Tuntud mõttekodalased Anatol Lieven ja Ted Snider kirjutavad Unherdis, et parim, mida Ukraina ja Euroopa riigid hetkel teha saavad, on üritada sõlmida Venemaaga rahu. Sõja jätkamine lõpeks riigi jaoks veel hullemini.
Viimastel päevadel on nii Venemaa kui Ukraina väljendanud valmisolekut taasalustada rahukõnelusi võimaliku rahulepingu teemal. Kuigi täpsemaid üksikasju pole teada, on ometigi tegemist paljulubavate signaalidega. Aga see võib juhtuda ainult siis kui Brüssel ja Kiiev on valmis tegema Venemaale mõistlikel tingimustel ühispakkumise. Mis võib julgustada Venemaad loobuma senistest ebamõistlikest nõudmistest. Üks põhjus, miks Moskva on nii järelandmatu, on selle veendumus, et Euroopa valitsused pole rahust huvitatud ja teevad kõik, mis võimalik, selle tõkestamiseks.
Pikka aega õigustasid lääne tähtajatu sõja pooldajad ennast müütidega Ukraina võidust. See pole enam võimalik. Ukraina rada opositsiooni rahvaesindaja Oleksi Hontšarenko nendib, et tema kodumaa mitte ainult “ei kaota sõda”, vaid sellel pole isegi vahendeid “riigi käitamiseks”.
Venemaa rünnakud Ukraina energia ja transporditaristu vastu mitte ainult ei laasta riigi tööstust, vaid lisaks õõnestavad väljavaateid, misiganes võimalus Ukrainal oli liituda kunagi Euroopa Liiduga. Millega on Moskva põhimõtteliselt nõus.
Samuti peavad Euroopa riigid mõtlema rahalistele kulutustele. Maailmapank hindab Ukraina ülesehitamise maksumuseks 588 miljardit dollarit. Kui sõda jätkub, on see number järgmiseks kevadeks veelgi suurem. Arvestades akuutsete eelarvepiirangute ja suureneva avalikkuse rahulolematusega, siis kas Euroopa riigid saavad lubada niisuguste summade panustamist? Mis on veelgi ebatõenäolisem kui tänane favoriit Marine Le Pen võidab 2027. aasta kevadel toimuvad Prantsusmaa presidendivalmised. Le Pen on öelnud selgelt välja, et juhul kui tema peaks kolima Élysée paleesse, kavatseb ta lõpetada Ukraina toetamise.
Lääneriikide valitsuste poolt nõutud “õiglast” rahu ei juhtu, mis on alati olnud realistlik väljavaade. Selle asemel peaks olema eesmärgiks säilitada suurem osa Ukrainast iseseisva riigina, millel on võimalus liituda Euroopa Liiduga ja võimekus tõrjuda tulevasi Venemaa rünnakuid. Kui rahulepinguga midagi sellist saavutatakse, siis ei peaks seda nägema Ukraina kaotuse, vaid võiduna.
Kuid kokkuleppeni jõudmiseks tuleb Ukrainal öelda lahti NATO liikmelisuse taotlemisest ja sellele avada päris võimalus pääseda Euroopa Liitu. Millises vaates pole Venemaa soov tõkestada Ukraina pääs NATO-sse põhjendamatu.
Külma Sõja lõpus lubati Gorbatšovile Venemaa “kindlat julgeolekutagatist”, et NATO ei laiene ida suunas. 1991. aastal tunnistas Venemaa Ukraina suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtmise järel selle iseseisvust. Millega hoiti ära Ukraina suveräänsusdeklaratsiooni segiajamine iseseisvusega. Deklarastsioonis on kirjas, et “Ukraina kuulutab pühalikult, et alatiseks kavatsetakse jääda erapooletuks riigiks, mis ei osale sõjalistes blokkides”.
Ukraina leppimine territooriumite loovutamisega, mida Venemaa täna okupeerib, on sõja lõpetamise sisuliseks eelduseks. Veelgi parem oleks olnud kui oleks peetud kinni Minsk 2 lepingutest, millega Kiiev pidi kindlustama Donbasi autonoomsuse Ukraina koosseisus. Kuid Ukraina parlament keeldus korduvalt seda tegemast, mida samuti ei õnnestunud läänelsellel sundida seda tegema. Ukraina pidi lisaks garanteerima vene keelele ametliku vähemuskeele staatuse, seda laadis, nagu rootsi keel on Soomes teine riigikeel. Mis oleks olnud kõiges kooskõlas Euroopa Liidu reeglite ja normidega.
Loomulikult saab kõik Ukraina jaoks ja selle toetajatele läänes olema äärmiselt valus. Kuid inimesed peaksid endalt küsima, kas kuue kuu pärast poleks võimalikud rahulepingu tingimused Ukraina jaoks veel koledamad. Kui sõda kestab veel aasta, siis ei jää Ukraina majandusest järele mitte midagi. Kas Ukraina utsitamine täieliku hävingu suunas on midagi, mida tõelised sõbrad peaksid tegema?
Anatol Lieven ja Ted Snider
Uued Uudised
Related Posts
