Vähi elulemus on üks peamisi näitajaid, mille põhjal saab hinnata vähiravi tulemusi ja arengut ajas. Selle arvutamiseks kasutatakse mitut meetodit. Üks neist arvestab konkreetsest vähivormist põhjustatud surmasid, teine võrdleb vähipatsientide elulemust sama soo ja vanusega inimeste elulemusega üldrahvastikus.

Teadusajakirjas Cancer Medicine avaldatud rahvusvaheline uuring näitas, et nende meetodite tulemused võivad teatud vähivormide korral oluliselt erineda. Teadlased analüüsisid 13 Euroopa riigi, sealhulgas Eesti vähiregistrite andmeid ning võrdlesid 11 vähivormi puhul patsientide suremust diagnoositud vähki ja muudesse põhjustesse.

Uuringurühmas osales ka Tervise Arengu Instituudi teadusdirektor Kaire Innos, kes ütles, et suhtelise elulemuse arvutamisel eeldatakse tavaliselt, et vähipatsientide risk surra teistesse põhjustesse on sama suur kui samaealistel inimestel üldrahvastikus. “Uuring näitas, et mitme vähivormi puhul see eeldus ei kehti. Seetõttu tuleb elulemusnäitajate tõlgendamisel arvestada ka patsientide muid terviseriske,” lausus ta.

Suurim erinevus ilmnes pea- ja kaelapiirkonna vähi korral

Kõige suurem lahknevus kahe elulemusnäitaja vahel ilmnes pea- ja kaelapiirkonna vähi puhul. Nende patsientide kümne aasta vähispetsiifiline elulemus oli 7–11 protsendipunkti kõrgem kui suhteline elulemus. Erinevused ilmnesid ka kusepõie-, mao-, kopsu-, emakakaela-, munasarja- ja neeruvähi puhul.

Rinna- ja eesnäärmevähi korral oli tulemus vastupidine. Nende vähivormide puhul oli vähispetsiifiline elulemus suhtelisest elulemusest madalam. Eriti suur oli erinevus vanemates vanuserühmades.

Erinevusi aitab selgitada see, et vähipatsientide suremus teistesse põhjustesse võib sõltuda diagnoositud vähivormist. Näiteks oli pea- ja kaelapiirkonna vähiga meeste risk surra muudesse põhjustesse üldrahvastikuga võrreldes 2,08 korda ning naistel 2,21 korda suurem. Kopsuvähiga naistel oli vastav risk 2,6 korda suurem.

Seevastu rinnavähiga naiste ja eesnäärmevähiga meeste risk surra muudesse põhjustesse oli üldrahvastikust väiksem.

“Erinevused võivad olla seotud patsientide tervisekäitumise, kaasuvate haiguste ja ravi mõjuga. Näiteks on suitsetamine oluline riskitegur nii pea- ja kaelapiirkonna vähi kui ka mitme teise kroonilise haiguse kujunemisel. Rinna- ja eesnäärmevähi puhul võivad tulemusi mõjutada ka sõeluuringutel ning tervisekontrollis osalevate inimeste tervise-eripärad,” ütles Innos.

Erinevused olid suuremad noorematel patsientidel

Uuringust selgus, et enamiku analüüsitud vähivormide puhul oli muudesse põhjustesse suremise suhteline risk suurem noorematel, eelkõige 15–59-aastastel patsientidel. Vanuse kasvades riskierinevus üldrahvastikuga võrreldes vähenes.

Samuti oli risk enamiku vähivormide korral kõige suurem esimestel aastatel pärast diagnoosi. Aja möödudes lähenes see üldrahvastiku tasemele, kuid pea- ja kaelapiirkonna vähiga patsientidel püsis kõrgenenud risk kogu jälgimisperioodi jooksul.

Teadlaste hinnangul võivad selliseid erinevusi mõjutada patsientide varasem terviseseisund, vähiga ühised riskitegurid ja ravi kõrvaltoimed. Samas põhines uuring registriandmetel ning nende tegurite individuaalset mõju ei olnud võimalik täpselt hinnata.

Täpsemad surmapõhjused aitavad hinnata vähiravi tulemusi

Uuringu autorite hinnangul on eri surmapõhjuste eristamine oluline nii vähiravi tulemuste hindamiseks kui ka patsientide pikaajalise jälgimise kavandamiseks.

Praegu kasutatakse rahvusvahelises vähistatistikas laialdaselt suhtelist elulemust, mille arvutamiseks on vaja andmeid vähipatsientide ja üldrahvastiku suremuse kohta. Meetod võimaldab võrrelda elulemust riikide ja ajaperioodide vahel, kuid selle täpsust mõjutab eeldus, et patsientide muudesse põhjustesse suremise risk vastab üldrahvastiku omale.

Vähispetsiifilise elulemuse hindamiseks on omakorda vaja usaldusväärset teavet surmapõhjuste kohta. Teadlased rõhutavad, et mitme haigusega patsiendi surma peamise põhjuse määramine võib olla keeruline ning surmapõhjuste registreerimise täpsus mõjutab ka uuringutulemusi.

“Mida täpsemad on vähiregistrite ja surmapõhjuste andmed, seda paremini saame hinnata vähi tegelikku mõju elulemusele. See aitab võrrelda ravitulemusi ning mõista, millised terviseriskid vajavad vähidiagnoosiga patsientide jälgimisel suuremat tähelepanu,” lausus Innos.

Rahvusvahelise EUROCARE-6 koostöö raames valminud uuringus analüüsiti aastatel 1998–2013 diagnoositud vähijuhte, mille puhul jälgiti patsientide elulemust kuni 2014. aasta lõpuni. Analüüsis kasutati 17 vähiregistri andmeid 13 Euroopa riigist. Teadlaste sõnul tuleb tulemuste tõlgendamisel arvestada, et hilisemad muutused vähiravis, sealhulgas immuun- ja sihtmärkravi areng, võivad olla mõjutanud patsientide elulemust.

Uuring “Cancer Patients Mortality From Other Causes: A European Population-Based Study” avaldati teadusajakirjas Cancer Medicine.