Eesti merealadel on üle saja veealuse mälestise, mis on riikliku kaitse all. Nüüd lisandus nende hulka 15 laevavrakki. Allveearheoloog Maili Roio sõnul on Läänemere olud aidanud vrakke hästi säilitada, kuid üksnes sellest ei piisa.

“Meil on iseenesest Läänemere ääres väga hea olukord, sest Läänemeri ise hoiab väga hästi meie vrakke. Küll aga kasutatakse meie merealasid üha rohkem. Laienenud on nii kasutusviisid ja ka nende intensiivsus on suurenenud. Seetõttu tuleb riigil tagada, et veealuse kultuuripärandiga arvestatakse tegevuste planeerimisel,” selgitas Roio “Terevisioonis”.

Kaitse alla võetud objektide seas on 12 purjelaeva vrakki, hävitaja S31 vrakk, aurulaeva vrakk ja kaubaauriku Success vrakk. Neli neist asuvad sisemeres, üheksa territoriaalmeres ning kaks Eesti majandusvööndis. Kõik vrakid on säilinud ulatuses, mis võimaldab neid kasutada oluliste arheoloogiliste ajalooallikatena. 

Kaitse alla võtmine ei tähenda, et mereala ei tohi üldse kasutada. Küll aga kehtivad teatud piirkondades tingimused, millega tuleb arvestada. Kui kaitse all on vrakk koos selle lähima ümbrusega ning sellele on kehtestatud kaitsevöönd, tuleb tegevusi kavandades arvestada nii vraki kui ka selle säilimisega. Näiteks tuulikuid püstitades peaksid asuma need vrakist piisavalt kaugel, et see ehitustööde käigus kahjustada ei saaks ega häviks.

Kuigi 15 uut kaitse alla võetud vrakki on oluline täiendus, on see Roio sõnul vaid piisk meres. Transpordiamet teeb igal aastal merepõhja mõõdistustöid, mille käigus avastatakse uusi vrakke. Igat vrakki lihtsalt niisama kaitse alla ei võeta. “Me ei saa lihtsalt võtta vrakki kaitse alla, kui see on lokaliseeritud. Meil on vaja esmast teavet merepõhjast: mis vrakiga on tegu, kuidas ta on säilinud ja mis teavet see võiks sisaldada,” ütles Roio.

Üks uutest kaitse alla võetud vrakkidest asub rohkem kui 60 meetri sügavusel. Allveearheoloogide tähelepanu köitis see oma kuju ja mõõtmete tõttu. Vrakk meenutas pajulehte: see oli üsna kitsas ja piklik, mis viitas võimalusele, et tegemist on vanema laevaga.

Esialgse hinnangu järgi pärineb vrakk 16.–17. sajandist. Selle uurimisel kasutati allveeroboti tehtud videot, mille abil saab vaadelda laeva osi ilma, et peaks kohe alustama keerulisemaid veealuseid arheoloogilisi töid.

Roio sõnul on videol näha vaid väike osa vrakist. Piltidelt joonistuvad välja kaks masti, mis viitavad sellele, et tegemist oli kahe mastiga purjelaevaga. Samas ei anna merepõhjast nähtav osa vrakist täielikku ülevaadet selle säilimisest.

Vraki vanuse ja päritolu täpsem väljaselgitamine nõuab lisauuringuid. Selle kohta, milline oli laeva lugu ja kas seda on võimalik siduda kirjalike allikatega, pole praegu veel kindlaid andmeid.

Uuringuid muudab keerulisemaks ka sügavus. Rohkem kui 60 meetri sügavusel on arheoloogilisi väljakaevamisi keerulisem teha, kuid need võivad aidata välja selgitada, millist arheoloogilist materjali vrakk veel sisaldab.

Teine uus kaitse alla võetud vrakk on esimesest noorem ja paremini säilinud. Tegemist on 17.–18. sajandist pärineva purjelaevaga, mille osad ulatuvad merepõhjast mitme meetri kõrgusele. Näha on nii ankrupeli kui ka suur kahvelpoom. Selle vraki puhul oli võimalik minna merepõhja vaatlemisest kaugemale ja siduda leid varasema arhiiviuuringuga.

Roio sõnul tegid allveearheoloogid koostööd riigiarhiiviga, et koguda teavet uppunud laevade kohta. Arhiiviallikatest leitud andmed aitasid kindlaks teha ühe vraki loo: tegemist on kaubaauriku Success vrakkiga.

Laev oli teel Kroonlinnast Londonisse, kui see 1885. aasta juulis Eesti vetes uppus. Enne seda oli laev Soome lahes madalikule sõitnud ja vigastada saanud. Et laeva uuesti liikuma saada, visati osa kaubast tekilt merre. Roio sõnul on kaubaauriku vrakk hästi säilinud, kuigi sellel on ka kahjustusi.

Roio rääkis, et 19. sajand oli laevaehituses ja meresõidus põnev üleminekuaeg. Aurulaevade kasutuselevõtt muutis laevandust, kuid aurumootoriga laevadel kasutati veel ka purjesid. Nii on sellelgi vrakil näha maste, mis aitavad mõista, kuidas eri tehnoloogiad laevanduses kõrvuti eksisteerisid. “See üleminekuaeg on hästi põnev. Samas on laeval veel sellised ilusad, purjelaevale omased vormid. Väga ilus laev on olnud,” ütles Roio.

Roio sõnul arvas Eesti Meremuuseum sonaripiltide ja vrakkide mõõtmete põhjal, et need võivad olla sõjalaevad. Alles merepõhjast saadud täiendav teave aitab välja selgitada, millega tegelikult tegemist on.

Kolmas näide on 19. sajandi purjelaeva vrakk, mille küljes on säilinud käilakuju ehk laeva vööri kaunistav detail. Selliste osade säilimine on tähelepanuväärne, sest need on sageli esimeste seas, mis laeva küljest lahti murduvad või traalpüügi käigus kahjustada saavad.

Roio sõnul on traalimine olnud merel üks peamisi tegevusi, mis on pikka aega Eesti vrakke kahjustanud. Seetõttu on eriline, kui laeva küljes on säilinud ka sellised detailid, mis aitavad laeva välimust ja ehitust paremini ette kujutada.

Laevavrakkide kaitse alla võtmine aitab täita Eesti kohustusi, mis tulenevad UNESCO 2001. aasta veealuse kultuuripärandi kaitse konventsioonist.