Märgalasid on maailmas taastatud palju, kuid märksa vähem teatakse sellest, kas taastatud alad hakkavad ka päriselt uuesti märgalana toimima. Seire kestab sageli vaid lühikest aega ja paljudes projektides ei ole seatud piisavalt selgeid eesmärke, mille järgi taastumise edukust hinnata.

Kuivendatud soos pääseb hapnik turbasse ja sinna talletunud orgaaniline aine hakkab kiiremini lagunema, vabastades atmosfääri süsihappegaasi. Veetaseme tõstmine pidurdab seda protsessi ja aitab vältida turba edasist kadu, kuid märg ala ei ole veel tingimata taastunud märgala. Selleks peavad kujunema tingimused, kus märgalale iseloomulik taimestik saab taas arenema hakata.

Võtsime kolleegidega Tartu Ülikoolist ja California Berkeley Ülikoolist oma hiljuti avaldatud uuringus seetõttu ette kaks pika kuivendusajalooga märgala, et jälgida veetaseme, taimestiku, süsihappegaasi ja metaani voogude muutusi nelja aasta jooksul pärast taastamist. Üks uuritud märgala, Ess-soo, asub Lõuna-Eestis endisel turbakaevandusalal, teine, Hill Slough, California Sacramento–San Joaquini jõe deltas.

Mõlemad alad taastati 2021. aastal pärast aastakümneid kestnud kuivendamist ja maakasutust. Neli aastat hiljem oli tulemus ootamatult sarnane: veetaseme taastamisele ei järgnenud märkimisväärset taimestiku arengut.

Kaks väga erinevat märgala, üks sarnane mure

Turbakaevandusaladel on taimestikul üldiselt keeruline taastuda. Kaevandamine eemaldab suure osa algsest taimkattest ja taimede levimismaterjalist. Allesjääv paljas turbapind on happeline, toitainevaene ja kuiv. Seetõttu võib ka aastakümneid hüljatuna seisnud jääksoo püsida suuresti taimestikuta.

Ess-soo oli algselt looduslik raba, kuid turba kaevandamine eelmise sajandi teises pooles muutis ala põhjalikult. Ligi 30 aastat kasutusena seisnud 58-hektarilisel jääksool alustati 2021. aastal taastamistöid. Ala jagati mitmeks osaks, kus rakendati erinevaid taastamismeetodeid.

Meie uuring keskendus 8,3-hektarilisele osale, kus kraavid suleti ja rajati madalad veekogud, et tõsta veetaset ning soodustada sootaimede looduslikku taastumist. Eesmärk oli hoida veetase maapinna lähedal ja luua tingimused siirdesoole iseloomuliku taimestiku taastumiseks.

Ess-soos tekkis taastamise järel murekoht, et ühel ja samal alal kujunesid korraga välja nii liiga kuivad kui ka liiga märjad tingimused. Madalamad soo osad jäid püsivalt vee alla ning taimestik taandus, samas kui kõrgemates kohtades langes veetase liiga sügavale.

Tunamullusel kuival suvel püsis veetase suurel osal uuringualast rohkem kui kuu aega liiga sügaval ega ulatunud maapinnani. Neli aastat pärast taastamist kattis taimestik endiselt umbes 30 protsenti kuivemast pinnast. Turbasamblaid, mis on uue turba tekkimise seisukohalt eriti olulised, ei leitud uuringualalt aga ei enne ega pärast taastamist.

Hill Slough’s oli probleem teistsugune, kuid tulemus sarnane. Vahemerelises kliimas asuvat märgala hakati ulatuslikult tammitama ja kuivendama alates 19. sajandi keskpaigast põllumajanduse ja karjakasvatuse tarbeks. Aastal 2021 taastati 100-hektarilise uuringuala veerežiim tammide avamisega: eesmärk oli tuua tagasi tõusu ja mõõnaga seotud veeliikumine ning parandada märgalale iseloomuliku loomastiku elupaiku.

Hill Slough’s, mis oli olnud looduslikust veerežiimist eraldatud enam kui sajandi, oli aga algne märgalataimestik suuresti muutunud. Kui ala hakkas taas alluma igapäevasele tõusu ja mõõna vaheldumisele ning suur osa sellest jäi sageli vee alla, taandus taastamiseelne taimestik kiiresti.

Veetase kõikus ööpäeva jooksul üle meetri ning pehme sette liikumine ja ebastabiilne pinnas raskendasid tõenäoliselt taimede kinnitumist veelgi. See muutis Hill Slough peaaegu täielikult mudaväljaks, kus üksikud taimed olid suutnud kasvama hakata vaid ülejänud alast kõrgemates servades.

Taimestiku puudumine pidurdas ka kliimakasu

Väga aeglane taimestiku areng tähendab, et märgala elustik taastub vaevaliselt ja mõjutab otseselt ala süsinikuringet. Taimed seovad fotosünteesi käigus atmosfäärist süsihappegaasi. Kui taimkatet napib, jääb nõrgaks ka süsiniku sidumine.

Samas on vee tagasitoomisel omaette oluline mõju. Märgades tingimustes pääseb turbasse vähem hapnikku ja turba lagunemine aeglustub, mistõttu võib väheneda süsihappegaasi eraldumine. Samal ajal võivad hapnikuvaesed tingimused aga suurendada metaani teket. Seetõttu tuleb taastatud märgala kliimamõju hinnates vaadata korraga nii süsihappegaasi kui ka metaani.

Mõlemad uurimisalad jäid kogu mõõtmisperioodi vältel süsiniku netoallikateks ehk need paiskasid atmosfääri enam kasvuhoonegaase, kui sidusid. Ess-soos oli põuasel 2024. aastal süsihappegaasi netoheide umbes 158 grammi süsinikku ruutmeetri kohta aastas, märjemal 2025. aastal aga umbes 42 grammi. Samal ajal suurenes metaani heide umbes kuuelt grammilt üheksale grammile. Väiksem süsihappegaasi heide oli kooskõlas jahedamate ja märjemate tingimustega, mis võisid aeglustada turba lagunemist.

Hill Slough’s olid heited üldiselt suuremad: süsihappegaasi netoheide vähenes nelja aasta jooksul umbes 334 grammilt 270 grammini süsinikku ruutmeetri kohta aastas. Metaani heide suurenes samas pärast esimest aastat ja püsis seejärel kõrgel, ulatudes umbes 22 grammini.

Kahe ala erinevused on tõenäoliselt seotud nii kliima, taimestiku kui ka veerežiimiga. Näiteks piirab Eesti jahedam kliima talvisel ajal mikroobide aktiivsust ja orgaanilise aine lagunemist. Teisisõnu võis vee tagasitoomine vähendada osa orgaanilise aine lagunemisest, kuid vähese taimkatte tõttu ei olnud kumbki ala veel jõudnud olukorda, kus taimede süsiniku sidumine heiteid tasakaalustaks.

Aeglane taastumine ei ole paratamatu

Sellised süsinikuvood ei ole ebatavalised taastatud märgaladel, kus on vähe taimestikku. Hill Slough süsihappegaasi heide oli sarnane teiste taastatud California delta märgaladega, kuhu taimestik polnud naasnud. Sarnaste tingimustega, ent hästi taimestunud taastatud märgaladel on samas mõõdetud tugevat süsihappegaasi sidumist.

Ess-soo süsinikubilanss sarnanes osaliselt taimestunud taastatud turbakaevandusaladega, kuid paremini taimestunud turbaaladel on saavutatud ka neto süsihappegaasi sidumine. Samas ei taga isegi hästi taastunud taimkate hoobilt, et märgalast saab igal aastal süsiniku netosiduja.

Ess-soo ja Hill Slough’ aeglane taastumine ei tähenda, et sellise tulemusega peaks leppima. Tõusu-mõõna märgaladel kujuneb taimkate tavaliselt kolme kuni viie aastaga ja parimatel juhtudel isegi ühe aastaga. Jääksoodes, kus taastumine on üldiselt aeglasem, leidub samuti näiteid, kus taimkate on taastunud kogu alal umbes viie aastaga.

Kiire taastumine eeldab sageli enamat kui vee tagasitoomist. Sõltuvalt alast saab parandada veerežiimi, ette valmistada pinnast, kohandada maapinna kõrgust ja aidata taimestikul aktiivselt taastuda, näiteks istutamise või turbasammalde siirdamisega. Ess-soo ja Hill Slough’ selles töös uuritud aladel selliseid aktiivseid taimestiku taastamise võtteid ei kasutatud.

Kui seire näitab, et taimestik ei taastu või veerežiim ei vasta kavandatule, tasub taastamist kohandada, mitte lihtsalt oodata. Selleks tuleb juba projekti alguses seada selged ja mõõdetavad eesmärgid ning tulemusi pikema aja jooksul jälgida. Sama oluline on jagada nii õnnestumisi kui ka kitsakohti, sest eri alade võrdlemine aitab järgmisi taastamisprojekte paremini kavandada.

Just seda näitab ka Ess-soo ja Hill Slough’ võrdlus: väga erinevates märgalades võivad korduda sarnased takistused. Märgalade taastamise vajadust need tulemused ei vähenda, vaid näitavad, et edukas taastamine tähendab enamat kui vee tagasitoomist – ökosüsteemi arengut tuleb jälgida ja vajadusel suunata.

Uuring ilmus ajakirjas Restoration Ecology.

Loe allikast edasi