Tänapäeva vanaisadel pidi lisaks autojuhtimisoskusele ja -teadmistele olema võrreldav kogus oskusi ja teadmisi auto ehitusest, hooldusest ja remondist. Kuigi kesksel kohal oli sõit punktist A punkti B, sõltus paljugi sellest, kas auto läks käima, õli oli olemas, rehvides oli piisav rõhk jne. See “ja nii edasi” kätkes teel ette tulevaid olukordi, kus auto võis kapriisse karburaatori või süütepoolist kadunud sädeme tõttu poolel teel seisma jääda. Autojuhtidel olid vajalikud tööriistad ja nad oskasid neid kasutada.

Siis tulid sissepritsega mootorid, mida juhiti üha sagedamini arvutimoodulitega. Autod muutusid märgatavalt töökindlamaks. Autojuhtide seas vähenes nende osakaal, kes teadsid, kuidas uued masinad toimivad. Hästi hakkas minema uue põlvkonna mehaanikutel ja töökodades muutus keskseks tööriistaks arvutidiagnostika.

Kõige uuema põlvkonna autode seas on juba selliseid, mille kapoti alla ei saa lõppkasutaja isegi mitte vaadata. Mitte et neist paljud seda soovikski. Neile avaneb vaid paar luugikest. Ühe kaudu saab lisada klaasipuhastusvedelikku ja teise kaudu autokütust, kas vedeliku või elektri vormis. Autojuht vaid sõitku. Auto olukorda jälgitakse arvutite vahendusel üle interneti.

Sarnaseid paralleele võib leida matemaatikute arengukaarest. Töö käis paberi ja pliiatsiga. Töös tuli opereerida abstraktsete kontseptsioonidega ja luua seoseid. Tõestamiseks pidi käsitsi vahetulemusi arvutama, äärejuhtumeid kontrollima ja palju meelde jätma. Esimeste arvutitega automatiseeriti osa varasemaid oskusi, kuid inimesed sõnastasid endiselt oletusi ja strateegiaid. Seejärel kontrolliti neid juba automatiseeritud tõestajatega.

Matemaatikute töö muutus väärtuslikumaks, sest nutikaid lahendusi suutis leida vaid inimintellekt. Ja siis saabus tehisintellekt, mille lühikese aja sisse mahuvad sadade lahekülgede pikkused kontrollitud formaalsed tõestused. Mõnede teoreemide lahendused demonstreerivad ainulaadseid strateegiaid. Inimestel võib kuluda kuid, et tehisintellekti värsketest tõestuskäikudest aru saada ja neid kontrollida.

Varajast autojuhtimist ja matemaatiku tööd ühendab see, et pädevus arenes tõrkeid ületades ja probleeme lahendades. Kompetents oli lahenduse otsimise ja rakendamise omamoodi kõrvalsaadus. Takistus polnud pelgalt väljakutse, vaid ka keskkond, mis kujundas probleemilahendajat. Otsides ummikutest väljapääsu arenesid oskused ja oma väljakutsetest vaistlik tunnetus. Diagnostikaarvutid ja TI tõestuskäigud vähendavad isiklikku pingutust, mis on meistriks kujunemiseks hädavajalik.

Elektriauto puhul polegi enam midagi vaja ette kujutada. Vajutad pedaalile ja elektrimootor veab müratult edasi. Elekter on ohtlik ja juhte isegi hoiatatakse autode lähema uurimise eest. Kui TI uputab matemaatika nüüd masinaga valideeritud tõestuskäikudega, muutub kogu matemaatikate kogukond pelgaks reisijaks. Neil poleks isegi rooli. Probleemide kaardil on sihtkoht. Sinna jõutakse, ilma et keegi tunneks läbitud maastikku.

Levinud hinnangutel silmapaistvamaks elavaks matemaatikuks peetav Terence Tao tunnistas USA päevalehes The New York Times, et ta on sõjajalal. 51-aastane teoreetilise ehk nn puhta matemaatika teadlane ei paista ise olevat kuidagi sõjaka olekuga ega pea ka kellegagi sõda. Pigem on ta sattunud sõjatandrit meenutavasse olustikku, kus varasemad kokkulepped enam ei kehti.

Keegi ei pidanud neid murdma. Tao on ka mujal märkinud, et TI lihtsalt tuli ja ujutas matemaatikaväljad üle seni väga defitsiitse sisuga. Mida teha ja kuidas olla, kui vaid raske tööga saadav nappus asendub ootamatult viimistletud küllusega?

Tao muretseb eriti noorte matemaatikute pärast, kelle aastatepikkused uurimisprojektid võivad kaotada üleöö senise eesmärgi. Vahest veelgi kibedam on küsimus, kuidas vormida järgmise põlvkonna matemaatikuid olukorras, kus masinad lahendavad seni nende arengut vorminud probleemid.

Matemaatikuid palgatakse, edutatakse, võetakse kraadiõppesse ja tunnustatakse selle põhjal, kui keerukad, kvaliteetsed ja mõjukad on nende avaldatud tõestused ja analüüsid. Kuna masinad saavad sellega nüüd paremini hakkama, on senine kord ohus. Matemaatikud tunnistavad, et tehisintellekti kasutus probleemide lahendamiseks on vältimatu, kuid keegi ei tea veel täpselt, milline see uus maailm välja hakkab nägema.

Kas autojuhtidelt oleks midagi õppida või on see eksitav metafoor? Tänapäeva autojuhtide enamiku jaoks on auto ainus eesmärk viia neid punktist A punkti B. Kui auto teeb seda turvaliselt, sundimata mootoriga tutvuma, ei kaota tsivilisatsioon peaaegu midagi. Küll aga jääb märkamata, et autoalased teadmised ei kao ühiskonnast täielikult, vaid kogunevad väheste kätte, kes peavad vastutama.

Tõestus ja selle automaatne kinnitus võiks jätta mulje, et nii saaks inimesed vabastada ka matemaatika vaevast. Matemaatiku reisi eesmärk on olnud inimese intellekti transport kõrgemale tasemele. See valdkond oli niigi väheste inimeste töö. Ent kui kõrgema matemaatilise arutlusvõimega inimeste arv peaks järsult vähenema, tekib reaalne risk, et me ei suuda taastoota piisavas koguses sellise asjatundlikkusega inimesi. Siit ka Terence Tao mure noori matemaatikuid tabanud olukorra pärast.

Kui autos viibijad kaotavad isikliku kontakti mootori või piduritega, toimib ühiskond edasi, kuni robotid kõik ära teevad. Paraku, kui inimesed ei pea enam matemaatikat mõistma, meenutab olukord Fausti tehingut, kus absoluutse võimu, piiramatute teadmiste ja maiste naudingute eest tuleb loovutada kontroll oma hinge üle. Kui kõik mugavalt kirjaoskamatud viibivad autos ja keegi ei oska mootorit remontida, mis saab, kui autosõit jääb võõras kohas katki?

Selles vaates võiks kõigi huvides vähemalt matemaatikud tööle jätta.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates “Portaal”.