Kes on laupäeval kooli või tööle tormanud, kuni tavalisest vaiksem keskkond lõpuks eksituse teadvusesse toob, võib mõelda, et oli lihtsalt ajast paar päeva ees. Päris kindlasti teavad kõik ajast maha jäämise tunnet, kui kool või töö on juba alanud, aga inimene ise on alles sinna teel.

Ent kuidas mõtestada loperguse Maa lopergusest keerlemisest kord kaduma minevat ja siis lisanduvat sekundit? Kas peaks kella keerama ette või taha ning kurvastada elust varastatud või kannatustele lisatud aja üle või peaks hoopiski rõõmu tundma?

Füüsikud peavad aega üheks suurtest lahendamata müsteeriumitest. Keegi ei oska vastata, kas ajal on algus ja lõpp? Miks see on suunatud vaid tulevikku, aga mitte minevikku? Kas aega saab venitada või kokku suruda ning vahest isegi tagasi keerata? Kaheldakse selleski, kas aeg on üldse olemas. Vahest on tegemist meie tajudes sündinud maailma kogemise abivahendiga.

Kõigest hoolimata moodustab aeg alustala, millega reaalsusest aru saada. Ent siingi puudub ühine arusaam. Kogeme maailma x,y,z-koordinaatides kolmedimensionaalsete objektidena. Ja siis lisame ajatelje, milles need asjad eksisteerivad ja muutuvad. Soovid kellegagi kohtuda, annad talle neli koordinaati: asukoha ruumis ja kellaaja. Aeg oleks justkui iseseisev, absoluutne, universaalne ja väline. See kulgeb kõigi jaoks ühtlases tempos, ega sõltu füüsilisest ruumist.

Einsteini relatiivsusteooriad muutsid aga arusaama aja universaalsusest. Aeg sõltub nii liikumisest kui ka gravitatsiooniväljast. Maast kaugemal kulgeb kell veidi kiiremini kui maapinna lähedal. Jalad on Maale lähemal. Järelikult kulgeb aeg püsti seistes pea kõrgusel kiiremini ja 80-aastase pea on jalgadest mõnikümmend miljardikku sekundit vanem. Seevastu 20 000 kilomeetri kõrgusel tiirlevad GPS-satelliidid peavad aga iga päev tegema mitmekümne mikrosekundilise veaparanduse. Vastasel juhul eksiksime õige pea kuhugi sohu.

Vaidlusi põhjustab veel üks aja käsitlus. Me ei saa öelda viimast sõna enne esimest. Ruumis võib liikuda edasi ja tagasi, aga põrandale kukkunud ja purunenud kohvitassi ei saa laua peale, terveks tagasi pöörata. Paistab, et ajal on suund.

Kui füüsikud vaidlevad, püüavad kelladega tegelevad teadlased lahendada märksa argisemat küsimust: kuidas panna kõik maailma kellad näitama ühesugust aega?

Maalaste aja üle otsustav kogu andis hiljuti välja resolutsiooni, et järgmise aasta kevadest inimestele ja nende masinatele enam sekundeid juurde ei lisata. Viimase poole sajandi jooksul on meie ajaarvestustesse lisatud 27 sekundit. Võrreldes meie ülitäpsete kellamehhanismidega, pöörleb maakera võrdlemisi suure lõtkuga. Seni peeti koduplaneeti ülimuslikuks ja tema kapriisidega arvestati. Kellad häälestati ümber, kui erinevus jõudis 0.9 sekundini. Enam mitte! Edaspidi lubatakse veal kasvada kuni tunnini.

Inimesele pole sellest suuremat vahet. Nagunii kulub Maal ümber Päikese tiiru tegemisele veerand päeva kauem kui 365 päeva. Jättes kõrvale 29. veebruaril sündinud, ei pane keegi seda tähele. Kõige lühemale kuule lisatakse iga nelja aasta tagant üks päev, et kalendrid langeksid kokku aastaaegadega. Sünnipäeva probleem laheneb hõlpsalt. Samas on meil hulk tähtsaid ja kalleid seadmeid, milledele ei meeldi kellaajaga mängimine isegi ühe sekundi võrra.

Argielu korraldavas digitaalses taristus tähendab lisatav sekund väga suurt tööd ja selle käigus tehtavad vead seavad ohtu igasugused teenused sidest ja pangandusest navigatsioonisüsteemideni. Probleemidest poldud teadlikud pelgalt teoreetiliselt, vaid neid kogeti reaalselt serverite töö katkestustena, töö häirumisena lennuliikluses, elektrivõrkudes, panganduses jne.

Ometi kulus vaidlustele 30 aastat. Iga kord kui lisati sekund, oodati pinevusega, mis juhtub ja kannatati ära võimalik valu. Seekord oldi enneolematu probleemi ees. Maa pöörlemine on hakanud kiirenema. Kardetakse, et mingil hetkel peab süsteemidest sekundi ära võtma. Keegi pole aga aega varasemaks muutnud ega tea, mis võib juhtuda. Õigemini, teatakse, et kui juhtub, pole see hea.

Sestap otsustati Maa tujukust ignoreerida ja jätta inimeste elu korraldama loodud masinavärgile mulje, et aeg on muutumatu. Oleme loonud sedavõrd mõjuka ja keerulise masinavärgi, et seda on loodusega kallima kohaldada, kui loodust eirata. Vähemalt nii kauaks kuni viga reaalsusega jõuab ühe tunnini, mis võib võtta tuhandeid aastaid. Või siis üldse mitte, hoides pilgud vaid oma kellal. Tõsi, ühel hetkel võime avastada, et kool on kadunud teise aegruumi.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates “Portaal”.