Välis- ja julgeolekupoliitika allikad ütlsid Soome väljaandele Ilta-Sanomat, et EL-is ja NATO-s on konfidentsiaalsetes aruteludes tehtud tõsiseid ettevalmistusi võimalikuks hübriidrünnakuks, mis võib kaasa tuua suure hulga tsiviilohvreid. Samuti tuntakse muret Venemaa võimalike valearvestuste ning Ameerika Ühendriikidega seotud ohtliku ajavahemiku pärast.

„Varem või hiljem saab meie õnn otsa. Praegu toimub palju sellist, mis pole avalikkusele nähtav,” väidab NATO-ga seotud julgeolekupoliitika allikas.

„Meil on usaldusväärset teavet, et Venemaal on langetatud otsus olukorda eskaleerida, kasutades selleks hübriidoperatsioone ja sabotaažiakte,” jätkab allikas.

Septembri lõpus kirjutas Ilta-Sanomat, viidates oma allikatele, et Venemaa poolt lähtuv sabotaažioht on suurenenud. Toona ütles üks NATO-ga seotud allikas: „Paljud siinsed inimesed näivad arvestavat võimalusega, et Venemaa võib minna veelgi kaugemale, mis tooks kaasa tsiviilohvreid – näiteks lennuki õhkimine või midagi sarnast,” sõnas allikas.

Hiljutised vestlused allikatega näitavad selgelt, et tegemist ei ole enam pelgalt oletustega. Väljaandele Ilta-Sanomat on kinnitatud, et EL-is ja NATO-s on tõepoolest peetud ettevalmistavaid arutelusid stsenaariumi üle, kus Venemaa hübriidrünnak toob kaasa suure hulga tsiviilohvreid.

Samuti on antud teada, et eelnev ettevalmistus on hädavajalik tagamaks, et sellise olukorra tekkimisel suudetaks seda äärmiselt hoolikalt ohjata. Surve meedia, poliitikute ja opositsiooni poolt oleks tohutu – nõutaks tegutsemist.

„Vastus tuleb ja see saab olema jõuline,” märgib allikas.

Hübriidohud hõlmavad pahatahtlikku välismõju, mille kaudu riiklik osaleja avaldab sihtriigile süstemaatilist survet, kasutades selleks mitmesuguste meetodite kombinatsiooni. Sellise hübriidmõjutustegevuse eesmärk on ära kasutada sihtriigi haavatavusi, tegutsedes samal ajal võimalikult varjatult.

Millised need kardetud rünnakud siis tegelikult välja näha võiksid?

Konkreetsete võimalike sihtmärkide tuvastamine on keeruline, kuna soovitakse vältida paanika tekitamist. Kõigi allikate kohaselt on peamised mured seotud selliste riikidega nagu Saksamaa ja Poola.

See võib olla reisilennuki või lennujaama vastu suunatud sabotaaž. Raudteeliikluse vastu suunatud sabotaaž. Rünnak tsiviillaeva, näiteks reisilaeva vastu. Mitmed samaaegsed operatsioonid, mis koormaksid ametiasutused üle.

Eesmärk on rünnakud maskeerida nii, et selge seose tuvastamine Venemaaga – viisil, mida saaks avalikult tõendada – oleks võimalikult keeruline.

„Riik, mis seisab silmitsi ohuga, kannab esmast vastutust,” ütleb teine ​​NATO allikas.

Allikate sõnul on veel mõnevõrra ebaselge, kuidas täpselt vastutus jaguneks, kuid üldjoontes vastutaks NATO luureandmete jagamise ja sõjalise heidutuse tagamise eest, samas kui EL keskenduks tsiviilkriisidele reageerimise meetmetele.

Kui aga rääkida Venemaa sabotaažiaktidest, siis on olemas veelgi fundamentaalsem probleem: valearvestused.

„Mind on alati murelikuks teinud see, et venelased teevad korduvalt valearvestusi. Neil on pikk ajalugu, mis on täis arusaamatusi, ja see on väga ohtlik. Ka meie ise anname sellesse oma panuse, jättes ebaselgeks, kus meie piirid jooksevad,” sõnab allikas.

„Venelased katsetavad praegu meie piire, et teha kindlaks, kus need asuvad. Nad saavad sellest teada alles siis, kui on piiri ületanud – ja just sel hetkel olukord eskaleerub,” jätkab ta.

Stsenaariumis, mis hõlmab näiteks suurt hulka tsiviilohvreid, võiks Venemaa eeldada, et riigid nagu Itaalia või Hispaania More ei lähe oma NATO liitlasi kaitsma. Ühe olulise allika sõnul on selline eeldus ekslik.

NATO sõjalist heidutust kirjeldatakse kui venelaste vastu hästi toimivat.

Sellest piirist allpool on venelased siiski otsustanud oma tegevust intensiivistada – see tähendab muu hulgas, et hübriidrünnakute vastane heidutus vajab veel tugevdamist. Mõned kirjeldavad seda heidutust isegi puudulikuna.

„Elame praegu ajajärgul, mil tahtmatu eskaleerumise oht on suur,” märgib üks allikas.

Allikate sõnul pole mingit võimalust Venemaa tegevust täielikult lõpetada. Küll aga on võimalik muuta selliste operatsioonide läbiviimine keerulisemaks – mis eeldab Venemaa süsteemile surve avaldamist nii majanduslikult ja poliitiliselt kui ka küberruumis.

EL-i ja NATO liikmesriigid ootavad huviga EL-i uut julgeolekustrateegiat, mis on plaanis avaldada oktoobri lõpus. Meedia käsutuses oleva info kohaselt võib see aga viibida.

Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen kuulutas strateegia välja septembris. Strateegia eesmärk on käsitleda muu hulgas vastumeetmeid Venemaa hübriidohtudele, EL-i ühist otsustamist julgeolekupoliitikas ning Euroopa Julgeolekunõukogu võimalikku loomist.

Lisaks on EL-i uus julgeolekumehhanism hübriidrünnakute tõrjumiseks – nn hädaolukorra julgeolekuprotokoll – jõudnud poliitilise ettevalmistuse etappi, kuigi seda pole veel vastu võetud. Kavas on see esitada koos julgeolekustrateegiaga.

Avalikkuseni jõudnud info kohaselt koosneb plaan kolmest osast: Euroopa Julgeolekunõukogu, hübriidrünnakutele mõeldud hädaolukorra protokoll ning ühiste kaitseprojektide rahastamine. Hädaolukorra protokolli kontseptsioon näeb ette, et liikmesriigid tulevad viivitamatult kokku konsultatsioonideks, kui mõni neist seisab silmitsi hübriidohuga.

NATO vastutab jätkuvalt kollektiivse sõjalise kaitse eest, samas kui EL-i mehhanismi saaks kasutada selliste meetmete koordineerimiseks nagu sanktsioonid, rahastamine ja muud julgeolekuga seotud tegevused.

Praktikas on EL-il praegu võimalik avaldada Venemaale survet selliste vahendite kaudu nagu majandus- ja isikuvastased sanktsioonid, küber- ja diplomaatilised meetmed ning Venemaa luuretegevuse takistamine.

Lisaks on EL-il alates 2022. aastast käsutuses nn EL-i hübriidtööriistakast – vahendite kogum hübriidrünnakutele reageerimiseks. Näiteks võib EL rünnaku tuvastada ja omistada selle avalikult rünnaku taga seisvale osalisele, koordineerida diplomaatilisi vastumeetmeid ning kehtestada sanktsioone.

Samuti saab EL toetada liikmesriike sellistes valdkondades nagu energiavõrkude, merekaablite ja telekommunikatsiooni taristu kaitsmine.

Kui toimub sabotaažirünnak, mis toob kaasa tsiviilohvreid – näiteks Saksamaal –, võib EL käivitada ka oma kriisiohjamismehhanismi (IPCR). Selle mehhanismi kaudu saavad liikmesriigid leppida kokku ühistes tegevustes, jagada olukorrateadlikkust ja koordineerida abi andmist.

Liikmesriik, mis on langenud tõsise rünnaku sihtmärgiks, võib samuti tugineda EL-i lepingu artiklile 42.7. Sellisel juhul on teised liikmesriigid kohustatud andma abi ja toetust, kasutades kõiki nende käsutuses olevaid vahendeid. See abi võib hõlmata sõjalist toetust, ehkki artikkel ei tähenda automaatset ühist sõjalist operatsiooni.

3. novembril toimuvate USA vahevalimisteni on jäänud vaid kolm nädalat. Euroopa jaoks ei tekita pinget mitte ainult valimiste tulemus, vaid ka see, milliseid arvestusi võib Venemaa sellega seoses teha.

Väljaandele Ilta-Sanomat on viidatud, et Kreml võib hinnata, et USA vahevalimiste ajal jäetakse Euroopa omapead. Või vähemalt, et ameeriklased võivad olla tõrksamad Euroopale otsustava abi andmisel – näiteks hübriidrünnakute korral, märgitakse.

Viimasel ajal on USA president Donald Trump taas soojendanud suhteid Venemaa presidendi Vladimir Putiniga.

Reedel, 9. oktoobril teatas Trump, et on Putiniga kokku leppinud Venemaa diislikütuse tarnimises turule, hoolimata kehtivatest sanktsioonidest. See uudis tuli Ukrainale üllatusena, nad said sellest teada alles avalike teadete kaudu.

Kütusehinnad on võtmeküsimuseks USA vahevalimistel, mis toimuvad novembri alguses.

Mõnede allikate kohaselt on see tehing osa Venemaale tehtud pakkumisest, mille eesmärk on tuua Moskva tagasi läbirääkimislaua taha Ukrainaga. Avalikult nõudis Trump, et Ukraina lõpetaks rünnakud Venemaa naftatöötlemistehaste vastu, ning andis ühtlasi mõista, et Ukraina peaks oma presidendi välja vahetama: „Ma arvan, et Putin tahab kokkulepet sõlmida. Ja me peame panema Zelenski kokku leppima. Tegelikult usun ma, et Putin soovib kokkulepet rohkem kui Zelenski,” väitis Trump.

Trumpi sõnad on Putinile meelepärased. Samal ajal eemaldub Washington oma NATO liitlastest olukorras, kus julgeolekuolukord muutub üha pingelisemaks. USA vahevalimistega seotud olukord on keeruline, kuna Putin on ebapopulaarne nii demokraatide kui ka vabariiklaste seas. Näiteks YouGovi küsitluse kohaselt suhtus enam kui 80 protsenti neist, kes hääletasid 2024. aasta USA presidendivalimistel Trumpi poolt, just Putini isikusse negatiivselt.

Venemaa mõju ei piirdu vaid Euroopaga, riigil on ka varasem kogemus USA valimistesse sekkumisel.

2016. aasta USA presidendivalimiste ajal viis Venemaa läbi ulatusliku mõjutustegevuse, mille eesmärk oli aidata Trumpil võita Hillary Clintonit ning õõnestada ameeriklaste usaldust demokraatliku süsteemi vastu.

Seda kinnitas USA luurekogukonna 2018. aastal avaldatud ametlik raport. Raporti järeldused on karm lugemine:

„Venemaa püüdlused mõjutada 2016. aasta USA presidendivalimisi on uusim väljendus Moskva pikaajalisest soovist õõnestada USA juhitud liberaal-demokraatlikku maailmakorda. Siiski tähendasid need tegevused – otsesuse, aktiivsuse ja ulatuse poolest – märkimisväärset eskalatsiooni võrreldes varasemate operatsioonidega. Meie hinnangul andis Venemaa president Vladimir Putin 2016. aastal korralduse viia läbi USA presidendivalimistele suunatud mõjutuskampaania. Venemaa eesmärgid olid õõnestada avalikkuse usku USA demokraatlikku protsessi, halvustada Clintonit ning kahjustada tema valitavust ja võimalikku presidendiametit. Samuti hindame, et Putinil ja Venemaa valitsusel kujunes selge eelistus vastvalitud presidendi Trumpi kasuks.” Sarnaseid tähelepanekuid on tehtud ka 2024. aasta valimiste kohta.

Loe allikast edasi