. Näeme seda arengut kogu Euroopas: rohelise kokkuleppe (Green Deal) rakendamises, hoonete energiatõhususe seadusandluses ja eelkõige sisepõlemismootorite keelustamises. See on vaba turumajanduse jõhker rikkumine,“ sõnas Weidel.

Le Pen sihib Euroopa Komisjoni; AfD soovib nõrgestada ka Euroopa Parlamenti

Mõlemad erakonnad soovivad, et Euroopa Komisjonilt võetaks volitused ja see taandataks – nagu Le Pen väljendus – „riikide teenistuses olevaks sekretariaadiks“.

„Komisjon tahab olla riik, kuid meie seda ei soovi,“ ütles ta, lükates tagasi igasugused ELi täidesaatvad ambitsioonid julgeoleku, diplomaatia ja luure vallas. Samuti soovib ta kaotada Euroopa Regioonide Komitee ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee – kaks nõuandvat organit, mis esindavad kohalikke omavalitsusi ja ühiskondlikke huve.

Weidelil on sarnane seisukoht. „Me ei soovi, et valimata Komisjon sekkuks inimeste eraellu või liikmesriikide otsustusprotsessidesse,“ ütles ta.

AfD läheb veelgi kaugemale, seades kahtluse alla Euroopa Parlamendi legitiimsuse ning pooldades Euroopat, mille keskmes on suveräänsed rahvusriigid.

Üks kaugeleulatuvamaid ettepanekuid „Euroopa uues kokkuleppes“ (New Deal for Europe) kõlab järgmiselt: „Euroopa Parlamenti ei tohiks enam valida otse; selle asemel peaks see koosnema rahvusparlamentide määratud delegaatidest.“

Erinevad strateegiad muutusteks

Le Pen näeb ette ELi ümberkujundamist pärast valimisi Hispaanias, Prantsusmaal, Itaalias ja Poolas – riikides, kus parempoolsed erakonnad võivad võita või saavutada märkimisväärset edu.

Poolas võib võimule naasta erakond Õigus ja Õiglus (PiS), Hispaanias aga võib erakond Vox liituda valitsusega koos Rahvaparteiga (PP). Prantsusmaal võib Marine Le Penist saada riigi esimene parema tiiva president.

„See saab olema meie ühine ettevõtmine eelseisvateks aastateks ja aastakümneteks. […] See ei seisne vaid selle heastamises, mis on viimase 30 aasta jooksul Euroopa tasandil väga halvasti tehtud,“ sõnas ta, lisades, et uues „rahvuste Euroopas“ ei oma ELi institutsioonid liikmesriikide üle mingit võimu.

AfD peab seevastu aastat 2029 EL-i reformimise seisukohalt pöördeliseks – siis võiksid Euroopa Parlamendi valimised tuua kaasa „patriootliku parempoolse enamuse“.

Samuti käib erakond välja radikaalseid riiklikke lahendusi juhuks, kui nende kavandatud EL-i reformimine ebaõnnestub. Nende hulka kuulub Saksamaa jaoks ulatuslike erandite (nn opt-out) taotlemine sellistes valdkondades nagu vaba liikumine, kaitsepoliitika, maksustamine, sotsiaalpoliitika ja ränne.

„Kui Schengeni süsteem on läbi ja see ei toimi, peame me Schengenist lahkuma ja oma piire kaitsma,“ sõnas Weidel, viidates vaba liikumisega seotud probleemidele – näiteks olukorrale, kus mullu juulis saabus Ceutasse massiliselt ebaseaduslikke rändajaid.

Rändealane erand tähendaks, et Saksamaa „ei osaleks enam üheski Euroopa-üleses [rändajate] jaotussüsteemis ega varjupaigakvootide süsteemis“, mõjutades sellega bloki rändepakti. Berliinil on praegu EL-is suurim solidaarsuskvoot ning 2026. aastal vastutab ta 4555 varjupaigataotleja ümberpaigutamise eest eesliini liikmesriikidest.

AfD jätab ukse lahti EL-ist lahkumiseks

Kui EL-i ülesehituses ei õnnestu läbi viia ulatuslikke reforme, näeb AfD kava ette, et „saksa rahvas peaks siis ise otsustama“. Seda sõnastust võib tõlgendada kui vihjet – viimase abinõuna – EL-i liikmesuse üle toimuvale referendumile, kuigi Weidel oma pressikonverentsil seda võimalust ei maininud.

Le Pen, kes pooldas omal ajal kindlalt Prantsusmaa lahkumist EL-ist, on sellest ideest järk-järgult loobunud. Oma 2022. aasta presidendikampaania ajal liikus ta strateegia suunas, mis näeb ette bloki radikaalset reformimist seestpoolt.

Loe allikast edasi

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga