Eesti Maaülikooli hüdroinformaatika nooremprofessor ning hüdrokliima uurimisrühma juht Ottar Tamm nentis saates “Ökoskoop”, et Eesti peab olema valmis veelgi suuremateks sadudeks, kui septembri alguses Pärnus üleujutuse põhjustanud nn sajandi vihm.

Võrreldes mineviku andmetega on näha, et Eestis sajab juba praegu intensiivsemalt ja kliima varieeruvus on suurem. “Meil võibki olla kaks kuud põuda ja siis tuleb näiteks 150 mm, kahe kuu keskmine on 75 mm. Statistikas on linnuke kirjas, et keskmine, aga tegelikult ju ei ole. Mida siis teha? Me peame vaatama, kuhu me selle vee suuname, tegema teadlikke otsuseid ja alustama planeerimisest,” rääkis Tamm.

“Oluline on, et kohalikke oleks teavitatud, kuidas te asute vooluteekonnas ja siin on kõrge riskiga uputusala. Kui sadu tuleb, siis suure tõenäosusega voolab osa vett teile sisse, valmistuge, ostke pump ja mõelge välja, mis te siis teete. Kui plaani ei ole, läheb kehvasti,” lisas ta.

Oma plaan, kuidas uputust juhtida, peaks olema tema hinnangul kõigil linnadel, kus kõvakattega ala on rohkem kui roheala. “Teeme digitaalsed mudelid, vaatame, kuhu vesi läheb ja hakkame samm-sammult planeerima, sest seda ei tee me nipsust ära. Iga tänava puhul, kus mingeid töid tehakse, tuleks arvestada, kus see tänav asub ja mõelda, kas saaks midagi juba ära teha – profileerida, kõrgemaks tõsta, madalamaks teha,” selgitas ta.

Pärnu polnud sajandi vihmaks valmis

Pärnus mõõdeti 4. septembril sademete koguseks 122,4 mm ja sellega purunes linna 150 aastat püsinud sademehulga rekord. Mastaapne üleujutus tabas Rääma piirkonda, kus jäid vee alla nii inimeste aiad kui ka kodud. 

Pärnu abilinnapea Sander Kilk rääkis, et linn oli teadlik probleemsetest piirkondadest rannarajoonis, kuid Räämas tekkinud üleujutus tuli ootamatult. “Saime teateid, et Oja tänaval vesi tõuseb, sellist asja pole varem olnud. Siin linnaosas juhtus see sellepärast, et Rääma raba, mis on nagu käsn, on kohe siin kõrval ja sealt tuli vett kogu aeg juurde. Päike juba paistis ja samal ajal ma sain nii oma tuttavatelt kui ka meie infotelefonile kõnesid, et siin on probleem. Kui ma siia tulin, olin põlvini vees. Ma ei saanud aru, kuidas see võimalik on,” meenutas ta.

Üleujutuseks ei olnud valmis ka päästeamet, sest linnas polnud vajalikke pumpi, mida tuli kiiresti mujalt juurde tuua. Kolme päeva jooksul tegeles olukorra lahendamisega umbes 160 päästjat. 

Päästeameti Lääne päästekeskuse operatiivjuht Mihkel Uueküla nentis, et sündmusele ei eelnenud ilmateenituse hoiatust. “Me oleme varasemalt harjutanud ja oma hädaolukorra plaanides arvestanud sellega, et üleujutus on põhjustatud merevee tõusust. Seekord tabas meid äkksadu. Ilmateenistus ei osanud seda ette prognoosida, see tuli ka neile üllatusena, et nii lühikese ajaga selline kogus vett maha sajab. Pidime väga kiiresti kohanema ja reageerima vastavalt tekkinud oludele,” ütles ta.

Uueküla selgitas, et Rääma oja kulgeb jõe poole läbi väikese kõrgendiku Mäe tänaval, kuid truubi läbilaskevõime polnud sellise veekoguse jaoks piisav. Nii tekkis kõrgendiku taha üleujutusala. “Üritasime seda leevendada ja andsime lisavoolu võimaluse juurde, üle selle kõrgendiku pumpasime me vett otse Pärnu jõkke,” kirjeldas ta päästjate tööd.

Lisaks ootamatult suurele sademete kogusele andsid oma panuse hooldamata kraavid ja truubid. “Minu selge sõnum on see, et tegelikult võib veel palju rohkem sadada. Seda potentsiaali, mis uputusi tekitab, on veel palju rohkem. Me peame midagi tegema ja ette nägema, kuhu see vesi läheb, sest kui me seda ei tee, siis läheb vesi kõige lihtsamat teed pidi ülevalt alla kõige madalamasse kohta. Kui see kõige lihtsam tee on inimeste keldritesse, siis ta paraku sinna läheb,” kommenteeris Ottar Tamm Pärnus toimunut. 

Kilk kinnitas, et Pärnu linnavalitsus on oma järeldused teinud ja järgmisel korral ollakse üleujutuseks paremini valmis. “Praegu ma hoolitseme omalt poolt, et kraavid ja truubid oleksid puhtad. Koostöös inimestega peab vaatama, mis on need ülesanded, mida inimesed peaksid ise oma maja juures ära tegema ja mis meie peame tegema. Lisaks otsime veel uusi lahendusi, et kui me nüüd teame, et nendes kolmes kohas see probleem tekib, siis kuidas me saaksime juhtida vett ka ilma pumpadeta jõkke. See on juba inseneeria küsimus,” ütles ta.

Tartus kimbutab supilinlasi pidev liigvesi 

Emajõe lammile ehitatud Supilinn asub kõrge põhjavee tasemega piirkonnas, turbasel ja niiskel pinnasel. Kohalike sõnul tekkisid liigveega tõsised probleemid viimase paarikümne aasta jooksul ja aastatega aina süvenenud. Elupõline supilinlane Marica-Maris Paju märkis , et nii tema ise kui naabrid, kes on kogu elu Supilinnas elanud, ei mäleta, et varasemalt oleks vee äravooluga olnud tõsisemaid probleeme. 

“Me seostame seda sellega, et kui Herne tänavat remonditi, sai tänav endale mitme meetri sügavuse liivapadja, kuhu läksid trassid sisse, aga see tekitas meile tammi ette ja vesi ei voola ära. Mingil määral ta ikkagi vaikselt läheb ära ka, aga järgmine suur pauk oli Europani kvartal, mis ehitati Oa tänava ja Emajõe vahele. Seal täideti ju terve kvartali osa mitme meetri paksuselt ja see on lisatamm, kust see vesi läbi voolata ei saa,” selgitas ta.

Supilinna hakati drenaažisüsteemi ehitama juba enam kui sajandi eest. Paju rääkis, et möödunud aastal tuli Tähtvere tänava renoveerimistöödeks lahti kaevatud Meloni tänava alt välja tsaariaegne drenaaž, mis jätkuvalt töötas. 

“Selleks, et seda uut trassi panna, kaevati see üles, kusjuures tegelikult sellesse vanasse drenaaži tulid ka mitme õue kohalt harud sisse ja kõikides vesi voolas. See täideti nüüd ära ja vesi koguneb kuskile sinna liivapadja sisse. Väidetavalt on ka hoovides olnud drenaaži, aga jällegi ei osata täpselt öelda, kus,” ütles ta.

Ottar Tamm kinnitas, et ilmselt on liigvee probleemid seotud linnaosas tehtud muudatustega. “Siin on palju arendusi tehtud ja muudetud on midagi drenaažisüsteemis. Vanasti olid seal drenaažitorud ja nii suurt probleemi ei olnud, aga nüüd arendustega lõhutakse need ära. Kui seda piisavas mahus tehakse, siis see süsteem enam ei tööta. Kui drenaažisüsteem ei tööta, siis kuhu vesi läheb? Veetase tõusebki siis kõrgemale ja tekivadki sellised probleemid,” sõnas ta.

Tamme arvates oleks pidanud Tähtvere tänava uuendamisel paigaldama drenaažisüsteemi, mis aitab piirkonnas veetaset alla tuua. “See on nüüd tehtud, nii et siis tuleb vaadata järgmistele tänavatele, mida on plaanis uuendada, kas seal saaks midagi teha,” ütles ta.

Paju sõnul teeb olukorra keerulisemaks seegi, et mitmed Supilinna ajaloolised majad ehitati parvedele, kuid keegi ei tea, millistel majadel täpsemalt parved all on. “Kui me tahame siin mingeid kuivendustöid teha ja naabrid eraldi täidavad pinnast, siis need parved kas jäävad rohkem vee alla või vastupidi, parved võivad kuivale jääda ja jälle on probleem sellepärast, et siis hakkavad parved lagunema. Me ei ole ka linnavalitsuselt abi saanud selles küsimuses,” rääkis Paju. 

Ta selgitas, et osa vajalikust taristust ehitati koos vanade majadega, teisi asju tegid uuemad elanikud. Samas on täpsemalt kaardistamata, kuidas nende kruntide pealne drenaaž läheb.

“Linnavalitsus soovitas meil võtta veevärgilt tingimused iga krundi kohta eraldi ja siis juhtida see vesi loodusliku vooluga risti tänavatele, arvestamata, et pinnavesi voolab ikkagi gravitatsioonijõul allapoole Seda ei saa sundida voolama ülesvoolu. Oleme rääkinud linnavalitsusega sellel teemal, et võiks ju siis teha kvartalite kaupa, aga selle peale on ametnikel kahjuks suu vett täis ja me ei ole saanud selle kohta konkreetset vastust,” rääkis ta.

Paju pelgas, et probleemi süvenedes võivad hakata krundiomanikud tegutsema omapäi, millest ei võida lõppkokkuvõttes mitte keegi. “Siin ei ole täitmisel väga suurt mõtet, turbapinnasesse ju vajub kõik nagu vanapagana kübarasse,” ütles Paju. Ta lisas, et supilinlaste sooviks on, et tehtaks kvartalite kaupa kuivendusprojekt ja eriala inimesed oleksid maaomanikele projekti elluviimisel toeks. “Kõige suurem tingimus on, et kui kuivendusprojekt ära tehakse, siis peaks olema sellel veel ka kuskile joosta ja see on see, mille linn peaks valmis ehitama,” lisas ta.

Ottar Tamm arvas, et kohalikud ja linn võiksid probleemile ühiselt lahendusi otsida. “Mina ei näe, et seda on rahaliselt mõistlik üleni korda teha, küll aga saab seal leevendusi luua, et see maa oleks ikkagi enamjaolt kuiv. Selliseid lahendusi on kindlasti võimalik hüdrotehnika inseneride poolt välja mõelda,” rääkis ta.

Artikkel valmis LIFE IP CleanEst projekti raames Euroopa Liidu LIFE programmi toel.

Loe allikast edasi