Ukraina jalaväelane amputeeris ise oma jala, et jääda rindejoonel üksi ellu enam kui 200 päevaks, hiljem sai temast sõjaajaloos esimene sõdur, kes evakueeriti drooni abil.

Kostjantõn Vlasenko pidas lahingutsoonis vastu 491 päeva. Alguses varjus ta koos võitluskaaslase hüüdnimega „Baski” kitsas betoontorus, kuid Vene drooniparved takistasid nende päästmist, vahendab Daily Mail.

Kaheksa kuud hiljem, kui toru eelmise aasta talvel veega täitus, olid nad sunnitud sealt lahkuma. Seejärel varjusid nad mahajäetud koolimajas, kuni „Baski” hukkus oma 50. sünnipäeval.

Venelased käskisid tal alla anda, kuid 49-aastane jalaväelane vastas talle Maosaare kaitsjate kuulsaks saanud trotsliku lausega: „Vene sõjalaev, käi p***e!”

Kuna ta ei suutnud plahvatusvigastuste tõttu kõndida, roomas ta droonide eest varjumiseks malmist ahju sisse ja jäi sinna veel kaheksaks kuuks.

Ülemad saatsid talle drooniga meditsiinitarbeid ja toitu ning toimetasid kohale paki tema naiselt Tetjanalt, milles oli muuhulgas Stephen Kingi romaan „Võõras” (The Outsider).

Raskete külmumiskahjustuste tõttu mädanes ta vasak jalg ära ja tuli küljest, seejärel hakkas parem jalg „küljes rippuma”, mistõttu ta asetas selle telliskivile ja lõikas ülejäänud koed noaga läbi.

„Pisarad voolasid, aga ma pidin lõikama,” sõnas ta.

Ida-Ukrainas Harkivi oblastis, kus maastik on tihedalt miinidega kaetud ja vaenlase droonid piiravad igast küljest, otsustasid tema komandörid korraldada maailma esimese evakueerimise drooni abil.

Nad saatsid tema asukohta telefoni, milles oli videoõpetus, kuidas end drooni kõhu alla kinnitada, lisaks olid kaasas kirjalikud juhised nii ukraina kui ka vene keeles.

Seejärel saabus kohale põhjalikult ümber ehitatud pommitusdroon. Pärast selle külge kinnitumist tegi Vlasenko drooni kaamera ees kätega südamekujutise ja näitas püsti pöialt.

Droon tõusis 120 meetri kõrgusele ja lendas 18 kilomeetri kaugusele Petropavlivkast turvalisse kohta. Teda saatis kolmest Vampire-tüüpi droonist koosnev rühm, millest ühe venelased hiljem alla tulistasid.

Kirjeldades päästmist pärast 491 päeva rindel, sõnas Vlasenko: „Mul pole sõnu… See on ime. Tõeline ime.”

Praegu haiglas taastuv Vlasenko – kelle hüüdnimi on „Kostja” – rääkis sellest erakordsest evakueerimisloost Ukraina ajakirjanikule Juri Butusovile. Tal oli peas müts kirjaga „Gurzuf Defense” – viide ettevõttele, mis valmistas teda päästnud drooni.

Vlasenko on pärit Volodõmõr Zelenski kodulinnast Krõvõi Rihist, sõja puhkedes töötas ta karjääris veoautojuhina.

Ta sõitis ise sõjaväekomissariaati ja nõudis teenistusse võtmist, misjärel ta asus teenima Ukraina 30. mehhaniseeritud brigaadi 2. pataljonis.

Vlasenkole anti käsk evakueerida haavatud võitluskaaslane ja asuda tema kohale positsioonil, mis asus Harkivi oblastis ühes betoonist äravoolutorus.

Eelmise 2025. aasta 2. juunil oli see sõdur torust väljudes astunud nn liblikmiinile (väike jalaväemiin), kaotades varbad ja ühe jala.

Pärast kaaslase evakueerimist jäi Vlasenko positsioonile koos teise võitluskaaslasega, kelle hüüdnimi oli „Baski”.

Torust oli tehtud ava, mis viis maa-alusesse varjendisse. Mehed vahetasid kordi: üks varjus maa all, samal ajal kui teine ​​valvas ülalpool torus. Nad oleksid pidanud kahe kuu möödudes välja vahetatama, kuid Venemaa saatis kohale nii palju Mavic-tüüpi luuredroone, et lahkumine oli võimatu.

„Neil oli nii palju Maviceid, et taevas oli neid täis,” ütles ta. „Kui sina seda ei näinud, siis nägi see sind.”

Katse neid välja vahetada ebaõnnestus. „Nad üritasid meid kord välja vahetada, kuid see ei õnnestunud neil,” ütles ta.

„Hiljem läksid teised relvavennad välja vaid selleks, et nende surnukehad ära tuua, kuid ka neil ei õnnestunud see. Nad ei saanud neid kätte. Seega ütlesin ma, et pole vaja mulle järele tulla. Parem suren mina üksi, kui et veel inimesi hukkub,” lausus ta.

Pärast kaheksat kuud torus ujutati see tänavu 14. veebruaril üle, mis sundis Vlasenkot ja Baskit oma varjupaigast lahkuma. „Me roomasime välja ja olime liikudes juba läbimärjad,” rääkis ta. „Ja muide, just siis tuli taas tugev pakane. Kõndisime Baskiga koos. Kuid mul polnud enam jõudu. Olime juba nii nõrgad.”

Mehed jõudsid varemetes koolimajja, jäädes droonidele märkamatuks, ning andsid raadio teel teada oma asukoha. Ukraina droonid viskasid alla kuivi riideid, kuid Vene luurelennuvahendid märkasid saadetisi.

„Seejärel hakkasid nad alla viskama laskemoona,” ütles Vlasenko. „Sain pihta jalga, kuid mu jalad olid nii külmunud, et ma isegi ei tundnud tabamust. Sisuliselt oli mu vasak jalg purustatud. Paremal jalal suutsin veel seista. Siis saabusid meie omad ja viskasid alla toitu, toidu järele minnes väänasin ma oma parema jala välja. Pärast seda ei suutnud ma enam üldse normaalselt liikuda.”

Näljast meeleheitel olles ronis Baski toitu tooma. Kuid kohale lendas vaenlase droon ja tabas teda.

Vlasenko jõudis temani, kuid taskulambi puudumisel ei suutnud ta pimeduses vigastusi näha. Kogu öö kuulis ta oma relvavenna oigeid, kuid ei saanud teda aidata. „Ta vaid oigas: „Oi… ai…” Ta ei suutnud õigupoolest midagi öelda. Küsisin: „Kuhu sa pihta said? Jalga? Kätte? Kuhu sa pihta said?”

Vastuseks vaid oiged ja ägamised. Tõmbasin ta enda lähedale, nii hästi kui suutsin. Seejärel jäi ta vaikseks. Hommikuks oli mu relvavend surnud. Ma ei suutnud teda päästa. Ta suri oma 50. sünnipäeval.

Ta ei jõudnudki seda tähistada. Jumal andis talle kingituse ja võttis ta siis endale. Jäin 16. veebruaril üksi. Kui hakkas valgenema, katsin ta kinni.”

Vlasenko mõistis, et tema positsioon on paljastatud. Ta ajas end vigastatud jalale püsti, haaras püssi ja kõik varustuse, mida suutis kanda, ning asus teele.

Samal hetkel kuulis ta läheduses plahvatust.

„Tuli välja, et nad andsid mulle hoiatuse,“ rääkis ta. „Hiljem viskasid nad alla valjuhääldi – või mingisuguse grammofoni –, mis mängis salvestist, kus kästi mul alla anda.”

Valjuhääldist kostis: „Vend, me teame, et sa oled siin. Usu mind, su kaaslased ei päästa sind. Kuulsid ju plahvatust? Järgmine võib olla suunatud otse sinule. Me ei taha sind tappa.

Pane aknalauale konservikarp või pudel – siis teame, et oled valmis. Valge tuli näitab sulle teed [viidates droonile]. Seejärel vangistus, vahetusfond ja kodu. Jah, just nimelt – kodu.”

Kuid Vlasenko ei kõhelnud. Ta hüüdis: „Vene sõjalaev, käi p***e!”

„Kahju, et nad mind ei kuulnud,” viskas ta nalja. „Ilmselt polnud seadmel mikrofoni.”

Ta andis olukorrast raadio teel teada oma ülemustele, kes saatsid droonid valjuhääldit hävitama, kuid seadet ei õnnestunud üles leida.

„Kakskümmend minutit hiljem saabus nende suur droon,” kirjeldas Vlasenko, viidates Vene pommitajale.

Ta tõmbas end külili kerra, surus hambad kokku ja jäi ootama, millal droon oma laadungi alla heidab.

„Siis käis plahvatus,” meenutas ta. „Milline plahvatus… Arvasin juba, et olen surnud, kuid tundsin hammaste vahel puru. Ümberringi oli pime. Avasin silmad, kuid ikka oli pime. Mõtlesin, kas ma üldse veel näen. Kuid see, et tundsin hammaste vahel puru, tähendas, et olen elus. Ja see neetud valjuhääldi mängis ikka edasi…”

Vlasenkol õnnestus pugeda varemete vahel märgatud malmist ahju. „Seal oli väike ava… Ei tea, milline ingel mind sinna lükkas,“ rääkis ta.

Seejärel, vaid mõni sekund hiljem, heitis droon alla teise hiiglasliku lõhkekeha.

„Kõik hakkas mulle peale varisema,” meenutas ta. „See oligi kõik. Arvasin, et nüüd on… Kuid tundsin taas sedasama: puru hammaste vahel. Järelikult olin elus.”

Sinna ta jäigi – järgnevaks kaheksaks kuuks. Tema võitluskaaslased saatsid drooniga koolimaja varemetesse toitu ja ravimeid, tema ronis ahjust välja, korjas saadetise kokku ja puges tagasi sisse.

Ta jätkas endiselt vaenlase tegevuse jälgimist, andes teada kõigest, mida vaenlase liikumiste kohta nägi või kuulis.

Seal lamades märkas ta, kuidas inimkeha „lükkab võõrkehad ise välja”.

„Minust hakkas kildusid välja kukkuma,“ ütles ta.

Aprilliks oli tema vasak jalg aga „surnud”. Külmumise ja vereringe puudumise tõttu hakkas see mädanema ja tuli lõpuks küljest ära.

Järgmisel kuul kaotas ta paremas jalas – mille ta oli varem välja väänanud – täielikult tundlikkuse ja jalg hakkas lihtsalt „lõdvalt rippuma”.

„Sääreosa rippus seal lihtsalt küljes,” kirjeldas ta. „Mida sagedamini ma varustust tooma roomasin, seda rohkem see luud sikutas. Nahk tuli lahti.”

„Sain aru, et pean selle küljest lõikama. Muidu jõuab kahjustus põlveni ja ma pean seda ikka veel järel vedama. Niisiis otsustasin selle maha lõigata. Teadsin, et seda pole enam võimalik päästa. Olin lootnud vähemalt ühe jala alles hoida, aga… mis teha, ei läinud nii.”

Jala eemaldamist kirjeldades ütles ta: „Panin jala telliskivile ja võtsin noa. Pisarad voolasid, aga lõikama pidin. Nii ma siis lõikasingi.”

Vasak jalg – see, mis oli haavatud – oli juba ise küljest mädanenud.

Ilmade soojenedes mäletab ta, kuidas tema mahajäänud jalgade kohal lendas ringi sadu suuri oranžikasmusti liblikaid.

Kuueteistkümne nädala vältel oli tema ainsaks seltsiliseks raadio, mille kaudu teised positsioonid andsid teada koodi „450” – mis tähendas, et olukord on rahulik.

„Kui kuulsin teistes vaatluspunktides mehi teatamas „450, 450”, mõtlesin: „Ma olen ikka veel kellegagi koos…””

„Ja siis oli kõik. Jälle vaikus… Ootasin igal tunnil uut teadet. See tegi mind õnnelikuks – teadmine, et ma pole üksi, kellegi hääle kuulmine.”

„Sel ajal olin ma peaaegu hulluks minemas… See oli äärmiselt üksildane aeg.”

Kuid tema mehed ei jätnud teda maha, saates talle šokolaadi, maiustusi, teed ja sigarette.

„Nad hellitasid mind, nii-öelda, et mul oleks vähemalt veidigi rõõmu ja midagi, mis mõtted mujale viiks,” rääkis ta.

„Mu naine saatis paki. Mehed pakkisid selle kokku ja viskasid mulle alla. Naise saadetud paki sees oli Stephen Kingi raamat „Võõras”.”

See tuli Vlasenkole üllatusena. Ta tunnistas, et polnud aimanudki, et naine on märganud, kui suur Stephen Kingi fänn ta on.

Ta pidas need päevad vastu, mõeldes oma tütrele Hrõstinale.

„Ma polnud oma tütrele piisavalt tähelepanu pööranud,” sõnas ta. „Võib-olla tekkis mul soov midagi muuta. Elujanu… Samas olin ma enda jaoks juba otsustanud, et olen surnud.”

Siis, umbes kuu aega tagasi, võttis temaga raadio teel ühendust relvavend, seersant Lõssõi, ja teatas: „Plaan on töös. Kõik on peaaegu valmis. Jäänud on vaid viimased ettevalmistused.”

Vlasenko meenutas: „Arvasin, et ehk tulevad nad autoga, või saabub keegi neljarattalisega, või midagi sellist. Ma ei teadnud, et see toimub õhu kaudu.”

Ülem teatas, et nad viskavad alla juhised, mis Vlasenkot veidi segadusse ajas. „Kas ma siis ise august välja roomata ei oska, kurat küll?” viskas ta nalja.

Seejärel sai ta kätte juhised ja telefoni, milles olnud video selgitas, mida teha – ta sai kõigest aru.

Ta tõsteti õhku, kus ta kartis, et võib kukkuda jõkke, kuna ta ei oska ujuda. Ohutusse kohta toimetamise ajal märkas ta vastassuunas liikuvat Ukraina drooni, mis vedas vägedele varustust.

„See oli samuti omaette elamus – näha seda mööda lendamas,” sõnas ta.

Oma päästmise kohta lisas ta: „Mul pole sõnu. Tahan kõiki tänada. Kõiki, kes selle heaks nii palju ära tegid. Ma isegi ei tunne neid kõiki, kuid soovin neile anda killukese endast. Olen neile ääretult tänulik.”

Vaatamata oma erakordsele pääsemisele tunneb Vlasenko end ebamugavalt seoses oma uue kohaga ajaloos – ta on esimene sõdur, kes on evakueeritud drooni abil.

„Mulle ei meeldi olla esimene,” ütles ta. „Eelistan olla teine.”

An absolutely incredible rescue story!

For the first time in history, a wounded Ukrainian soldier has been evacuated from the frontline by an aerial drone.

Enemy drones overhead. Mined terrain. No safe way out.

Warriors of Ukraine’s 92nd Assault Brigade modified a heavy hexacopter to rescue their comrade.

When a ground evacuation was impossible, Ukrainian ingenuity made the impossible possible.

Glory to Ukraine’s Defenders!

— UAVoyager🇺🇦 (@CrimeanVoyager) October 19, 2026

Loe allikast edasi