“Varem ei pidanud me loodusteaduslikke teadmisi õpetades mõtlema, et õpilasi tuleb ühtlasi veenda nende teadmiste pädevuses ja tõendusmaterjali olemasolus,” ütleb Tartu Ülikooli loodusteadusliku hariduse teadur Katrin Vaino. Samuti polnud varem vaja avada teadmiste epistemoloogiat ehk täielikku saamislugu.

Nüüd aga tõdeb teadur, et loodusteaduslikud ehk peavoolu teadmised võistlevad alternatiivsete ideedega piltlikult öeldes samal põllul. Seejuures võivad viimased tunduda loodusteaduslike faktide ja selgitustega võrreldes märksa huvitavamad. “Peame suutma õpilasi veenda, et teaduslikud teadmised on pädevad,” märgib Vaino.

Koos kolleegidega Umeå ja Küprose ülikoolidest uuris ta, kuidas peaks loodusteadusharidus arenema, et valmistada noori paremini ette eluks tõejärgsel ajastul. Selleks analüüsisid teadlased alates 2020. aastast ilmunud teaduskirjandust ja tõid välja neli olulisemat ülesannet, millele loodusteadusharidus peaks rohkem tähelepanu pöörama. Ühe võimaliku lahendusena käsitlesid nad ka Eestis juba kasutusel olevat EVIDENCE-i õppemudelit. “Loodusteadustundides saab teaduspõhist otsustamisprotsessi läbi mängida,” selgitab Vaino.

Kuidas teadus toimib?

Viimase kuue aasta teaduskirjanduse analüüsi põhjal tõid teadlased välja neli olulist arengusuunda, millele loodusteadushariduses tõejärgsel ajastul senisest enam tähelepanu pöörata. Neist esimene on meediakirjaoskus. Ehkki riiklikus õppekavas on see juba ühe loodusteadusliku pädevusena kirjas, oleks Katrin Vaino sõnul kitsamalt vaja õpilasi väärinfo eest piltlikult öeldes kaitsepookida. “Tutvustame õpilastele mõõdukas koguses väärinfot ja selle levitamise strateegiaid. Kui inimene hiljem sellise infoga kokku puutub, on ta selle vastu juba n-ö vaktsineeritud,” selgitab ta.

Senisest enam soovitab Vaino meediakirjaoskuse osana õpetada õpilasi teadvustama inimeste kallutatust. “Pole olemas kedagi, kes ei oleks kuhugi poole kallutatud. Kriitiliselt mõtlev inimene on aga oma kallutatusest teadlik ja üritab end aeg-ajalt korrigeerida,” arutleb ta.

Teine oluline ülesanne on aidata õpilastel mõista teadust kui sotsiaalset praktikat. Nad peavad mõistma, kuidas teaduslik teadmine tekib: kuidas uurimusi retsenseeritakse ja uued leiud vanu kinnitavad või ümber lükkavad. “Samuti pole teadus lihtsalt üks ideoloogia, ehkki ka seda mõtet üritatakse ühiskonnas sisse tuua,” lisab Vaino. Ajakirjanduses levivate lihtsustavate siltide asemel, nagu “teaduse usku” ja “lamemaalane”, on teaduri sõnul tarvis mõista, mida teadus suudab ja mida mitte.

“Kolmas arengusuund on minu jaoks isiklikult kõige põnevam, kuigi tegu on juba vana teemaga: meil tuleks pöörata rohkem tähelepanu teatud intellektuaalsetele hoiakutele,” jätkab ta. Ideaalis võiks õpilane olla uutele ideedele avatud, uudishimulik ning tõendite suhtes objektiivne, aus ja põhjalik.

Kõige põnevama omadusena loodab teadur arendada õpilastes intellektuaalset alandlikkust. “Teisisõnu tähendab, see et  annan endale aru oma piiratusest ja teadmiste puudulikkusest, mis loob ühtlasi tee arenguks. Tunnistan, et ei saa esitada tugevaid väiteid, kuna mu teadmised on piiratud,” avab ta mõiste sisu. 

Nende intellektuaalsete omaduste kujunemist saab õpetaja toetada isikliku eeskujuga. Samas on Vaino sõnul oluline sõnastada need konkreetsete õppe-eesmärkidena, luua õppeprotsessis võimalusi nende arendamiseks ja suunata õpilasi oma arengut teadlikult hindama. 

Neljandaks tuleks loodusteadushariduses senisest enam tähelepanu pöörata sellele, kuidas kujundada õpilaste oskust teha teaduspõhiseid ühiskondlikke otsuseid: arvestades seejuures erinevaid väärtusi, huve ja vaatenurki ning osaledes konstruktiivses arutelus. “Teadus ei tee otsuseid. Teadus on poliitilistes ja ühiskondlikes otsustes vaid üks lüli ning parimal juhul ta informeerib seda otsust,” selgitab Vaino.

Teaduse kõrval mõjutavad poliitilise otsuse sündi väärtused ning erinevad majanduslikud ja ühiskondlikud kaalutlused. Niisamuti on süsteemi juba eos sisse kirjutatud vastuolu: teadus vajab usaldusväärsete vastuste leidmiseks aega, kuid poliitilisi otsuseid tuleb sageli langetada kiiresti – ka siis, kui teaduslikud teadmised on veel puudulikud.

Vaino sõnul on oluline aidata mõista, et ka eri valdkondade teadlased võivad vaadelda sama probleemi erinevast vaatenurgast ja jõuda erinevate järeldusteni. “Näiteks võib sotsiaalteadlane rõhutada üht, loodusteadlane teist ning poliitiliste otsuste tegemisel tuleb neid teadmisi koos kaaluda ja lõpuks kompromiss leida,” selgitab Vaino.

Need neli suunda ei ole tingimata probleemid, mida õpetajad juba praegu oma igapäevatöös teadvustavad. Pigem vajavad need ülesanded edaspidi loodusteadushariduses laiemalt rohkem tähelepanu. “Selleks ei piisa aga üksnes õpetajate algatusest: need eesmärgid peaksid selgemalt kajastuma ka riiklikes õppekavades ja õpetajahariduses,” rõhutab teadur.

Loodusteadushariduse eesmärgid vajavad ümbermõtestamist

Pärast tõejärgse ajastu nelja olulisema ülesande sõnastamist analüüsisid Katrin Vaino ja kolleegid, kuivõrd võimaldavad loodusteadushariduse senised eesmärgikäsitused neile vastata. Selleks võtsid nad aluseks teaduskirjanduses eristatud kolm loodusteadusliku kirjaoskuse visiooni, mis esindavad erinevaid arusaamu sellest, milleks ja kuidas loodusteadusi õpetada.

Esimene visioon keskendub loodusteaduslike teadmiste ja uurimismeetodite omandamisele ning tulevaste teadlaste ettevalmistamisele. “Teine visioon on pragmaatilisem: loodusteaduslikud teadmised peaksid aitama inimestel teha paremaid otsuseid nii igapäevaelus kui ka ühiskondlikes küsimustes,” kirjeldab Vaino. Kolmas visioon seab eesmärgiks kriitiliselt ja iseseisvalt mõtleva, ühiskonnas aktiivselt tegutseva kodaniku kujundamise, kes suudab kaasa aidata ökoloogiliselt ja sotsiaalselt õiglasema maailma loomisele. Suuremat tähelepanu pööratakse seejuures eetikale, võimusuhetele ja erinevate ühiskonnarühmade kaasamisele.

Teadlaste analüüs näitas, et igal visioonil on tõejärgse ajastu ülesannetega toimetulekul oma tugevused, aga ka piirangud. Kolmanda visiooni puhul kerkib esile üks põhimõtteline vastuolu. “Autonoomne mõtleja on tegelikult löögi all. Kuna teadmised on tänapäeva maailmas nii keerulised, oleme üha suuremas sõltuvuses ekspertidest ning siin tekibki vastuolu,” selgitab Vaino. Samuti tekib tema sõnul häälte paljususe juures oht, et teadust esitletakse ühe ideoloogiana paljudest, mis nõrgestab teaduse tõsiseltvõetavust.

“Ma väga tahaksin, et meie analüüs aitaks kaasa ka Eesti loodusteaduste õppekavade arendamisele,” ütleb Vaino. Tema sõnul on oluline läbi mõelda, milliseid teadmisi, oskusi ja hoiakuid vajavad noored tõejärgsel ajastul ning kuidas nende kujunemist õppetöös toetada.

Mõttemängud koolitunnis

Kuidas kõiki neid kitsaskohti aga päriselt koolitunnis käsitlema peaks? Ühe lahendusena pakuvad Katrin Vaino ja kolleegid välja Eestis juba mitu aastat käibel mudeli EVIDENCE. “Põhirõhk on kuuel suuremal moodulil, mis käsitlesid ühiskondlikult tundlikke teemasid, nagu kliimamuutused ja kiirgused, viirused ja vaktsineerimine, ravimid ja uimastid, nagu kanep ja MMS, ning evolutsioon,” loetleb ta.

Igas moodulis vaatavad õpilased algul õppevideot. “Videod tutvustavad humoorikaid igapäevaelu olukordi, kus väärtused ja huvitavad ideed omavahel põrkuvad,” kirjeldab Vaino. Järgneb väike refleksioon, kus õpilane saab mõelda, kuidas video teda kõnetas ja ta praegu neist teemadest aru saab.

Järgmises nn müüdimurdmise etapis saavad õpilased valida uurimiseks ühe väite. Nad saavad tõendite kogumiseks ja usaldusväärse info eristamiseks kasutada digitaalseid tööriistu ning mõne väite paikapidavuse kontrollimiseks ka läbi viia eksperimendi. “Seejuures võib selguda, et osa müüdist on lausa tõenduspõhine, osa mitte, ja mõni osa on täiesti vale,” märgib teadur. Seejärel peavad õpilased oma teadmisi kaasõpilastele kas video või postri vormis tutvustama ehk proovima kätt teaduskommunikatsioonis.

Viimase etapina mängitakse läbi see, kuidas ühiskondlikke otsuseid vastu võetakse. “Näiteks kanepiteemas on moraalne dilemma: kuidas käituda olukorras, kus pead tegema väga halbu valikuid?” toob Vaino välja. Õpilastele pakutakse dilemma kohta erinevaid valikuid. Nende ülesanne on kaaluda läbi iga valiku plussid ja miinused ning lühi- ja pika-ajalised tagajärjed. “Selles etapis tuleb õpilasel viia teaduslikud teadmised kokku päriselulise olukorraga, kus otsustamisel tuleb arvestada ka erinevate väärtushinnangute ja huvidega. Need ei pruugi alati omavahel kooskõlas olla,” selgitab teadur.

EVIDENCE-i projekt lõppes juba mitu aastat tagasi ja selle käigus valmis õpetajatele suunav käsiraamat. Samuti jõudsid projekti materjalid loodusteaduste õpetajate bakalaureuse- ja magistriõppesse. “Nüüd on meil käimas haridus- ja teadusministeeriumi rahastatud süsteemmõtlemise ja teadusliku mõtteviisi projekt, mis keskendub muuhulgas sellele, kuidas teaduslikku mõtteviisi kujundada,” avab Vaino edasisi plaane.

Katrin Vaino ja kolleegid kirjutavad oma tööst ajakirjas Science & Education.

Loe allikast edasi