Kolmapäeval oli Riigikogu menetluses eelnõu, mis lubaks NATO riikide kodanikke kaasata Kaitseliidu tegevusse ja EKRE eitavat seisukohta väljendas Anti Poolamets.

Anti Poolamets: “Minu meelest siin on just tegu juhtumiga, kus hakatakse lahendama probleemi, mida ei eksisteeri. Ehk siis, tõsi, meil on tublisid liitlasriikide ohvitsere, entusiaste. Ma tean väga hästi, kui palju Soome ohvitserid on meid Kaitseliidu algaastatel aidanud, ja mitte ainult Soome ohvitserid. Tõesti, tublid inimesed, kelle peaks igal aastal kutsuma Kaitseliidu piduüritustele ja nende teeneid meeles pidama. Ma tean ka selliseid üliteenekaid Soome kaitseliitlasi või Soome kaitseväelasi, keda ei ole meeles peetud. Vaat see on probleem – nende tunnustamine, nende meelespidamine.

Aga ma ei näe, et oleks probleem nende hõlmamisega riigikaitsesse. See tuleb välja ka eelnõu seletuskirjast. Lihtsalt ei ole isegi infot, kui palju oletatavasti selliseid inimesi on. Millist probleemi me lahendame? Kui kellelgi on häid tuttavaid, kes on öelnud, et küll tahaks tulla ja oleks ikka vaja, võib-olla on kümne inimesega tegu või on sajaga või on tuhandega.

Rahvaesindus ei pea hakkama lahendama 10, 15 ohvitseri, tihtipeale pensioneerunud ohvitseri küsimust, kes on tubli inimene, kes võib-olla on eestlasega abielus ja elab Eestis, ja nüüd siis rahvaesindus lahendab nende küsimust. Nende küsimus on see, kas me ikka märkame ja tunnustame neid toetajaliikmeid. Aga spetsiaalselt nende õiguste laiendamine – selle järele lihtsalt puudub vajadus.

Kui me vaatame Kaitseliidu liikmete hulka, kes koos nais- ja noorteorganisatsiooniga on üle 30 000, siis me lahendame kellegi ego küsimust, või milles asi on? Mis nendel ohvitseridel viga on? Mina jõuan algusesse tagasi ja ütlen, et märkame neid rohkem. Ma tean ka selliseid ohvitsere, kes tahaks kohe tulla, aga mina ütleksin, et mina ühte sellist kindlasti Kaitseliitu ei laseks. Kindlasti ei laseks! Ta on ideoloogiatöötaja, ta ei ole mingi ohvitser. Ja selliseid, ma ei tea, ma ei oska üldse ennustada, see on jällegi määramatu olukord, aga ma tean ühte näidet, kes kindlasti ei sobiks, aga kes õudselt tahaks tulla Kaitseliitu.

Kuidas me teeme neile taustakontrolli? Kui me juba selle reegli teeme, siis võtame ühe näite. Viimasel ajal on moes, et Eesti arendab oma suhteid mitte Skandinaavia riikidega, mitte ei hangi oma mürsutehaste arendajaid siitsamast oma väga olulisest geopoliitilisest ruumist, vaid viimasel ajal oleme keskendunud Türgile. No aga siis tulevad võib-olla ka entusiastlikud Türgi ohvitserid, kes tahavad kohe Kaitseliidu peastaabis tööle hakata. Kes ju elavad siin, miks mitte! Tehke siis neile taustakontrolli!

Tuletan meelde ajaloolasele Krossile, kuidas Suurbritannia M16 juht, sadu kordi läbiproovitud mees, Kim Philby, reetis viimase kui ühe siia saadetud metsavendadele appi tulnud eestlase, kes siia Briti luurest tuli. Viimase kui ühe, kõik reedeti. Saadeti laagrisse, saadeti Siberisse, kõik hävitati, kuni Kim Philby välja tuli. Sama lugu 1985. aastal: Aldrich Ames andis kõik välja. Nii et siin on ka taustakontrolli küsimus.

Arvestage, et 50 tükki võivad olla väga tublid inimesed, aga üks tõrvatilk meepotis võib kõik ära rikkuda. Herman Simm rikkus kõik ära. Siiamaani on häbi ka nende pärast, kes seda läbi ei näinud, et mingisugune Leningradi, Siseministeeriumi akadeemia lõpetanu muutub Eesti Vabariigi valvuriks. Kas te CV-d ei lugenud? Aga igal juhul kõige hullem on see, et neil ei ole lihtsalt Kaitseliidu arvamust ja seda ei ole ka alguses küsitud. Sellest oleks pidanud asi algama. Läheme ka käsukeele juurde – jälle probleemid.

Aga ma tänan ja ma arvan, et see on hea mõte, sest meil ei ole probleemi, mida lahendada. Nii et mõtleme veel.”

Loe allikast edasi